E. V. Saks „Eesti viikingid” : Kuralaste kuningas Dorno -
„Vaenlast saab hävitada tegevusetusega”.
Kas olete märganud, kui palju meil tehakse
ettepanekuid? Kui palju on nii imelisi,
kui ka imelikke ideid? Vahel ka tobedaid ning isegi jaburaid. Kuidas neil vahet
teha? Või õigemini, kas nendel tehakse üldse vahet? Kas püütaksegi üldse vahet
teha? Või võetakse järjepanu nagu puuriidast halge ja pannakse ahju. Keegi ei
vaevu vaatama, et kas mõni pahalane pole puuriita mõnd mürsku sokutanud. Ja kui
mürsk avastataksegi, siis maskeeritakse see jutukesega lõhkeaine
kütteväärtusest ahjuküpseks ja … ahju see lähebki. Põmm! Ups! Vabandust, ikkagi
juhtub, andke meile … järgmine ahi. Järgmine elu? Ja siis proovime uuesti. Igat
asja ei pea kohe tulipalavalt proovima, tuhandete eelnevate põlvkondade kogemus
on meile õpetanud, et enne tegemist võiks ikka asjade tegemise mõttekuse läbi kaaluda. Nagu seletab eestlaste varieepos
- Kilplaste Raamat, et kuigi üks arvamus võib-olla targem, kui teine, kuid kui
nõupaadike KATSEKS merele viidi, leidus ikka mõni oksamulk, kuskohast vesi
sisse pääses. Muide see katsetamise värk oli Kilplastel au sees siis, kui nad
veel üleilma kuulsad targad olid ja nõu pidasid kuidas oma sugu … alpusega
päästa. Ma ei ole nüüd nii kindel, et meie tarkus nii üle ääre ajab, et seda
alpusega maskeerima peaks.
Miski-mittemiski
Vaat niimoodi, katsetamata/mõtlemata, ideid rakendades
nagu puuriidast halge võttes, jäävad need ideed ka poolikuks ehk ümberseletatult, mitte ideed ei jää poolikuks,
vaid teostus jääb poolikuks. Poolikuks jäänud idee on tühikargamine: nii
ressursi kui ka aja raisk (raiskamise
mõttes). Kas olete juhtunud näiteks märkama looduslikus kaunis kohas nn
kergteed, mis kulgeb järsku ei kuskilt ja mõne kilomeetri järel lõppeb jälle ei
kuskil? Vaat sellist teelõiku võikski pidada idee lõpetamatuse
materialiseerituse võrdkujuks. Materjal on raisatud, raha on raisatud, aeg o
raisatud, aga tulemus, … tulemust ei ole. Muidugi kui mitte arvestada asfaldiga
kaetud rohumaad. Mnjah. Seda reeglit võiks defineerida järgmiselt:
„Miski, mis algab eikuskilt ja viib eikuhugi, on
tegelikult … eimiski!” või „Miski, mis algab kuskilt ja lõpeb ei millegagi,
mille tulemusel juba alustatud miski muutub … ei miskiks.”
Selleks, et kiduvaid või lausa kahjulikke ideid
maskeerida, kasutatakse
Summutusmänge
Ehk üleseletatult, iga idee vajab lõpetatust ja
konkreetseid vedajaid, muidu muutub mõte ise ja selle rakendamiseks kulutatud
aeg mõttetuks kulutuseks. Tundub, et siin toimivad kaasajal mingisugused
paralleeluniversiumid – nähtav ja nähtamatu maailm. Ühelt poolt avaliku sektori
poolt näiline, lausa paaniline, kaasamisemängu soov. Või on see lihtsalt
viisaks seltskonnas omaks võetud maneer.? Mäng? No mõelge nüüd ise: Ministeeriumid Twitter´is? Kuidas teile kõlab
hüüdlause: „Hakka Pilvepiiri Ministeeriumi sõbraks”. Lustakat? Mis asjapulk see
sõber siis on, kas sõber ja sõprus on saanud uue sisu? Mnjah. Teisalt toimib ülivõimsalt
Pilvepiiril „ruuliv” põhimõte „ärge segage, me teame ise kuidas teile head
teha”. Tegelikult polegi siin tegemist vastuoluga vaid ühe protsessi kahe
küljega – kaasamisega, et summutada.
