No
nii, maailm on selles suhtes tore asjandus, et oskab pakkuda üha uusi ja uusi
üllatusi. Neid on nii positiivseid, kui mitte nii positiivseid ja lausa
totraidki. Mõtlesin, et olen ka kõiksugu totrusi juba näinud, aga ei arvanud
ära. Maailma totruste mõõt on ilmselt lõpmatus. Kusjuures seda totrust tehakse
mitte häbenedes, vaid rõõmuga, … lausa uhkusega. Ma ei tea, mis kirp meid hammustanud on, kuid
ilmselt kannab see edasi mingit „alkoholist
rääkimise tungiva vajaduse pisikut”. Ilmselt väga vinget pisikut. Ei usu? Kas
sel suvel mingi teine teema teile nii aknast ja uksest sissetungiv on olnud?
Isegi Ukraina lahingutandrid kahvatuvad selle „rääkiva massrünnaku” kõrval. Normaalne,
terve Inimesekene ei suudaks ju nii pikalt ei miskist jahvatada – järelikult vinge
pisiku süü. Tundub, et oleme enese ainuüksi alkoholist rääkides nii „äksi” täis
ajanud, nagu oleks käes padujoomise viimane faas. Uskumatu. Keeran siis
omaltpoolt vinti juurde, ehk hakkab mõnel nii valus, et võtab jälle pildi ette
ja saab „tarblike” asjadega tegeleda. Või
keerab maailmapildi õigeks.
Asendustegevus
Ma
ei teagi, kas see alkohoooooolsete jookide tarbimise küsimus avalikus ruumis on
mingi suitsukate või aseaine tegelike probleemidega tegelemisest
möödahiilimiseks ( Ega ma ei saa kogu küsimuse püstitusest aru, mul endal pole
kunagi probleeme olnud, et peaksin kesk tänavat, märjukese kibekähku lahti
korkima, kuid see on ilmselt minu viga, seega ajan ilmselt asjatundmatut juttu).
Ja nagu hoomate „tegeleb asjaga” tuhandeid inimesi 24/7, ma mõtlen ametimehi ja
PoliiInimesekesi. Ma arvan, et need kellest räägitakse on tunduvalt vähem, kui
neid kes räägivad. Vähemus noh! Sellise uhkusega hääles ja tulihingelise
võitleja pilguga tegelaste aktiivne mittemidagitegemine on pigem eneseõigustus,
probleemide mittemõistmisele, nende lahendamisele, selline eneseõigustus, et me
tegeleme „väga intensiivselt” „väga tähtsa küsimusega”. See „intensiivne ja
tähtis” vääriks ladusalt toimivas,
mõtestatud Bürokraatiamaailmas mingit kolme närust rida valla ukaasis ja kolmekümmet
minutit tööaega, … see pole ei
intensiivne ega ka tähtis, see on rutiin. See mida selle bürokraatliku rutiini asemel,
mil üks regulatsiooni vorm asendub teisega, see suuremõõtmeline enesekiitmine
ja teiste laitmine, on … asendustegevus
noh! Tegelikult „bürokraatiliselt” probleemi ju pole! Ei ole probleemi. Dr Riik
ei käskinud ju, et jooge igal pool ja igal ajal, vaid et kallid kaaskodanikud,
nüüd on teil enesel, nagu „Mogri Märdis” kirjutati, iseenese tarkusest,
võimalik määrata, kuidas teie kodukandis asjad käivad.
Äratus
Hallooo
– kallid Inimesekesed MEILE enestele anti vabadus määratleda, mida ja kuidas me
teeme või mida me sallime, mida mitte. Nüüd on tõusnud mingi äraspidine
pahameeletorm dr Riigi vastu, et „rsk jooma ajab”. Tegelikult on ju olukord selline,
et peame olema pahased eneste peale või vähemalt eneste valitud KOV peale,
millised ei ole suutnud vormistada, kõige elementaarsemat paberikest: mida/kus/millal
tohib, mida mitte. Ilmselt on KOV-d ise nii üllatunud, et on saabunud vabadus
otsustada … äää …, mida sellega veel peale hakata, mitte vabadust ei tahtnud me,
vaid andke raha. Raha andke.
