Vikativiiul V3: Vesiliivas.

 

 

Käisin eelmisel nädalal (P)äripäeva aastakonverentsil. Oli huvitav … nagu alati. Informatiivne informaalne kindlasti. Peamine Minister astus ülesse ja sõnum oli … rahustav. Kindlameelselt rahustav. See on tänases „segasummasuvilas“ juba märgatav edu(lugu). Ka EP pealik andis väikest majanduse paranemislootust. Lootust peab ikka olema, ilma lootuseta on olukord … lootusetu. Üldiselt oli konverentsil üllatavalt hillitsetud meeleolu … keskeltläbi. Siiski oli ka erinevust, kui naisinvestorid olid meeled pööratud pigem sisekaemuslikule ettevaatlikkusele järgmisel aastal, siis mehisemad mehed arvasid, et jätkem virisemine ja tehkem ise rohkem. Igaüks ise ja rohkem. Mõistlikud nõuanded mõlemad. Siiski oli kuidagi kahju, et mingit metaideed käibele ei tulnud. Oleme väsitavalt vanades kuvandites kindlalt kinni püüdes selle servasid üle joonistada, kuid üldiselt oleme nagu vesiliivas. Kvalitatiivset liikumist ei ole. Virisemine muidugi ei aita, kuid võltsentusiasm vanas vaos vastu aluskivimit sahatera nühkida pole ka mingi edumeelsuse näitaja.

Kõik need mõttepojukesed on ju vahvad, kuid lineaarsed ja lamemaalised, need ei ole kolmemõõtmeliselt ruumilised ega neljamõõtmeliselt ajalised, ega viiemõõtmeliselt rahalise ressursiga kaetud ega kuuemõõtmeliselt logistikaliste ahelatega seotud, ega võimestatud tahte ja isikliku huviga.  Õigemini isikliku huvi komponent on tugevasti esindatud, kuid see on esindatud tasapinnalise lineaarsüsteemi teenistusse, mitte võrgulise süsteemiamasina teenistusse. Just seepärast, et poliitturg jahib tasapinnal isiklikke huve on silmist kadunud võrgustatud süsteemimasina tegelikkus. Vektorid demograafiline vananemine ja  maailma üldine muutumine loovad täiesti uue võrgustruktuuri või … majandusmudeli

 

 

Hillitsetuse faas

 

 Teada on, et vesiliivas ei tohi rapsida, täpselt nagu õhukesel jäälgi, tuleb ennast laiali ajada ja oodata, et keegi ulataks toika, nööri või millegi käepärase millest kinni haarata ja koos ennast välja libistada. Lõugamine ei aita, õiendamine ei aita, rabelemine ei aita, Pytagorase teoreem ei aita, suhetelisuse teooria (hellitusnimega relatiivsusteooria) ei aita, isegi partei (pidukond) ei aita. Tuleb teha aeglaseid liigutusi väga aeglaselt, väga läbimõeldult, väga kannatlikult. Kümme kvartalit majanduslangust on just märk sellest, et meil on põhi alt ära kadunud ja meid imetakse tasahaaval väga räbalasse olukorda. Arusaadav, et meid mõjutasid nii „pandemikum“, sõda Euroopa poolsaarel kui ka energiamuundamise hinna kriis, kuid meie vajumine oli ebaproportsionaalselt … eee … ebaproportsionaalne.

Osa sellest vajumisest tuleneb just sellest, et künname vanal põllul, vale lpõhjal, vale vagu (ja ootame, et välispartneritel läheb olukord paremaks). Kuid selle parandamine maksutõusudega on kuidagi … Ootamatu? Kummaline? Sandistav? Selle koha peal tuleb meelde üks variant Robin Hoodi lahkumisest (Sic! väga kohane meeldetuletus kui meil on poliitturu tasandil legalisseritud/glorifitseeritud robinhoodlus), nimelt olla kaval munk tal liiga palju aadrit lasknud ja … nii see asi lõppeski. Aadrilaskmine oli ajastukohaselt täiesti aktsepteeritav ravivõte, ainult et sellega ei tohtinud liialdada, RH jaoks lõppegi see „ravi“ fataalselt. Tänased Robinid (sic!) ärge majandusest aadri laskmisega üle pingutage. Midagi on meie süsteemis valesti. Tekitatud puudujäägi katmine uute maksudega on just selline aadrilaskmine. Kui palju vana vao nühkimine eelarvesse tegelikult lisa toob on vägagi küsitav. Süsteemiviga. Majanduslangus ja inflatsiooni raju tõus tähendab ühtlasi seda, et reaalselt tuleb ka ühiskassasse vähem raha. Igal juhul on see inflanteerunud raha.

