Allaandjate marss Lootusetuse puiesteel

Osaliselt ilmunud 11.02.2017 Ärilehes 

 „Kunagi ütles Palmerson Napoleoni riigimehevõimeid iseloomustades: „ … ideed paljunevad selle inimese peas nagu küülikud kuudis.” Õnnetuseks ei seondunud need ideed ühegi valitseva üldpõhimõttega” (H. Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000. Lk 129). Jutt käib Napoleon III riigimehevõimetest, mis tuletab kahtlaselt meelde meil toimuvat. Ajalugu kordub? Meilgi on uus Pilvepiir kaasa toonud ridamisi uusi mõttepojukesi. Mõned mõtted on mõistlikud, mõned mitte nii mõistlikud, kuid tehatahtmise vunk on kõva. Kohati jääb mulje, et tahtmine on nii kange, et analüüse, isegi neil harvadel juhtudel, kui need olemas on, ei jõuta lugeda (süvenemisest rääkimata). Hiljuti üllatati meid uue pensionikavaga. Tuli nagu pauk luuavarrest. Mõte ju iseenesest õige, kuid lahendus kuidagi … julgusetu. Mida teha?

Rukkileivast filotaigen

Tavakäsitlus on selline, et muudame koefitsiente, tõstame pensioniiga, kärbime „rikkamate“ palgasaajate võimalusi ehk rullime oma tavapärase rukkileivahakatuse (tee tööd siis tuleb ka pension) filotaignana õhukeseks (kõigil on õigus saada midagi). Kuid rukkileivataigent ei saa lõputult õhukeseks rullida, see läheb katki. Pensionisüsteemi eesmärk on pehmendada tarbimisharjumuste muutust tööeast pensioniikka jõudmisel ning vähendada vanemaealiste vaesusrisk seega ühelt poolt vanaduses äraelamise kindlustamiseks, teiselt poolt on see ka miinimum sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse tagamiseks ühiskonnas. Just, ärgem unustagem ka poliitilise stabiilsuse küsimust. Rebenenud filotaigen nendeks ambitsioonikateks plaanideks ei sobi, tuleb leida mingi muu moodus pensionitega tegelemiseks.

Pension, kui majandusmudeli edukuse kokkuvõte

Mnjah, kuid kui järele mõelda, siis pensionid ei olegi eraldiseisev küsimus, pensionid on majandusmudeli lõppjaam. Lõppkokkuvõte nii majandusmudeli edukusele, kui iga inimese tööpanusele. Praegune kava on vaid ülejäänud majandusest eraldiseisev kuhjatis, millest osa kulutusi püütakse „pühkida vaiba alla“, vabandust Töötukassa (TK) „reale“. Vaene TK, kõik tahavad oma „bilansse puhastada ja tasakaalustada“ TK arvel. Ka  tervishoiu rahastamise uue mudeli puhul arutati varianti, mis peaks viima haiguspäevade rahastamise jällegi TK „reale“. Seegi näitab juhitamatut siblimist. Meil on mitmeid reforme vaja teha sh tervishoiuteenuste rahastamise reform ehk kõik reformid on omavahel seotud. Lüketes mingi kulutuse „teisele reale“ pole reformi tegemine vaid valskus. Petmine. Ühiskonnale ei muuda kübaratrikk midagi. Maksma peame ikkagi liidetavate summana. Seepärast polegi pensionireform eraldiseisev nähtus vaid komponent kogumajandusest, selle muutustest. Kogu see trikitamine, ühe ametkonna probleemi pühkimine teise ametkonna vaiba alla, näitab veelkord, kui tarvilik on meie arengu seisukohalt Riigireformi kava paikapanek. Riigireform  annaks kõigile alamreformidele mõistliku rütmi ja ajakava, ühtse kooskõlalise edenemise. Olles konkurentsisituatsioonis kogu maailmaga vähendame sellise jupitamisega ja tervikliku tulevikupildi eiramisega oma eduväljavaateid.

Mnjah, on mille üle mõelda. „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001. Lk 69)

Paras põrunud professoritele?