Vabadust
ei tuntud ära
Nojah,
see ei käi muidugi kõigi KOV-de kohta, Suvepealinn ja mitmed teisegi KOV-d
reageeris kohe ja asjalikult, mõned …
mitte nii kiiresti. Mõni arvas, et suvine aeg, me puhkame, ei saa siin kiirel
suvitamise ajal volikogusid koormata, küll sügisel … No senikaua viriseme ja …
iriseme. Sügavalt häiriv on, et sellesse probleemi pole peaaegu keegi viitsinud
süüvida võib-olla vaid Prefekt oma filosoofilis-praktilise traktaadiga
kodanikuühiskonnast ja vastutusest/vabadusest on asjade olemuse ja sisu lahti
harutanud. Mnjah, tegemist on pigem kahe filosoofilise kihi kokkupõrkega: ühelt
poolt vabadus ja vastutus ning teisalt käskude/keeldude ootamine ja siis nende
kirumine ning … mittetäitmine. Mind
paneb kõige rohkem hämmastama, see, et me ei olnud valmis … vabaduseks. Ja mis
veel hullem, ka meie poolt volitatud PoliitInimesekesed ei saanud aru, et
tegemist ei ole mitte keelu tühistamisega, vaid regulatsiooni tasandi ja
mehhanismide muutumisega. Vabadust ei tuntud ära?!
Peamise
linna saba ja sarved
No
aga Peamine linn „sülitas ikka kõik üle”. Kui kuuled linnapealike käest sellist
mõttetut, taevani tõusvat totrust, et „ …praegu
võivad napsitajad vabalt linna peal juua ja laaberdada, … tasuta kontserdil
tuikus lava ees enneolematult palju purjus inimesi jne”., siis on see ilmne
näide, et regulatsioonist, KOV kohustustest ja õigustest ei saada ülepea aru. Pole
sellel jutul saba ega sarvi, tühi sõnade jada. Pealegi on selles jutus kaks
asjasse mittepuutuvat väidet. Esiteks ei tohtinud, ei enne ega nüüd ega homme purjus
päi lällata avalikus kohas ehk, see on igal juhul politsei pärusmaa. ( Muide „tarvitamine”
ei tähenda, et peaks kohe ämbritäie „kangerit” ära jooma ja pildituna kodumaa
kamarale langema). Teiseks, kui mingil linnaväljaku kontserdil (kas KOV
korraldatud?) käis ohjeldamatu ja vääritu märjukese liig- ja kuritarvitamine,
siis oli see KOV tegemata jäänud töö, nende regulatsioonipuudulikkus. Ning
puändiks on muidugi linnapealike otsus, et Tallinn siiski täidab oma kohust ja piiritleb
alkoholi manustamise raamid, kuid oma äraspidisel, veidral moel, et „Tallinna jääb paar märgistatud kohta, kus inimesed võivad
( sic! Mitte kus ei tohi) avalikult alkoholi juua ehk määruses on avaliku
napsitamise piirkonnad täpsemalt välja toodud, need jäävad Toompea lossi ja
Kadrioru lossi ümbrusesse ja siis veel viimane kabjahoop „ seega kohtadesse,
kus avalikku alkoholitarvitamist riigi poolt soositakse”.
Uskumatu, kui palju peab PoliitInimesekestel olema kogunenud
sappi, et sellise totrusega välja tulla. Kõik need linnapealikud ja aseülemad
oleksid nagu koerapöörirohtu söönud, mingis äraspidises kättemaksurõõmus loodud
paberikesega püütakse kergitada oma egokest, et ehhee, lõpuks saime dr Riigile
tema koha kätte näidata. Ainult, et tegemist ei olnud koha kättenäitamisega,
vaid kõige ehtsama oma isikliku töö tegemata jätmise reklaamiga. Oma
asjatundmatuse suuremahulise eksponeerimisega Inimesekestele „head tegemise”
sildi all. Kuid head ei tehta, tehakse kurja, mängitakse tobu ja seda kõike
meie raha eest. Kui mõelda, kui palju aega väärkasutati selle tühidokumendi
tootmiseks, nõupidamisteks, vormistamiseks,
kooskõlastamiseks, õigus ja mitteõigusosakondades ja pressikates, siis oleks
võinud nende kümnete tuhandete „euronite” väärtuses midagi kasulikku teha.
Ikka spiraali mööda alla või üles.
