Vaatasin
hiljuti doki lennuõnnetustest. Lugu oli lihtne, hoovõtul, avanes üks
tagasitõmbe reversidest ning lennuk sööstis maha. Õigemini mitte maha vaid
hullem veel, sööstis hoonestusse, nii et lisaks lennukis hukkunutele oli
rohkesti ohvreid ka täiesti juhuslike inimeste seas elamurajoonis. Jäid ette.
Tragöödia? Inimlik eksitus? Tehniline rike? Kas me suhtume sellesse, nii et „ikka
juhtub“? Ei, terve asjatundjate armee võtab iga lennuõnnetuse juhtumi pulkadeks
lahti, püüdes leida põhjust, sest õhus on veel sadu seda liiki lennukeid.
Edasiseid õnnetusi tuleb vältida. Loogiline ju! Põhjuseid võib olla ootamatuid
ja veelgi ootamatumaid, täiesti tarvilik detail valesti kasutades või valel
ajal kasutades võib saada taparelvaks. Kasvõi seesama revers, mis on mõeldud maandumise
tõhustamiseks, muutus valel momendil aktiveerudes mõrvarelvaks. See ei tohi
korduda. Tundub, et eeltoodud lennukatastroofi näitel elame meie väga muretut
elu. Teeme vigase seaduse, tõmbame täiskäigul liikuvale majandusele reversi
peale ilma, et märkaks massimõrva. Mühkame vaid
üleolevalt - no ja mis siis? Ikka juhtub. Selline suhtumine saab
tuleneda vaid vastutuse puudumisest.Saate aru, kui ohtlik on meie duaalne käitumismudel: tahame ühest küljest
õhku tõusta, ettevõtlust arendada, investeerimist ergutada, kuid samal ajal
püüame meeleheitlikult juhtida seda õhkutõusmist, mitte lisakiirendusega
(loomevabadusega), vaid käskude/keeldude reversiga. Ise imestame, miks see lind
ei taha lendu tõusta? Millalgi peame tegema valiku, kas reversid maha võtma,
õhku tõusma, sest stardirada (EL fondid) lõppeb ära, või jäädagi lihtsalt
stardiraja poleerijaks … teiste jaoks. Need on meie valikud, mittevalimine on
katastroofi valimine
Ärevad
rindeteated
Statistikaameti
värsketest andmetest selgub, et kriisieelsele tasemele jõudmiseks kulus Eestil
peaaegu terve kümnend. Nimelt
jõudis Eesti SKP aheldatud väärtus (referentsaasta 2010) alles mullu
kriisieelsele 2007. aasta tasemele.( ÄP 14.03.16)
E. Veges: „Tootmistegevus eeldab suuri
investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Tootmisettevõtetes
tegevjuhi ameteid pidanuna mõistan, miks Eestisse investeerida ei juleta.
Investeeringute (tootmisvahenditesse) tasuvusaeg on ligi seitse aastat.
Müügimahud pole garanteeritud. Kui seaduskeskkond on veel pidevas muutuses (nii
on Eestis), siis pole rahavooge võimalik prognoosida, mõistlikum on
tootmistegevust koomale tõmmata ja kolida stabiilsemasse keskkonda.“ (ÄP
16.02.16)
J. Pillesaar
kirjutas, et Euroopa on lõksus „ … miks raha pankadest turule edasi ei
lähe ja majandus ei kasva, on siiski mitte raha hinnas, vaid selles, et Euroopa
on ettevõtjavaenulik, kallis ja majanduslikult stagneeruv piirkond.” (ÄP 15.03.16)
Mis on
valesti läinud?