Kuigi Dr Riigil on valminud põhjalik uurimus „Riikliku  vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüs“ (analüüs), siis reformi ainsaks tõukejõuks tundub olevat paaniline teadmine, et ei teata mida teha ja lihtsustatud käsitlus, et palgaebavõrdsus kanduvat üle pensioniebavõrdsusse. Sellise tendentsi parim ravi pidavat olema mõttekene, et  tuleks I sambas palgakomponendist loobuda ja arvestada vaid töötatud aastaid.  Nii saavad labidamehed ja põrunud professorid ühesugust pensioni. See olevat solidaarne. Mnjah,  imelik solidaarsus, isegi nõukaajal oli suurele võrdsustamistuhinale vaatamata palga suurus tähtsaks osaks pensioniarvestuses. Selline ravi tundub rohkem posimisena. Me ei peaks kartma palgakahvli erinevust, vaid mõelda tuleb sellele, kuidas alumise otsa töid muuta sellisteks mille eest turg  lubaks kõrgemat palka maksta. Muide, kui üheks pensionisüsteemi ülesandeks on pehmendada tarbimisharjumuste muutust tööeast pensioniikka jõudmisel, siis see kehtiks tegelikkuses ainuüksi madalapalgaliste kohta. Kuigi analüüs tõdeb, et „Küsimuseks on, kui suur peaks olema pensionäridevaheline solidaarsus ja pensionide jaotus. Arvestama peab siinjuures mõlemaid osapooli – nii kõrge- kui madalapalgalisi. Esimestel peab säilima motivatsioon töötada ja makse maksta – liiga  suur solidaarsuse tase võib seda motivatsiooni vähendada.“ (54) ja Vaadates samade isikute pensionide suhet isiku enda netopalka, on tulemused vastupidised. Kõrgema palgaga inimeste pension on küll absoluutarvult suurem, kuid suhe enda palka on oluliselt madalam, kui madalapalgalistel. Madalapalgalised peavad hakkama saama küll väiksema pensioniga, kuid nende sissetuleku langus pensionile minekul on oluliselt väiksem, kui kõrgepalgalistel. Viimastel on seega elatustaseme langus oluliselt suurem pensionile jäämisel, kui madalapalgalistel. Suure tõenäosusega praktikas ilmselt ühe- või kahekordse keskmise palga saajad ei kogu täiendavalt pensioniks III samba või muu lahenduse kaudu. Seetõttu võib suhtelise tulu langus pensionile minnes ka nende jaoks olla märkimisväärne. (129).  Neidki aspekte tuleb arvestada süsteemi kõbimisel, muidu jääb see lonkama. Vaesunud põrunud professor pole just ehteks ühiskonna suutlikkusele.

Suhtarvud: viigileht allaandjatele

Kavandatavas reformi on ühekülgne, millesse on eelprogrammeeritud allaandmine ja lootusetus, allaandjate marss lootusetuse puiesteel. Te ei saanud aru? Sellise kava esitamine eeldab, et me ei tee mitte midagi meie demograafilise trendi ega majanduse parandamiseks e  „tiksume“ vaikselt edasi, kuid … See on varisemine.  Pilvepiiri tegutsemises pole õhkagi majanduse tegelikust muutmisvajadusest. Rikkuse loomine on meie väljapääs, mitte vaesuse jaotamine. Kui me planeerime oma tegevusi lähtudes suhtarvudes (madalamate/kõrgemate pensionide suhe), siis peaksime mõistma, et suhtarvud on vaid suhe kahe arvu vahel. Kui Tallinnas on -1C ja Keilas -2C, siis on vahe 2x, kuid ka siis on vahe kaks korda, kui kraadid oleksid -10C ja -20C. Ebaõiglus? Suhe on selline. Millist suhet meie kardame? Pilvepiir tunneb hirmu, et praegused  palgavahed kanduvad kasvavad ja kanduvad üle pensionisüsteemi, millest tehakse järeldus, et  „vaesus“ kandub üle pensionivaesuseks. Kuid see ongi lineaarse mõtlemise tupik. See on mõtlemine, et alumise otsa palgad pole määratudki kasvama. Kui me oleme pürgijad, siis peaksime mitte kartma madalate ja kõrgete sissetulekute vahet, vaid madalamas otsas olevate sissetulekute ostujõudu vähesust. See on just see, millega Dr Riik peaks tegelema. Pidevalt, süstemaatiliselt. Iga päev. Looma terviksüsteemi majanduse edendamiseks, millises tehakse töid, mis võimaldab ka palgasaajate alumisel otsal pääseda välja võimalikus vaesusriskist. Dr Riik peab pürgima selle poole, et majandus mürinal käima tõmmata, mille tulemusel madalapalgaliste ostujõud kasvaks. See oleks tõeline solidaarsus. Läbiv solidaarsus, mis toimib nii töötamise, kui sellele järgneval ajal.  Sellist mõttepoega meil Pilvepiiril pole ja see on allaandjate mentaliteet. Tuletas meelde I. Shaw „Noortes lõvides“ loetut: „Koidikul nägid nad vange. (…) Mehed liikusid aeglaselt lohakat vabasammu kuue automaadiga relvastatud saksa sõduri saatel. Nad möödusid Noah`st kümne jala kauguselt. Noah nägi selgesti vangide nägusid. Nende Ilmed kõnelesid häbist ja kergendustundest, kas tahtmatust või tahtlikust juhmist ükskõiksusest.. Vangid ei vaadanud ei üksteise, ei konvoi ega ka ümbritseva maastiku poole. Niiskes koidueelses udus lonkisid nad aeglaselt mingis totras mõtiskluses …”. Juhmis ükskõiksuses, totras mõtiskluses, allandmiskergenduses läheme täiesti vales suunas.