Loed/kuulad
neid avaldust ja ei usu oma silmi ega kõrvu. Ja ega sellega siis veel ei
piirduta oma tegematajätmiste eksponeerimisel. Järgmine aseülem „paneb aga hagu
juurde”, et ega see määrus nüüd korrektne (juriidiliselt) ei ole, sest
lauskeelamist ju seadus ette ei näe, aga vaat niimoodi on mõnusam dr Riigile
äsada. Möh? Kuhu me sattunud oleme? Kas see on mingi kõverpeegliline
riigi(omavalitsuse) valitsemine? Kas
tõesti on avalik võim niivõrd alla käinud. Ei, ei - riik ega vald/linn pole
tsirkus, need on tõsised asjad, tõsiste inimestega, tõsistele inimestele,
tõsistele tegevustele.
Dr
Riik kui lapsehoidja
Ma
ei tea. Kas dr Riik oleks pidanud võtma KOV-d, nagu lapsukesed käekõrvale, ja
ütlema, et on selline „seadusekesekene” tegemisel, mis annab teile ise vaba
voli määrata, kas, kus ja millal Inimesekene teie oma valitsemise alal „viina
visata” tohib ( ei tohi). No nii need asjad ei käi, KOV on ju Põhiseaduse järgi
… sõltumatud, … oleks tõusnud taevani kostev lärm, et keskvõim ahistab KOV-i,
surub neid raamidesse. Mnjah, kui mõni vald tahab ikka olla „Viska viina
viltulõug” vald, las see siis olgu, seal, kus inimesed on vastutustundlikumad ,
kus oleks välja kujunenud tavaõigus, vastastikune austus, oleksid ilmselt
piirangud pidanud olema vähesemad, kuid seal kus kasvatamatud, maotuid inimesi
rohkem kokku kogunenud, piirangud ka karmimad. See ongi KOV ülesanne – hoolitseda oma
inimeste eest. Tegelikult on see KOV ainuke ülesanne.
Muide,
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, kehtib juba 1993 aastast. Mida tarka, see
seadus meile siis ütleb? Aga palun:
Kohalik
omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:
1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
6) tegevuse avalikkus;
7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.
1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
6) tegevuse avalikkus;
7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.
§ 6. Omavalitsusüksuse
ülesanded ja pädevus
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud ülesannetele otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi:
1) mis on talle pandud teiste seadustega;
2) mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.
Kõik ju ilusasti paigas, miks siis ühed KOV-d saavad teha, teised … mitte?
Ja
nüüd siis selline Peamise linna käsulaud, mille kohta aseülemad rõõmsameelselt
kõkutavad, et me mööname, et juriidiliselt me teeme nihu, kuid niimoodi saab
kõige paremini dr Riigile käkki keerata. Karjapoisi temp, aga mitte suurima
omavalitsuse pealike vastutustundlik, riigimehelik käitumine. Fui! Oma
vaesustunnistusele allakirjutamine. Kui see oleks olnud klipp „Ärapanijast” või
Rohke Tebelaki „Libauudistest” oleks saanud suutäie naerda, kuid nüüd …
Rätsepaülikond
Vaatame
veelkord olukorda. Jutt pole ju sellest, et dr Riik lubab nüüd kõigil, pulsi
kaotuseni, igal pool ja igal ajal juua (napsi). Jutt on hoopis
regulatsioonimehhanismide muutumisest, sellest, et KOV on antud vabadus ise
otsustada, kuidas ja mis. Vastavalt vajadusele. Nagu rätsepaülikond. Dr Riigi
poolt tehtud massülikond on tihtipeale selline, mis ei sobi peaaegu mitte
kellelegi, kellele jääb lotendama, kellel kaenla alt kisub (Piragovi pargis joodi (kultuurselt), kuid me
nagu ei märganudki seda ehk rikkusime seadust, ehkki inimesed korda ega
kaaskodanike rahu ei rikkunud)) . Tuleb välja, et me oleme millalgi (millal
siis ometi?) harjunud sellise näotu ja maotu ülikonnaga, mis meile küll ei
meeldi, kuid kui meile antakse luba ise oma ülikond disainida, hakkame
valjuhäälselt protestima. Peame rätsepaülikonda räigeks diskrimineerimiseks. Me
oleme minetanud oskuse ise oma vabadusi koostada ja neid nautida. Rumal lugu.
Eriti rumal on Peamise linna pealike reaktsioon: ah nii te annate meile õiguse
ise otsustada, siis oksendame me teie revääri peale. Oeh!