Kas ka meil on
ettevõtjavaenulik, kallis ja stagneeruv keskkond. Kas ka meie oleme lõksus? Kas meil on võimalik ennast sellest
näilisest heaolu mudelist, millesse Euroopa enese on mähkinud, meil ennast välja puterdada, kuna meil on enese
sissemässimisega kolm korda vähem aega olnud? Võib-olla pole me nii sügaval
lõksus, oleme alles teel sinna? Kuhu kadusid meie kahekohalised kasvprotsendid? Vastus on lihtne – oleme
enese lennuvõimetuks reguleerinud. Lohutame ennast, mõttega, et ega meie ole
süüdi, olud on (teate küll) sellised:
majanduskriis, eksporditurud kiduvad, energiahind kasvavad jne. Kõik see
on vaid vabanduste otsimine oma vigadele majanduskeskkonna loomisel,
bürokraatia vohamisele, sihtide kaotamisele. Kui põhjanaabrid tõdevad, et nende
jaoks on tegemist kaotatud kümnendiga, siis kas Statistikaameti teabest
lähtudes on ka meil olnud kaotatud kümnend? Või raporteerime uljalt, et meil on
kõik hästi, kuid naabrid sindrinahad on nii kehvas seisus, et nad ei suuda meie
toodangut osta. Või lohutame ennast selliste piinlike argumentidega, et
majandus kasvas tänu … aktsiiside tõusule. Oeh, kes vähegi mõtelda oskab, see
saab aru, miks ma ohkan. Selliseid põhjendusi kuulates saad aru, et tegemist on
mõttelennu reversiga.
Reguleerimine,
kui tööndus
Me oleme
jõudnud olukorda, kus reguleerimine ja selle tõlgendamine on muutunud omaette
töönduseks. Tähtis pole enam toota/teenindada/arendada vaid reguleerida (nende
poolt, kes ei tooda, nende tegevust kes toodavad), veelgi parem - keelata. Kui
keelatud ei ole, siis tõlgendada ka lubatavust keeluna. Kunagi oli lihtne, olid
10 käsku. „Siinai mäel Jahvega kohtudes
sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.” (R.
Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005 lk 45). Just
lihtsad, selged ja lühikesed põhitõed. Kui maailm ei seisa paigal,
poliitehnoloogilises telesarjas „Kaardimaja“ küsiti midagi sellist, et mis kasu oleks kümnest käsust, kui neid võib
miljonil viisil tõlgendada ? Õige, polegi.
Kaevake ja te
olete olemas
Soov kõike reguleerida on muutunud absurdsemaks
kui olid nõuka ajal. Me püüame kõiki kaitsta, küll raha laenajaid,
koduomanikke, vähemusaktsuonääre, lotomängijaid jne, jne. Nõukaajal küll ei
pidanud ennast passilauas tõestama, et loteriipiletit osta. Samas ehitame
ülesse pealekaeberiiki, loome lausa pahelise naudinguga süsteemi, milles
kodanik anonüümselt saab „teatada kuhu vaja“ sellest, mis talle silm jäänud. Viimaseks
vindiks oli et isegi RKAS (riigi kinnisvara) avas oma anonüümse „vihjeliini“. Kas
see on pelgalt kodanikuaktiivsus või pealekaeberiik? Piinlik lugu. Muidugi, kui
lood administratiivse võimaluse kaevata, siis saad ka kaebajad, kuid kas see
ongi progressi vedur? Anonüümvihjed? Kas meil muuga polegi tegelda, kui
kaebuste genereerimisega tegelda? Muide, isegi nõuka ajal läksid
ministeeriumidesse tulnud anonüümkaebused prügikasti. Me püüame teha „süsteemi“
kindlaks/tihedaks, kuid unustame, et sellega toome ohvriks loovuse,
konkurentsivõime ja ettevõtlustahte. Kui kõik kaebavad kõigi peale, siis ei jää
väärtuste loomiseks aega ehk nagu ühe riigi kohta öeldi, see oli nagu maad
läbiv rong, pooled olid jänesed, pooled kontrolörid. Nii see riik kuhtuski
üleadministreerimisse. Meie riik püüab kehastuda kõigi ja kõige kaitsjaks, kuid
nagu ütles Friedrich Suur, see kes kaitseb kõiki ei kaitase kedagi. Riik ei saa
käituda kui kindlustuskompanii, selleks et midagi oleks võimalik kindlustada,
selleks on vaja esmalt midagi luua. Just seda loovuskeskkonna loomist ootakski
Dr Riigilt.