Tõsiasi on see, et vaatamata analüüsi koostajate kangelaslikele ponnistustele leida lahendust olukorrale, siis mängu parameetrid on sellised, et mängu ennast muutmata katastroofi vältida ei ole võimalik. Analüüsil tõeline  väärtus seisneb selles, et, see näitab ära mis juhtub, kui pensionireformi käsitletakse kui vaid pensionireformi. Reform peab olema kõikehõlmav, pensionid on vaid selle reformi tulem. See on nagu kaunis pael sünnipäevapakil, mis kõik saavutatu kokku seob.

Paanikatuba

Ega Pilvepiit tegevusetult pöidlaid veereta, kuid praegused aktiivsed otsused ja ettepanekud tunduvad kui paanika keset selget päeva.  „Kuid – ministrile peab andma võimaluse paanitseda. Poliitikutele meeldib paanitseda. Nad vajavad tegevust – see asendab neile saavutusi“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999. Lk 62). Briti huumor, meie vajame saavutusi. Mis muud see on kui paanikahoog, mis asendab saavutusi, kui  kolitakse Sisekaitseakadeemiat, püstitatakse poeseinu, „muudetakseeimuudetamakse“ jne? Aastaid on Dr Riik tegutsenud tõhususe nimel, liitnud ameteid, koondanud neid maakondade keskustesse, seejärel nelja regiooni, toonud küladest ära nii konstaablid, koolid kui postkontorid. Neile on järgnenud poed, pangad ja isegi rahaautomaadid. Kõik tõhusa riigi nimel, et pakkuda kodanikele paremat teenust. Nüüd löraki, keset siledat maad, võtame 30+ milj EUR ja hakkame ehitame Narva uut Sisekaitseakadeemiat. Või on selle uus nimi Isekaitseakadeemia? Pidavat olema regionaalpoliitika? Ups, aga siis kui me „riigi maalt ära koondasime“, kas me siis ei teinud regionaalpoliitikat? Kas meil pole kümnete miljonitega muud teha, kui toimivat sisejulgeolekuasutust sandistada? Puhas paanika. Tühikargamine. Sellesse tühikargamise rivvi võib lisada Linnahalli sadakond miljonit, riiklike üürikorterite programmi (esialgu) kümned miljonid ja viiekümne miljoni jagu „tasuta“ ühistranspordiprojekti käivitamiseks. Mitte ükski neist paanikahoogudest ei võimalda meil pensionisüsteemi, kui majandustulemuste lõppjaama edukaks ehitada. Me põletame tuima järjekindlusega oma ühist raha seal, kus seda võiksid turutingimustes teha ettevõtjad, aga ei … see jagamise mõnus tunne on nii ahvatlev, et kärbutab igasuguse ratsionaalse ühise raha kasutuse.

Kuid pole vaja paanitseda, paanitsemise vältimiseks tuleks Pilvepiiril mõttega lugeda  „Riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüsi“. Just sedasamast dokumenti millele te olete kogu pensionireformi rajanud. Lugeda seda süvenenult, lugeda mõttega, lugeda ise, mitte lasta nõustajatel näidata multifilmi kärbitud analüüsist.