Kaks kaasamismängu
Kaasamise võib seega jagada nn avalikuks ehk Dr. Riigi
poolseks kaasamiseks ja kodanikualgatuslikuks kaasamiseks. Naljakas on muidugi
see, et kaasamise saab arvestatuks lugeda ka siis, kui teie arvamusega teps
mitte ei arvestada, kuid tehniliselt … olete ju oma arvamust avaldada saanud. Nii
panemegi „dokustaati” kirja – kaasatud (veelgi parem kirjutage:
koostööpartnerid) … sada arvamisühikut. See on selline mänguline element dr
Riigi kaasamismängu erivormis, mis tegelikult on summutamismäng.
Lõpetamatusemäng.
Samas kodanikualgatuslikud tegevused on oma olemuselt
väga kirglikud … alguses. Aja möödudes tekkivad kaks asja: esiteks, kas vedajad
väsivad ja asi sumbub või asi vormistatakse ja esitatakse Dr Riigile, kuid siis
asi … sumbub. Sumbub + sumbub = umbsumb. Lõppjaam. Ja muide tihtilugu sumbub
nii matslikult, et isegi aitäh ei öelda. Ei kellelegi, ei kellegi poolt. Dr
riik ei ütle aitäh kaasatutele ja kodanikualgatus ei tule samuti selle peale,
et öelda aitüma osalenutele. Vist on kasvanud peale selline seltskond, kellele
TÄNAN-PALUN pole mitte elementaarne viisakuseavaldus vaid nõrkuse tunnistus. Seega
kaasaegne toimiv kaasamise mehhanism on mittekaasav ja mittetoimiv. Ja mida
rohkem meie õigussüsteemi veidrused süvendavad olukorda, mil kodanikujulgust
käsitletakse, kui kuritegu, seda suletumaks, mittekaasavamaks, süsteem muutub. Ametnik-Inimesekene ei julge
enam nõu pidada Ettevõtja-Inimesekesega jne, sest iial ei või teada, mida mõni
usin Roberspier-Inimesekene sellest tegevusest välja loeb. Äkki polnudki nende
vestluses tegemist anekdoodiga, vaid sügavalt konspiratiivse salaliiduga? Hea
nõu võis juuraajastu vaatevinklist osutuda
hoopis mõjuvõimuga kauplemiseks? Mnjah, parem mitte rääkida ja mitte
teada. Kalevipoeg arvas küll , et kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust
tunnistada, kuid meil tundub maad võtmast arusaam, et vaikimine /ja
mitteteadmine/ on kuld.
Unistada ikka võib … vist?
Mina usun, et teadmine ja rahva arvamuse ärakuulamine
annab pikemas perspektiivis parima tulemuse. See on piiramatu ideede varasalv. Nojah,
vahel juhtub küll imelikke asju, et rahva arvamus tahab habemega naist, kes on
… mees, kuid … Kuid ka hulluse energiat tuleb asja eest kasutada. Kui isegi
nali on energia, mis siis veel idees peituvast energiast rääkida. Lugesin
kunagi, et inimeses peituv energia on ca 6x10/18 astmes J-i, mis võrdub
ligikaudu paarikümne termotuumapommi energiaga. Vaat selline tohutu kätketud
energia. Kuidas ühitada siis see tohutu kodanikualgatuslik potentsiaal arenguga
niimoodi, et sellest tekkiks meile kõigile kasu. Kabinetivaikuses läheme
lihtsalt kopitama. Olen läinud aastatel vedanud paari mõttetalgute seltskonda
ja võin kinnitada, et see „lihtsa inimese” terve idee ja mõttepotentsiaal on
tohutu, et mitte öelda lõpmatu, kuid … lõpetamata ja … lõplikult raisku läinud.
Lõpetamatuse vänge lehk
See on sama nagu kasvataksite vinge kurgisaagi ja selle
asemel, et neid purki panna ja aasta läbi nautida lasete selle konservitehase
kõrval ära mädaneda. Nii ongi, et nämma leivakõrvase asemel saame vaid taevani
tõusva leha ja nurina.
Harjutamise mäng
Sama lugu on regulatsioonidega, millest või mille
vajadusest aru ei saada. Arusaamatus uutest regulatsioonidest ajab asjale „kifti”
sisse … ja haisema see lähebki. Inimene on oma olemuselt kahene: ühelt poolt
tahab ta kindlust ja kindlustunne tuleb harjunud asjadest, teisalt tahab
inimene kogeda ikka uusi „väljakutseid” nagu öeldakse tänapäeval. Kui me uut ei
oleks tahtnud, siis poleks me koopast välja tulnudki, nii et pürgimine uue ja
veel uuema poole on meile igiomane. Kuid see areng on olnud kombineeritud senise
turvalisust pakkuva harjumuspärasega selliselt, mis on taganud meie, kui
inimkonna, eksistentsi ja
jätkusuutlikkuse tõusu. Sellest ka selge järeldus, et uut tuleb harjutada.