Naabrimehe
ahjutegu
Mu naaber
püüdis ka hästi tihedat ahju ehitada. Lihvis uksi ja siibrit, sai igati hea
ahju, aga … Kinniste süsteemide viga on see, et need ei arvesta muutujatega,
ehk just sellega mis võimaldavad luua midagi uut. Naabrimees otsustas ahju
panna malmpoti kartulite ja lihaga. Sedasi saab imemaitsva söögipoolise. Kuid
süsteem/ahi oli tehtud nii tihedaks, et eraldunud aur ei pääsenud välja.
Tulemus oli kurb, rõhk lõi jäigale süsteemile ehk ahjule augu sisse. Õigemini
lendasid kolm kivi välja, mille tulemusena oli vaja ahi ümber laduda. Moraal:
ära tee süsteemi liiga tihedaks, see võib olla hukatuslik süsteemile enesele.
Start
reversiga
Me kurdame
tihti, et meil puudub ettevõtlustahe ja investeerimisjulgus, kuid … kõik oleneb
keskkonnast, kas see on ettevõtlusjulgust tõstev või pärssiv. Kui me tahame
täiel jõul oma reaktiiviga õhku tõsta, siis on kurjast samal ajal
tagasitõmbereversid peale tõmmata. Tagasitõmbereversid on omal kohal
maandumisel, kuid stardil tähendavad need katastroofi. Meie tagasitõmbereversid
on soov kõiki ühiskonnas leiduvaid probleeme lahendada jäikade seadustega.
Selge see, et kõige ja kõigi reguleerimiseks ei jätku seadusandjal kompetentsi
ja aega. Selle tulemusena tekkib ohtralt, kuidas seda viisakamalt öeldagi, vist
visandlik seadus. Nagu punktiiridega täidetud harjutusvihik. Kuna seadused on
üldised jättes tegeliku regulatsiooni kirjeldamata, siis asub seda sisustama
kohus. Ega midagi muud üle ei jäägi, kui
seadusandja teeb sisutu seaduse, siis pean keegi seaduse sisustama. Kuid ka
kohtutes on sama probleem, pole
kompetentsi (iga spetsiifilise turusituatsiooni kohta) ja pole aega. Pole ka
imestada, majandusvaidlused on väga spetsiifilised ja keerulised. Üks endine
prokurör ütles, et ta lahendaks ennemini pool tosinat mõrva, kui ühe
majandusjuhtumi. Seega, midagi pole teha, teine tagasitõmme ehk revers tekkib
kohtutes. Väga suur on tõenäosus, et kohtulahend toimib reversina.
Konnasupi
retsept
Kohtupraktika on väga salakaval, luues rea väikeseid
üksteisele järgnevaid pretsedente, võib seaduse mõttega märkamatult täiesti
vastupidise tulemuse ehk avada tagasitõmbereversi. „Igale keerukale probleemile leidub
lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev
2011. Lk 47). Kusjuures see protsess võib olla nii märkamatu nagu tuntud lugu
konna keetmisest tasasel tulel. Konn (või ettevõtja) ei saa arugi, et temast
suppi keedetakse enne kui juba hilja. Eriti ohtlik on püüda muuta kohtuliku
nihke kaudu omandist tulenevaid suhteid. Üks huvitav, ikka ja jälle ülesse
kerkiv küsimus on väikeaktsionäride huvide kaitse.
Pehmelt öeldes teeb mulle sügavat muret
inimese panusest lähtuva otsustusõiguse asendamise püüdlus vajaduspõhise
õigusega. Tundub, nagu suunduksime kohtunihete kaudu … kommunismi. Väikeaktsionär
on muidugi vale, kuid tihti kasutatav termin, mis tekitab mulje just kui
pisikesest nunnust kaisukarust. Muidugi tahaks igaüks oma lapsepõlvesõpra
kaitsta, kuid antud juhul on õige rääkida siiski mitte „väike“ vaid
vähemusaktsionäridest. „Vähemus“ näitab, et sellise aktsionäri panus on vähene.