Lugesin minagi seda analüüsi hoolega, lugesin koos punase ja sinise pliiatsiga. Lugesin neli korda. Hea lugu, mitmekihiline, huvitavate süžeepööretega. Paljude tarvilike definitsioonide ja huvitavate arvudega. Põnevik noh! Tõeliselt hea materjal, mille najal uut majanduspoliitikat kujundada, kuid seda tuleb lugeda süsteemikesksena, perspektiiviga, mõttega.

Võrdsus & võrdlusmoment

Poliitinimestel meeldib rääkida solidaarsusest, võrdsusest, kuid nõuka ajal räägiti anekdooti, et võrdsust on kahesugust, üks on Rootsi moodi võrdsus, kus inimesed on võrdselt jõukad ja teine on nõukogude variant, kus kõik on võrdselt vaesed. Tudub, et mitte kõik meist ei ole läbinud ajastuomast kaitsepookimist ja mõni tahab ikka ehitada nõukamoodi võrdsust. Nojah, see on muidugi lihtsam, kuid … Mäletate, süsteem kukkus kokku, tulu oli vähe ja ümberjagamiskulu hullult palju. Nii, et kas tasub eeskuju võtta ajaloolisest eksitusest?

Kõik algab andmete tõlgendamisest. Näiteks, tõdeme, et kolmveerand tööealistest inimestest teenis 2016.a andmetel alla keskmise palga. Hea või halb? Ei kumbki, lihtsalt suhtarv. Kui meil oleks innovaatiline, vaba ettevõtluskeskkond, minimaalsete regulatsioonidega, teekime töid mille keskmine palk oleks nagu nendel, kelle moodi me tahame olla, siis oleks meie keskmine palk ju 3x kõrgem nagu Soomes (Taanis 4x, Norras 5x, Šveits 6x). Need riigid pole seda palgataset saavutanud mitte seepärast, et Dr Riik neile head palka maksab, vaid seetõttu, et Dr Riik on suutnud luua mehhanismid, mis stimuleerib ettevõtjaid pingutama keerulise lõpptoodangu loomisel, mis muudavad teatud tööde tegemise kasulikuks. Selle poole peamegi püüdlema. Kuid selle asemel, et neist eeskuju võtta oleme meie rahulolematud nagu ärahellitatud laps või … Kolmas Maailm: „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016. lk 494) . Ka meie rahutus toidab mitte meie püüdu jõuda järele, minna mööda vaid lihtsalt kadedus. Millise maailmana defineerib meid meie suhtumine?

Ka vaesuse nii absoluutse, kui suhtelise osas soovitaks poliitinimestel lugeda analüüsi, siis saaksite aru ka millest räägite. Võrdsus ei ole vaesuseravi. Muide analüüs tõdeb suhtelisest vaesust käsitledes, et „Suur inimeste osakaal, kes jäävad alla suhtelise vaesuse piiri, viitab ebavõrdsele jaotusele, kuid rikkamas riigis ei pruugi suhteliselt vaesed olla vaesusriskis. Vastupidiselt, vaesemas, kuid ühtlasema jaotusega riigis, võib nimetatud osakaal olla väike, kuid rohkem inimesi vaesed. „ Just selles ongi konks, kuidas aidata järgi neid kes maha jäävad, mitte tõkestada nende hoogu, kes ise joosta suudavad. Muide, kas te teate palju on statistiliselt absoluutses vaesuses elavate inimeste seas ettevõtjaid? Ehhee, peale töötute on nad suurim absoluutsete vaeste grupp. Pole nagu kuulnud solidaarsusvõitlejaid nende pea viiendiku absoluutvaeste eest välja astumas. Vaat niimoodi.

Veider päästeoperatsioon

Mulle solidaarsus meeldib, kuid oleneb milline. Kui me kohtame merel kedagi lekkivas paadis, siis normaalset viskaks me talle päästeköie ja veaks kaldale, kusjuures hädaline ise rahmiks paadist vett välja kühveldada. Elementaarne ja  solidaarne. Meie solidaarsus on teistsugune, me  otsustame puurida oma paadipõhja auguliseks , et meie pardad oleksid samal kõrgusel veepinnast ja hakkame siis paadist kangelaslikult vett oma paadist välja kühveldama. Hädaline kõrval ilmselt upub. Ehhee, meie ka. Veider solidaarsus. Solidaarsus ja võrdsus ei ole absoluutsed, need on erinevates oludes erinevad. Näiteks, „Aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk25) Ups, mis siis nüüd teha? Kas solidaarsuse huvides lülitame aju energiavajaduse 20%-lt 2,1%-le? Mnjah, kuid kuidas siis elutähtsate vajadustega jääb? Või tahamegi muuta kõik köögiviljadeks? Prr. Seepärast otsida pääseteed ümberjagamises on väga mannetu. Allaandlik. Kui mõnedki meist püüavad pehmendada praeguseid arenguid eufismidega nagu „samm õiges suunas“, siis täiesti kindlalt on see samm, kuid mitte õiges suunas. Täitsa vales suunas. Selleks et kedagi päästa peab seda tegema oskuslikult.