Harjutada selliselt, et uus muutuks harjumuseks. Sellisel taustal tunduvad kõik
viimase aja harjumatud regulatsioonid Inimesekestele nii „pann” vastuvõetamatud.
Või on need lihtsalt harjumatud. Alates rattakiivrist (ilmselt
fooliumvooderdisega) ja töövõimereformist , kuni kooseksisteerimise seaduseni
välja. Kui näed, et isegi need kellele „tahetakse teha head” asjast ehk heast
aru ei saa, siis on harjutustöö tegemata. Kui harjutamismäng on tegemata, siis
ei käivitu uus regulatsioon vaid karistusaktsioon. Me hakkame riikliku sunniga
sundima Inimesekesi tegema seda, mida nad harjumuslikult teeksid iseenesest –
vabatahtlikult. Võib-olla isegi rõõmuga. Uhkusega? Ah jaa, et meelest ära ei
läheks …
Reforme ja muudatusi tuleb osata „müüa”!!! Müügimäng.
Vaadake, müügitehnika regulatsiooni või uuelaadse süsteemi
käivitamiseks on esmatähtis, isegi siis kui see tehnika veidi … vildakas on.
Näiteks oleksin ma „elektrituru tekitamise” alla neelanud, kui seda oleks reklaamitud, kui vajalikku
turvalisuse elementi. Ja see on tõsi, teine juhe Põhjalasse oli kindlasti
vajalik, kuid turgu, kui sellist ei tekkinud, tekkis vaid rahade ümberjaotus.
No tühja sellest, meie maksime selle turu tekitamise (mis pole turg) kinni,
kuid saime osta juurde turvalisust. Vahva! Elektriautode müüt ökoloogilisusest
ja kasulikkusest ei lähe mulle mitte üldse „peale”. Lihtsalt energia jäävuse
seaduse järgi ei ole võimalik, et kõige kallima energialiigiga sõites oleks
tulemus ökonoomne või ökoloogiline. Ilmselt tekkib kunagi akumuleerimise
paranemisel mugavuse faktor, kuid mitte midagi muud. NN ökoloogilisuse ja ka
ökonoomsuse annab süsteemis lihtsalt moonutatud hinnasignaal. Ma ei pea el
autot üldse mitte halvaks lahenduseks, kindlasti pean ma seda mugavaks, sama
mugavaks nagu oma maja kütmist elektriga. Millegipärast kardame kõik kui kurja
elektriküttel kinnisasja ostmist, kallis ju, kuid kuidas saab see olla
teistmoodi autoga? Mitte ei mahu pähe. Lepime kokku, et el auto on kahte moodi
tore kaup: esiteks mugavuskaup ja kuna see on nii „pann” kallis siis ka
prestiižne kaup. Teiseks. Suurlinnade halva ventilatsioonipiirkonnaga aladel on
el auto kindlasti väljapääsuks, kui globaalselt kukub saast piltlikult lihtsalt
naabri aeda. Küll aga oleks see el autodele kulutatud meie ühine raha (vist 7,5
milj EUR) olnud asja eest, kui see oleks Eesti reklaamimise üritus: a´la kui ei
jõua täita maad lastega, siis täida maa elektriautode laadimise seadmetega.
Mnjah, see toob meid liiga lähedale Lenini plaanile – kogu maa elektrifitseerimisest. No
tühja sellest, kuid maailmamastaapse promoüritusena oleks el autode programm igati
nämma. Sellises võtmes võik isegi osta … Ei, ei mitte autot vaid ideed. Või megahulluse
hellitusnimega Rail Baltica müümine. Turvakanali müümine oleks jällegi olnud
omal kohal, kuid rääkida mingist rongisõidust Tallinnast Berliini …? Sellise
äri eduvõimalused? No kuulge, sellisel juhul peetaks meid ikka täitsa tobudeks.
Majanduslikult on asjalood väga lihtsad, kui Põhjala ja Loode-Venemaa
kaubavoogusid taga ei ole, siis ka kasumit ei ole. Lõpuks ütles isegi PM välja
alasti tõe, et reisiliiklusele peame me peale maksa, kuid kaubavedudel vist oli
see umbes selline lausung, et loodame suunata kaubavedusid mere ja
maanteetranspordilt raudteele. Mnjah … üle seletades PM mõttekese - autovedajad
asuge oma kompse kokku pakkima.