Huvitav
on see, et ka kõige sügavamal/süngemal karjapoisteajal leidub riigi mehi isegi
riigimehi. Tulevad justkui tühjast, nagu eelmainitud Prefekt, kellest ma enne
midagi kuulnudki ei olnud, kuid … mul on tõsiselt hea meel, et sellised arukad
riigi mehed ja ka naised on olemas. Suur tänu teile!
Mis
nüüd edasi?
Edasi
… äää … või tagasi. Tundub, et mitte edasi vaid siiski tagasi. Näe JUMI juba nendib kurvalt, et tahtsime anda õigust aga ei
tulnud välja. Et ilmselt ei ole me veel valmis. Oeh, milleks me valmis ei ole?
Kas selleks, et määratleda, millisel pargipingil võib pikniku pidada või
millise puu all võiks koer jalga tõsta. Mjah, vabadus on kange kraam, tükimaad
kangem kui alkohol, seda tuleb osata pruukida. Täpselt samuti nagu alkoholi
tuleb osata pruukida ehk nagu Vanaema Marie ütles „,Šnaps on vaid tarkade
inimeste jaoks, tobud teeb see veel tobumaks”. Vaat niimoodi, ei tea, kas
vabadus on ka tarkade inimeste jaoks, tobud teeb see … Tahaks loota, et
ajapikku teeb see, et peab ise mõtlema ja ise otsustama, isegi ise vigu tegema
ja neid ise parandama, ka mittetargad Inimesekesed targemaks, lihtsalt harjutada
on vaja, mitte loobuda … mõtlemast … vabadusest.
Siiski, lootus ei ole kadunud, sest JUMI nentis, et „ … mina
usun inimeste korrektsusesse ja sellesse, et enamiku asju reguleerivad inimesed
ise ilma seadustetagi oma käitumises, oma lugupidamises teiste vastu.” Vaat see
on tore ja kindlat meelt ning hälbimatust talle sellel teel.
Aga
üks on selge, pealikel tuleb teha pealiku tööd, riigimehe või vähemalt riigi
mehe tööd, isegi siis kui ta on linnapealik, mitte mängida karjapoissi. Ja
muide see vabadus millest mina räägin on vabadus otsustada, mitte vabadus juua
Mnjah, võib-olla peaksime me asutama „Vabaduse äratundmise kooli”, kui me muidu
vabadust ja isetegemise lusti ära ei tunne. Mh, ah, nagu küsis vana apteeker
O.Lutsu „Suves”?
Targutusi:
M.
Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013
Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta
suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega
reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse
ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi.
Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)”
Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et
valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega
saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus
sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja
bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid
langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on
suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on
demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”
Lk
205 „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena.
Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga
ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb
inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just
inimesed teevad asju.”
Ta
(Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui
ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui
abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku
isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab
põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest.
A. Tuchman
„Augustikahurid” Eesti Raamat 1977
Lk 9.
„Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad
polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli
kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema
silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli
Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta
igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral
Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv,
püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid
eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”
Lk 220 „ Sõja teine traditsiooniline
paarimees viin pandi keelu alla. Viimase mobilisatsiooni ajal 1904 aastal, kui
reservväelased tuigerdades kohale saabusid ja tsaariarmee tagavarapolgud
joobnud magajate ja katkiste pudelite segaputru meenutasid, oli korratuse
likvideerimine võtnud terve nädala
lisaaega. Nüüd, kus prantslased iga päevapikkust viivitust elu ja surma
küsimuseks pidasid, kehtestas Venemaa mobilisatsiooniperioodiks ajutise
abinõuna keeluseaduse. (…) … iseloomuliku hilisromaanovliku järelemõtlematusega
kehtestas valitsus 22 augusti ukaasiga
keeluseaduse kogu sõja ajaks.. Et viinamüük oli riigi monopol, lõikas see
toiming hoobiga ära kolmandiku valitsuse sissetulekuist. „
J.P.
Kotter „Edujanu” AS Äripäev 2009
Lk
11”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte
õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi,
sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla
aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb
selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla
niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”
C
v. Clausewitz „Sõjast” Eesti Keele
Sihtasutus 2004
Lk
31 „Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt
tema vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest
lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.”
Lk
133 „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas,
sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule
annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse,
groteskse väljanägemise.
See,
mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära
arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi anna või koguni
juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.”
No comments:
Post a Comment