Nuputame, kuidas jõukaks saada.

Me nagu pelgaks jõukaks saamist? Teha tõeliselt „uut moodi“, „uue hooga“? Pole ideed?  Sellest oleks küll kahju, sest uusi ideid ja nende kiiret kasutamist nõuab tänase päeva edu valem. Nagu ütles üks edukas ettevõtja: tulevikus on vaid kaht sorti ettevõtteid, kiirelt muutuvad ja … surnud. Kui nii läheb firmadega, siis miks peaks minema teistmoodi firmade kogumiga ehk riikidega. Mõttekoht?

Samas oleme avastanud palju uusi energiaressursse. Näiteks rahvahanke vormis uute ideede leidmine. On tohutult palju asju mida tehakse aastakümneid või aastasadu ühte moodi ja harilikult valesti alates hambapesust kuni kosmoserakettideni. Kuid nii mõndagi saab edukalt modifitseerida. Näiteks ( P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015) 2010 aastal plahvatas  BP naftapuurtorn Mehhiko lahel, tekitades Havai suuruse reostusala. Senine koristus põhines kalatraalerite nn allhankes, mida oli tehtud mäletamatutest aegadest alates. Koristuse tõhusust mõõdeti arvestades kaht näitajat: naftatõrje kiirus (ORR) ja tõrje tõhusus (ORE). Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gal/min. Kuid see tempo ei rahuldanud mastaapeset kahju arvestades. Uute ideede hankekonkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada Osalema registreerus 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt ületada seni parima ORE. Kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid, katsetades kavandit mullivannis. Kui tätoveerimiskunstnikud suudavad saavutada edu seal, kus spetsialistid pole edu saavutanud aastakümneid, siis miks ei võiks meie kuulutada välja hanke majanduse elavdamiseks, kui poliitinimesed seda ei suuda? Arvate, et äh, asjaarmastajad, mida nemad ka teavad, kuid nagu teadjad inimesed on humoorikalt märkinud, Titanicu ehitasid asjatundjad, Noa laeva … asjaarmastaja.

Rootsi laud ja prügikastipidu

Muidugi see idee Pilvepiirile ei meeldi, seal käib täiemõõduline tõrjelahing. Kuid tõelist ehmatust tekitab, kui kuuled Pilvepiirilt sõnajada, et: „Kui rääkida muudatustest, peaksime kogu pensionitemaatikat vaatama tervikuna, me ei saa võtta seda kui rootsi lauda. Pensioniiga tõuseb ja meil on vara, mida jagada.“. See on nüüd küll täiesti ülevõlli nali. Praeguse majandusarengu skeemi ja demograafia juures ja pensioniga ei anna vara, mida jagada. Uskumatu. Eluea ja pensioniea tõusuga ühiskonna kultused meditsiinile ja hooldusele tõusevad. Dramaatiliselt. ” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele“ („Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013. Lk 170). Miks me ennast petame ja räägime millegi jagamisest, mida meil pole? See on prügikastipidu, mitte rootsi laud.