Nii, et ilma müügistrateegiata pole mõtet
uudistegevusteks, nagunii sellest head nahka ei tule. Kuidas müüa töövõime
reformi …? Ei tea, kuid üks on selge, et kui need kellele „head lähed tegema”
peavad tulema streikima või pikettima, siis see reform ei ole nende jaoks. Kui
mina peaksin seda müüma … Kindlasti müüksin, kuid see on juba teise jutukese teema.
Jänesepabul ka asi vaesel ajal
Ja muide, „äraseletamine” ja „müümine” peaks olema ikka
selline, mis ei alahindaks teisi Inimesekesi. No või vähemalt ei alandaks neid.
Mõnede Pilvepiiriministeeriumi äraseletamiste juures tuleb mul lapsepõlv
meelde. Mida kõike siis lihtsameelsuses ei usutud, nagu näiteks seda, et
katusetõrvamise pigi nätsutamine teeb hambad valgeks. Nojah, olukorras mil
nätsust teati vaid kuulduste järgi, oli see isegi mõningal määral jumekas
arvamus. Igatahes aseaine. Samas liikus ringi hulgaliselt hulle jutte, et „ulakad”
poisid olla pakkunud väiksematele lastele jänesepabulaid rosinšokolaadis pähe.
Nalja olevat saanud nabani. Mnjah, tagasi vaadates, mis nali see oli? Või kui
oli siis loll nali, mis markeeris rohkem initsiaatorite mõttemaailma, kui „süütalaste”
lihtsameelsust ja … usalduslikkust. Küsite, mida ühist on sellel lapsepõlve
mälupildil meie teemaga? Et kas mu mõte läks lihtsalt rändama? Ei, ei. See on
lihtsalt selline tugev assosatsioon, kui mulle püütakse müüa midagi, mis pole
tarbimiskõlblik. Ja siis on mul piinlik: mul on piinlik enese pärast, et mind
nii tobuks peetakse, et püütakse täiesti varjamatult šokolaadikompu pähe
sedasamust toppida ja siis on mul piinlik nende inimeste pärast, kes seda
teevad, kas oma rumalusest, teadmatusest või pahatahtlikkusest. Ja kuigi ma
pole rohkelt pakutavat sedasamust söönud, siis lõppkokkuvõttes on essu maitse ikkagi suus. Täpselt samuti
nagu ei kuskilt algavaid ja ei kuskil lõppevaid teid vaadates. Nukrus noh!
Lõpetamatuse lehast. Aga oleks võinud ju saada nämma kraami!
Targutusi:
F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004
Lk 18 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse
au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate
kõrvu …”
Lk 32 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge
tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse
ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga
palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui
päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui
rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie
tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab
hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”
Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak
Tallinn 2012
Lk 534 Kindral Paulus Stalingradi katlast
feldmarssal Mansteinile. Viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas
olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma
kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud
käsitsi …”
R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012
Lk. 94 „Jefferson ütles korduvalt, et parim
valitsus on väike valitsus, sest „valitsus pole rahva isand vaid rahva teener”.
Abe Lincoln ütles kord, et. „Jeffersoni seisukohad on vaba ühiskonna põhimõtted
ja aksioomid.”
Lk. 101 „Märkasin, et kui hädasolijaid
aitasid eraisikud või nende loodud ühendused, siis ei läinud tegevuskuludeks
nii suuri summasid kui riigisektoris, kus iga dollari abivajajale toimetamiseks
kulus veel kaks dollarit.
Gisela Graichen ja Rudolf Hammel-Kiesow
„Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim” Tänapäev 2012
Lk 112
„Tegelikult avaldus selles edukate käsitööliste ja kaupmeeste järjest
kasvav iseteadvus. Nende moto oli: „Kui
sul midagi on, siis pead sa ka midagi olema””
Lk 152 „Hansa ühele silmapaistvamale
poliitikule Hinrch Castropile omistatakse sentents „Tuleb pidada läbirääkimisi,
sest sõjalippu on kerge masti heisata, aga selle auga langetamine kallis.” Ja „Hansalinn
Lübecki eesmärk on raha teenida. Seda saab teha vaid rahuajal.”
Lk 176 „Hansa järkjärguline majandusliku allakäigu
tähtsamaid põhjusi on, et ta minetas võime uutele olukordadele adekvaatselt
reageerida. Tema suurim voorus hiliskeskajal oli paindlikkus, ehkki otsuste
vastuvõtmiseks kulus vahel lõputult aega.”
No comments:
Post a Comment