Vähese panusega kaasneb vähene õigus. Loogiline. Mille üle vaieldakse, ei saa
aru. See mida pole seni pole suudetud
teha seadusandluse tasandil püütakse viimastel aastatel saavutada kohtumenetlusi kasutades, mille tulemusena
„vähemuspanustajatele“ antakse järjest ulatuslikumaid õigusi ettevõtte
juhtimistegevuse vaidlustamiseks. Juristid nimetavad seda
„justiitskiusuks“.
Omaniku õigus
Praegu on
igal isikul õigus oma ettevõtluskirge rahuldad, kas luues oma firma, siseneda
juba olemasoleva firma omanikeringi või börsi kaudu investeerida. Kuid see
õigus siseneda on seotud vastutuse ja
hoolsuskohustusega ning vaid seejärel õigusega „saada“. Siin ongi põhiküsimus,
kõigepealt tulevad kohustused ja hoolsuskohustus ( hoolsus ka selles mõttes,
kuhu oma rahaga investeerida) ja siis alles saabuvad õigused. Mitte vastupidi.
Kuidas on võimalik siseneda mingi firma omanikeringi ootusega saada dividende,
kui selle firma strateegia ei näe ette dividendide maksmist? Ilmselt olete oma
rahaga panustanud valesse kohta. Pole olnud küllalt hoolas oma eeltöös. Igaüks
peab enne omanikuks saamist enesele selgeks tegema, millised on sellise
omandiga seotud kohustused ja õigused, millised on pikaajalised plaanid. Minna
kavalalt aktsionäriks, teades ettevõtja üldist strateegiat, milline on
pikaajaline investeerimine ja nõuda dividende pole küll aus mäng. See on
kavaldamine. Kuid justiitsdžunglis ei pruugi isegi kohtud kaotada orientiiri
selles seaduste lodumetsas, tekitades juurde kohtunihkelisi umbteid. Lõpuks me
ei teagi millises suunas minna. Kohtunihked tekitavad juurde vaid võimalus täiendavaks „justiitskiusuks“
reaalselt mitte midagi andvate hagide esitamise kaudu. Kogu firma tegevus
muutub aeglasemaks, hanguvaks, kahjustades mitte ainult aktsionäride ( nii
vähemus- kui ka suuraktsionäride) huve vaid mürgitab kogu ettevõtluskeskkonda.
Miks peaks keegi tahtma meil minna oma firmaga börsile, kui ta ei saa seal
toimida vastavalt turu tingimustele ja oma panusele? Või miks peaks
välisinvestor investeerima meie ettevõtjatesse, kui ta pole kindel, et tal on
kontroll oma omandi üle, et „vähemuspanustaja“ tema hiilgavat ideed põhja ei
lase? Muidugi ei taha keegi investeerida … lennuõnnetusse.
Põhiväärtustest
Meie ühiskonnas on juristid suure au sees ja õigusega. Samas on tervistav vahel ka vaadata ka selle maailma poole, kus asju aetakse käesutumisega. Üks valik Jon M. Huntsmanilt (Forbes 500 nimekirja mees) („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram,
2012) Lk 88 „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …”
Lk84 „Mõned
majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga
võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende
majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks
leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle
staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud
teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa
kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite
kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui
tahes.”
Lk 86 „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna,
Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis
on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on
kokku 26911 sõna. Ajakiri National Review, „
Lk 89 „Inimesed on loomupäraselt ausad, aga kui tood
endaga kaasa juristi, teeb ka teine pool sedasama. Sellest hetkest muutuvad
läbirääkimised juristidevaheliseks.”