Ajapommi loomine

On selge, et praegune pensionisüsteem on arvestades meie demograafiat pikemas perspektiivis „vähevõimekas“, kuid sellesse on monteeritud mingigi isiklik huvitatus läbi töötasu suuruse. Uus pensionisüsteem ei ole enam pensionikindlustus, vaid tulumaksu erivorm (kahesambaline tulumaks?). See ei ole õiglane ei vormilt ei sisult. Tegelikult tähendab uus süsteem enamiku jaoks riikliku pensionisüsteemi lõppu. Probleem on selles, et  kava käsitleb maailma lineaarselt, nagu momentvõtet, mitte eksponentaalselt (kiirelt liikuvat pilti). Ehhee, miks ta peakski seda eksponentaalselt nägema, kui ta selle tegemiseks midagi teinud ei ole. Nii, et: „Kui pensionisüsteemi muudatusi mitte teha, peaks väiksema sissetulekuga inimesed tulevikus hakkama saama muid sotsiaaltoetusi, mis tuleksid samuti maksumaksjate arvel. Lihtsam ja õiglasem on kohendada pensionisüsteemi.“, siis ... Mis puutub siia õiglus? Või kergem? Riiki juhtida ei saagi olla kerge. Kuid kergema vastupanu teed minnes oleme perspektiivis perspektiivitus jamas. Ja muide Pilvepiiril ei saa kunagi olla lihtsaid lahendusi: „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011. Lk 47). Nii ka seekord – lihtne ja … vale lahendusetus. Kuidagi veider on , et mittetoimetulevate „päästmiseks“, kelleks Pilvepiiti sõnajada alusel peaksid olema osad riigipalgalised (sic!) rikume me enamiku osas toimiva süsteemi olematuks. Me ei ehitanud oma pensionisüsteemi ju erakindlustusena ega tööandjapensionina vaid Dr Riik „promos“ kogu aeg tsentraliseeritud riiklikku süsteemi, nüüd …

Riiklikud mittepensionid ja erapensionid

Sellisel juhul, kui Dr Riik tahab oma nägu päästa, mil riiklik mittepension on edaspidi vaid vaesusvastane väljamakse, peaks ta tööle rakendama mingid teised mehhanismid, (kõik ei ole ju minimalistid, kes piirduksid vaid vaesustõrje väljamaksetega, osa tahaksid ka ise midagi ära teha). Selleks võiksid olla  tööandjapension või erakindlustuse soodustamine. Praegune IIIs pole ju toimima hakanud, ei hakka ka uues süsteemis, kuna inimesed maksavad oma ressursi ju I sambasse saades veel pensionit, kuid tulevikus saades rohkelt „mittemidagit“. Tõsiasi on, et ei praegu ega edaspidi, kui me majandust käima ei saa, meil III sambaks lihtsalt raha ei jätku. Mis toobki  kaasa tiksuva ajapommi, püüdes kergitada kolmandiku inimeste pensionijärge, määrame me kaks kolmandikku inimesi, kes oleksid ise hakkama saanud, kiduma. Seda Dr Riigile ei andestata. Muudatusi on vaja, see on selge, kuid nendel muudatustel peab olema mingigi edukat sooritust stimuleeriv, mitte karistav toime. Mäletan väga eredalt vana elupõlist inglise keele õpetajat, kui ta üheksakümnendate alguses sai sama pajukit mis koristaja. See oli solvav, on ka tulevikus. Pakkuda tuleks midagi „kepsakamat“, kui karistus. Põhimõtteliselt võiks jagada praeguse pensioni kaheks pool läheb otsesolidaarsuseks ja pool teise sambasse. See võiks olla üheks alternatiiviks, pluss era ja tööandjapension. Kui me huvitatust ei tekita, siis käivitame ajapommi, mis jooksutab meil kogu süsteemi kokku.

Analüüsi põhiväärtus: mida ei tohi teha

Kõik need eelnevad arutelu, nii nagu ka eeltoodud kriitika on täieesti tühised, kui arvestada lineaararengu jätkumist. Tõsiasi on, et analüüsi sadakond lehekülge kirjeldavad pingsalt variante, kuidas ja mida ei tohi tulevikus teha. Analüüsi lugedes tuli mulle meelde Edisoni  ütlus, et ta ei ole kunagi ebaõnnestunud, ta on edukalt välja selgitanud kõik  u 600 pirnivarianti, mis ei tööta, mille tulemusena ilmneb selline variant, mis töötab. Just seda näitab ka analüüs, et kogu arutelu selle üle, milliseid valemeid kasutada, kasutada valemis pensioniarvestuseks staaži või palka, jagada pensionit ruutpesiti, Gini koefitsiendi, Lorenzi  kõvera või mediaanpensioni/mediaanpalga netosuhtega muutuvad mõttetuks kui hoolega lugeda analüüsi kõige olulisemaid punkte:

1.Rahvastiku säilimiseks peaks see arenenud riikides olema umbes 2,1. Eestis oli see 2013. aastal 1,52. Prognoosimudelis eeldatakse, et see tõuseb lineaarselt 1,82-ni aastaks 2060.