 

Meeleparandus (ja usalduse taastamine) algavad olude tunnistamisest

 

Kurbloolisus on selles, et ega meie poliitturg pole kogu selle aja vältel tunnistanud, et langus on pidev ja võib-olla püsiv. Rohkem on sedasorti retoorikat, et kohe tuleb majandustõus ja seda unistust veeretatakse tänagi. Teine püsinarratiiv on see, et meie majanduspartneritel läheb varsti paremini ja siis läheb meil ka paremini. Alati on heameel, kui naabritel läheb hästi, näe … Leedul juba lähebki paremini. Hm, meie peamistel partneritel (Soome, Rootsi, Saksa) on järgmisel aastal majandlangus, mida kutsutakse hellitavalt negatiivseks majanduskasvuks. Nii, et … meie ootame kuni nemad … Nagu laulusõnad ütlevad: „Ootajal aeg on pikk“. Pikalt peame ootama. Aga meie ise?

Niisiis … meie ise vaidlesime mullu poliitturul kuidas vähenevat „midagit“ jagada „mittemillekski“, kuid ei jõudnud sellegagi „eikuhugi“. Siis toimus vahtkonnavahetus, muudeti natukene meeskondi, valdkondi ja meie … Ootasime jälle, … ootasime … Mõned arutasid, … arutasid omaette … ja nüüd. Nagu ennustatud, tegid ära, täpselt nii nagu tahtsid. Või „nagu pidi“, kasutades RAMI seisukohavõttu Päripäeva konverentsil. Ja tal oli/on õigus. Sisuliselt. Vesiliivaliselt. Oli vaja vajumisest välja tulla, isegi kui saapad ja sokid jäid mülkasse, kuid … Kuid kaste selle äraseletamiseks oli vale. Uute maksudega eelarve liikumises midagi parandati, midagi taastati, aga … Aga usaldusega? Kas usaldus taastati? Täiesti vale disain. Ehhee – aus, aga vale ühes tegevuses. Nii on, sest usalduse taastamiseks on vaja, et keegi (see keegi kes tegi juhtimisvigu, mida meie teiega täna-homme-ülehomme kinni peame maksma) esineks vähemalt vabandusega. Pole ju palju tahetud? See on just see koht, mis tuleb ära teha tervenemiseks (kui õppematerjal sellest kuidas teha ei tohi teha), et selliseid asju ei korduks. Puudulik rahatunnetus on hädaks kõigile, eriti kui selle puudega pääsetakse kõige rammusama rahakoti kallale.

 

Mida sa elult soovid …

 

Vesiliivast väljavingerdamisel, isegi kui kaotame sokid ja saapad, on positiivne mõju, kuid ühtlasi on see ohuks, et samuti jätkates jääme ka pükstest ilma. See on juba piinlik kui eesolev valitsemishanke maksu superfestivali tulemusel saame hoopis „paljapeeballi“. Kuid see oht on reaalne, sest väljaronimine väljaronimiseks, kuid kõik märgid (ja kõned) näitavad, et ehitame üles valet süsteemi, mitte tulusüsteemi, vaid kulusüsteemi. Lisaks sellele, et oleme kasvatanud üles noori Lenineid, kes ikka uuesti ja uuesti ronivad soomusautole ja püüavad ette lugeda aprilliteese, ehitame üles ka homsesse mittesobivat ümberjagamismehhanismi. Lõputu vaesumise allikat. Kõik justkui tahaksid üles ehitada „õnneliku lotovõitja“ mudelit, kuid selle „õnne“ valem on hoopis mujal – üldist õnne selliste retseptidega ei saavuta, maja (poliitturg) võidab alati. Pigem tuleks mõelda niimoodi: „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 44/45). Ärge alahinnake seda Eesti tüviteksti „Tee tööd, siis tuleb ka …“ Ah-jaa ja ärge alahinnake oma valikuid ja nende haldamist.