Lk 90 Juristid pole midagi enamat kui amoraalsed
tehnikud”
Lk 94 „Juristid on meid edukalt veennud, et mitte miski
pole täielikult vettpidav, igat kokkulepet on võimalik murda ja elu ongi üks
suur otsing reeglitest möödahiilimise võimaluste nimel. Käepigistus osutub sama
mõttetuks nagu Enroni firma auditeerimine. Hoidku taevas meid selle eest, et
kõik seaduses kirjapandu ka tegelikult kehtiks. Tänapäeval on seaduseks see,
mida iganes klient soovib. Tänapäeval on võimalik ükskõik keda ükskõik mille
pärast kohtusse anda. Me võime inimese maine hävitada lihtsa süüdistusega ja
saata interneti abil vaid sekundiga võltsinformatsiooni üle maailma”
-lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus,
vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud:
ära varasta, ära peta, ära valeta.
Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see
teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”
Ole omanik, ole edukas
Seepärast kõik need regulatsioonid ja kohtunihked, mis seavad
stardijoonel mootorite tööle tagasitõmbereverseid on kurjast. Pole tarvis
loomulikku, igaühe panusest, olgu ta aktsionär, apteegipidaja või
saapaparandaja, keeruliseks ajama kavalate juriidiliste seletustega. Päris
majanduses ei ole „võrdsus“ võimalik, see põhineb konkurentsil. Pole võimalik
minna OPEC laua taha oma kahe lömmis kanistri ja kolme roostes ämbriga ning
nõuda samu õigusi, mis naftamaardlate omanikel. Maailm niimoodi ei toimi. Igaühel, kes ei ole rahul oma praeguse olekuga
majandusmaastikul, on võimalus luua oma ettevõtmine ja olla seal suurosanik või
lausa ainuomanik. Olla edukas. Kasutage
siis seda, just see oleks kasuks ettevõtluse arengule meil. Teiste töö segamine
ei too meie majandusse mitte midagi juurde, küll aga teeb selle vaesemaks.
Peale kõige sööb see mitte ainult äriühingu vaid kogu ühiskonna ressursse, sest
bilansi koostades ei tohi arvestamata jätta ka sadu tuhandeid ametniktunde, mis
on kulunud kohtute, ministeeriumide ja seadusandja ressursile. Selle oleme ju
meie kinni maksnud. Meie raha põleb heleda leegiga. Just sellepärast arutan
jälle kord seadusloomes raisatud rahast, et see on meie raha, meie aeg, meie …
katastroof. Vastutustundetu on lihtsalt eksperimenteerida reversitega
stardirajal.
Targutusi:
Bordonove „Philippe Ilus“
Kunst 2009
Lk 259 „Bertrand ei
pooldanud järske otsuseid, pealekauba oli ta jurist, see tähendab osav tekstide
arsenalist ammutades oma südametunnistust puhtaks pesta.“
A.
Grant
„Anna ja võta“ ÄP 2016
Lk
204 „“Advokaadiks olemise kunst seisneb selles, et juhtida teid minu
järeldusteni teie enda tingimustel. Ma tahan, et te teeksite ise omad
järeldused – nii hoiate neist tugevamini kinni. Ma püüan vandemehed selle
jooneni talutada, jätta nad seejärel omapead, ning lasta neil otasustada.““
Lk
211 „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad
võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad,
et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama
mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““
Lk
232 „Tubli töötamine on siin sama mis tumedas ülikonnas püksi tegemine. Sa ise
saad sooja tunde, kuid keegi teine seda ei märka.“
A.
Hadfield
„Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016
Lk
12 „Nad olid mõlemad talus kasvanud ja nägid lendamise vahele jäävas ajas
imetoredat võimalust oimetuks töötada, kandes samal ajal edasi suguvõsa
traditsioone.“
Lk.35
„Põhimõtteliselt on astronaudid teenindustöötajad – me oleme rahva teenrid,
valitsuse töötajad, kellele on antud ülesanne teha midagi keerulist meie riigi
inimeste nimel“
No comments:
Post a Comment