2.  Pensionisüsteemi juures on olulised just muutused erinevates vanusrühmades: väidetavalt kuni 18-aastased inimesed otseselt pensionisüsteemi ei mõjuta, nende  arv väheneb umbes 55 tuhande võrra ( -22%), tööealiste arvu  -256 tuhat ( -32%),  63+ vanuserühm suureneb 106 tuhande inimese võrra (+41%). Kui 30 aastat tagasi oli viis 18-63 aastast inimest ühe üle 63-aastase inimese kohta, siis hetkel on see suhe umbes 3,1 ning aastal 2060 umbes 1,5.

3. THI, SKP ja reaalpalga prognoosist. „THI puhul on eeldatud, et see on pikaajaliselt suhteliselt konstantselt 2%. Reaalpalga kasv on võrdsustatud tööjõu tootlikkuse kasvuga ning aastaks 2030 väheneb see 2%-ni ja aastaks 2060 1,5%-ni. SKP reaalkasv on prognoosimudelis korrelatsioonis tööjõu tootlikkuse kasvuga ja töötajate arvu muutusega. Kuna töötajate arv väheneb, siis on SKP reaalkasv ka sellevõrra madalam tööjõu tootlikkuse kasvust. II samba fondide neto reaaltootluseks on eeldatud 2%.“

Lisaks:  „Kuni 18-aastased inimesed otseselt pensionisüsteemi ei mõjuta ning ka nende muutus on tulevikus kõige väiksem – inimeste arv väheneb umbes 55 tuhande võrra ehk -22%. Tööealiste inimeste arvu (18-63) vähenemine on juba märksa suurem – miinus 256 tuhat inimest ehk -32%.“ Tundub vaid arvujada, kuid tegelikult on see meie kõige suurem probleem – noorte annete katastroofiline vähenemine. Noorus on unistuste ja avastuste aeg, mil inimesi ei sega paljud tarbetud tabud. Selles eas luuaksegi suur osa maailma muutvaid lahendusteid. Näiteks, A Einstein pälvis füüsika Nobeli auhind (1921) fotoefekti seletuse eest 1905 a, mil ta oli vaid 26 aastane. Samal 1905 a kirjeldas ta ka erirelatiivsusteooria põhimõtted, maailmakuusaks sai 1915 a üldrelatiivsusteooriga. Ta elas 1955 aastani, lihvides oma avastusi, ta oleks võinud olla ka kvantmehhaanika rajaja, kuid … Ta ei tundnud seda „enam ära“, nii nagu nooremas põlves tundis ära eelnimetatud teooriad. Nagu kirjutav Wikipeedia kvantmehaanikast: „Selle tänapäevane kuju arendati välja aastatel 1925–1935 ning selle põhiautorid on Werner Heisenberg, Erwin Schrödinger, Max Born, Pascual Jordan, Wolfgang Pauli, Niels Bohr, Paul Dirac ja John von Neumann.“ Mnjah, aga A.Ensteini nime selles reas ei ole. Vaat selline lugu. Kui me ütleme, et kuni 18 aastaste vähenemine ei mõjuta otseselt pensionisüsteemi, siis vastupidi, mõjutab ja väga palju. Seega võib oletada, et meie eksistentsi ja majanduse seisukohalt ülioluline kogum inimesi väheneb u 100+ tuh inimese võrra (ka osa järgmisest vanusegrupist). Kui palju on neist einsteine, pärte, kantereid? Vanemas eas ei ole inimene enam suur avastaja, rohkem oma kunagiste avastuste edasilihvija ja need kes pole midagi avastanud asendavad tarkuse kavalusega.

Kokkuvõtteks: See on kava on lennunduse mõistetes  täielik varisemine. Allakukkumine mootorite seiskumise tõttu. Katastroof. Kava puhul on tegemist meie demograafia ja majanduse trendide täielik ignoreerimisega.  Kava  ei ole kooskõlas ei solidaarsuse, elementaarse enesealalhoiu instinkti ega juhtmõttega et „Iga põlvkond toetab eelnevat põlvkonda, kusjuures praeguste pensionäride õigused pensionile sõltuvad nende panusest eelmise põlvkonna toetamisel.“ Praeguse kava järgi saavad järgnevad põlvkonnad häbematul kombel petta, sest nendele jäävad vaid tühjad pihud. Täitsa tühjad. Kuid ei pruugiks, kui me „tiksumise“ asemel nüüd õige mudeli kasuks otsustaks. . „ Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015.lk 89). Kumb õigus siis?