 

Aja Faktor

 

 „Raskustes ettevõtete omanikud kulutavad aega, et säästa raha, aga edukad omanikud kulutavad raha, et säästa aega. Miks on oluline neil kahel asjal vahet teha? Sellepärast, et raha saab alati juurde teenida, aga aega juurde võita ei saa. Seega on oluline, et aega kulutataks just neile asjadele, millel on suur mõju.“ „Teisisõnu Pareto printsiip sõnastab, et 80 protsenti tagajärgedest sünnib 20 protsendil põhjustest.“ (Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020  Lk 17/16). Küsimus suurele ringile: kas Dr Riik on teinud õigesti  kulutades aega, et säästa raha ja kui siis need ajaviitega otsused mis tehti mõjutavad Pareto printsiibist lähtudes majandust positiivselt või mitte nii positiivselt?

 

Õnnesepad

 

Meil, nii nagu kogu maailmas, on kaks õnne saavutamise (ja raha kogumise) põhiseisukohta: esiteks, et igaüks on oma õnne sepp ja teiseks, et õnnelike seppade õnnelikud tulemused on vaja ümber jagada nendele kes pole õnnelikud ega isegi mitte sepad. Ehk maailm jaguneb hüvakäeliseks ja kurakäeliseks filosoofiaks.  Seega kas ehitada üles rohkendamise või kahandamise mehhanism.

Neil mõlemal suunal on oma toote poliitturul müümiseks ka oma maksutehniline vaade.

Niisiis, hüvakäeliste arvates on õiglane, et kõik maksavad oma tulude pealt ühesugust maksu ja kurakäeliste arvates tuleb nendel kes on õnnelikud sepad, osa ausalt teenitust andma õnnetutele seppadele ehk nad peavad maksma rohkem makse, eee … parem kui topelt. See topelt on matemaatiliselt muidugi topelt-topelt, sest absoluutselt maksab omaõnnesepp oma suure (töö)õnne eest niigi rohkem, kui mitteõnnelik, kuid kui ka protsent duubeldada, siis ongi topelt-topelt (ja tunduvalt enam). Ehk kui tulumaksumäär oli veel 20%, siis oleks keskmise palga saaja ühiskassasse maksnud (keskmisest brutopalgast ümardatult 2000 EUR/kuus) 400 EUR ja need kes said brutopalka 10 000 EUR, siis nemad maksid ühiskassasse 2000 EUR ehk sama palju kui on keskmine palk. Kui kadedus/laiskus/valevalikud välja arvata, siis saab sellest järeldada vaid ühte – mida rohkem on kõrgema väärtuse loojaid ehk kõrgepalgalisi inimesi seda parem ka neile kes ei ole nii õnnelikud sepad. Ehk tehke õnnelikusepa tööd ja saage palka , millest saate maksta tulumaksu, mis võrdub praeguse keskmise palgaga.  Kui poliitturg oma valitsemishanke võitmiseks otsustab kehtestada astmelise tulumaksu, siis ta põlistab madalama otsa seppade madalapalgalisuse, sest … Sest mitte kõigil ei meeldi vaeva näha, kui ilma saab. Meie teiega … me kõik oleme nii „õnnelikud“, et saime lõpuks maksutõusud, sest oleks võinud minna veel hullemini. Kui vahepeal lubati maa ja rahva õnneks kõigil pea maha võtta, siis peale laialdast virinat-nurinat tuli Dr Riik patsientidele vastu, et „Hea küll, pead maha ei võta, kuid kõrvad lõikame ikkagi ära!“. Sellest ka suur õnnetunne laiades rahvamassides. Mõned juba on jõudnud seletada, et kõrvad ongi meie kliimas ülehinnatud – loperda tuules ja talvel võtab külm ära – pealegi on need muutunud tänase elukorralduse juures justkui rudimendiks (nagu nimetus jalgratas … tegelikult elektrirataste maailmas) kui mitte keegi kedagi ei kuule (kuulamisest rääkimata) ja meeldiva kuulamiseks on kõigil individuaalsed … „kõrvatropid“.