 Lihtsamad kontrollküsimused poliitinimestele, et teada, kas analüüsi on loetud või mitte

Kontrollküsimused:

 1. Kui palju on ettevõtjaid elab absoluutses vaesuses

2. milline on  meeste ja naiste keskmine vanaduspensioni erinevus

 3. Kui palju inimesi läheb pensionile enneaegselt 

Vastused kontrollküsimustele

1. Vanaduspensionäride osakaal on vanuserühmadest sügavalt vaeste hulgas kõige väiksem. Vaesusest on kõige rohkem ohustatud töötud inimesed, 2013. aastal elas 39% töötutest absoluutses vaesuses. Järgmine grupp on … ettevõtjad (mehed 15,2%, naised 17,9%) (p 122 analüüsis)

2. Meeste ja naiste keskmine vanaduspension oli 2014. aastal sisuliselt võrdne. Mediaankeskmine oli ca 15 senti meestel suurem, samas kui aritmeetiline keskmine pension oli ca 60 senti naistel suurem. (p 108)

3. Enne üldist vanaduspensioniiga läks pensionile 2014. aastal 47% inimestest ning nende hulka ei ole arvestatud töövõimetus- ning toitjakaotuspensionäre (p 98)

Targutusi:

P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015

Lk 179 Rahvahanke parimad tavad „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“

Lk 177 „Teadmised on sinu äritegevusele hindamatud. Need võivad kujundada ettevõtte eesmärke ja tegevust, parandada ja optimeerida tulemuslikkust ning pakkuda sulle intuitsiooniga vastuolevaid ideid või varjatud andmeid, et saavutada võistlejate ees strateegiline eelis. Kui asi puudutab teadmiste kogumiseks korraldatud rahvahanget, on olemas kaks peamist varianti: testimine(testing) ja avastus (discovery)“

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999

Lk 30 „Poliitika esimene reegel on: Ära Usu Midagi, Kuni Seda Pole Ametlikult Ümber Lükatud“

Lk34 „Arnold tahtis teada, kas uueks peaministriks saab meie väljapaistev rahandusminister või auväärne välisminister. (Sir Humphrey kasutas isegi oma isiklikku päevaraamatusse kirjutades väga tihti iroonilisi väljendeid. – Toim)“ „Tal oli neist mõlemast üpris sünge ettekujutus. Ja tal oli õigus, see on raske valik, umbes nagu küsida, et missugune hull peaks hullumaja juhtima.“

Lk 403 „Jälle kerkis esile küsimus tõest (on vist mingi selline asi) ja Bernardi ekslik arvamus, et protokoll peab olema tõele vastav aruanna  nõupidamise käigust. (…) Ma püüdsin selgitada talle võimalikult arusaadavas vormis ära järgmised teesid:

1.    Protokolli mõte ei ole sündmuste ülestähendamine.

2.    Selle mõte on inimeste kaitsmine.

3.     Üles ei kirjutata seda, kui peaminister ütleb midagi, mida ta ei tahtnud öelda, eriti kui see on vastuolus sellega, mida ta antud teemal on avalikkuse ees öelnud.

4.    Lühidalt, protokoll peab olema k o n s t r u k t i i v n e. See peab p a r a n d a m a öeldut, esitama seda taktitundeliselt, loogilisemas järjekorras.

5.    Mingit eetilist probleemi siinjuures ei ole. Seretär on peaministri teener.

Lühidalt, protokoll on lihtsalt millegi ametlikuks vormistamiseks ja kokkulepitud tegevuskava ( kui seda oli) jäädvustamiseks tehtud ülestähendus.“

S. Plohhi „Viimane Impeerium“ Varrak 2016

Lk 238 „“Ja milline oleks minu koht selles liidus? Kui asjad on nii, siis ma lahkun. Ma ei kavatse hulpida nagu julk jääaugus“ Gorbatšovi jaoks oli vastuvõetamatu liit, milles ta olnuks Jeltsinist sõltuv ja saanuks etendada üksnes oma rivaali abistaja rolli. Jeltsin aga poleks talunud liitu, milles Gorbatšov ütleb talle, mida tuleb teha“ 2.12.1991