 

 

Eelhoiatus

 

Pealegi, kui olete pannud tähele, siis meil ei jätku praeguse majandusmudeli juures juba praegu piisavalt ressursse. Iga päev tuleb uudiseid, et meil on defitsiit nii tervishoiukorralduses, hariduses, pensionikassas, kaitse- ja julgeolekukuludest rääkimata  ning … meil on demograafiline defitsiit. Demograafia muudab kõike. Muudab kardinaalselt. Muudab igaveseks. Seda enam, et … tagasipöördumise punkt on ületatud.

 

Hoiatavalt (mida peame arvesse võtma oma mudeli ülesehitamisel) mõjub P Zeihan´i ( „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 Lk 61/343/199) käsitlus demograafiast: „Keskne tegur igas industrialiseerimisega kaasnevas kasvuloos on see, et suur osa majanduskasvust tuleb rahvastiku suurenemisest.“ „Lõpuks enam pikaealisust pikendada ei saa, mis jätab küll riigile suurema rahvaarvu, kuid vähem lapsi. Eilne olukord, kui oli vähe lapsi, viib tänaseni, kus on vähe noori, mis viib homsesse, kus on vähe inimesi, kes oleksid valmis töötama. Ja nüüd lõpuks ometi on kätte jõudnud see homne.“

„Ja kui riigil on juba kord rohkem vanemaid inimesi kui lapsi, on järgmine samm täiesti vältimatu: rahvastikukrahh. Ja kuna iga riik, mis seda protsessi alustab, on juba jäänud noortest täiskasvanutest kuivale, ei saa need riigid kunagi ka sellest enam üle.“

„… on demograafiline üleminek viinud ka rohketelt lastelt rohkete pensionärideni. Mida kiirem üleminek ja kasv esialgu on, seda kiiremini väheneb rahvastik hiljem.“

 „Siin on demograafiline vaatepunkt: Aastal 2019 langes Hiinas registreeritud sündimuskordaja kõigi aegade madalamale tasemele. Kahjuks võis seda oodata. Ühelapsepoliitika oli Hiina sündimust alandanud sedavõrd, et Hiinas jääb nüüd puudu kahekümnendates aastates inimestest, ja just nemad on need, kes saavad lapsi. Vähem noori täiskasvanuid tähendab seda, et uuel põlvkonnal ei saa olla palju lapsi. Toppige nad kõik linnakorteritesse ja isegi need, kes saaksid lapsi, ei taha neid.“

 „Inimesed ei lõpeta sellepärast veel vananemist, et ajad on head.Ameeriks Ühendriikide aeglaselt vananev demograafia ja mõõduka kiirusega vananev demograafia Jaapanis ja Euroopas ning kiiresti arenenud arengumaade vananev demograafia ühtlustub massilise pensionilejäämisega 2020 ja 2030 aastatel. Ja kui nad pensionile jäävad, kui nad kõik ühekorraga pensionile jäävad, siis nad lõpetavad kapitali etteandmise, mis on hoidnud maailma käigus.“

 

Kui muutub demograafia, ressursid, turud, siis muutub ka majandussüsteem (Lk 82) „Esiteks, kõik muutub. Ükskõik milline majandussüsteem -süsteemid, mida maailmas arendatakse, saavad olema midagi sellist, mida me tõenäoliselt ei tunne praegu kui elujõulisi süsteeme. Tõenäoliselt vajame palju suuremaid kapitalimahutusi (pensionärid neelavad kapitali nagu käsnad), kui meil on kapitali palju vähem (vähem töötajaid tähendab vähem maksumaksjaid). See viib sellele, et majanduskasv ja tehnoloogilised edusammud (mõlevad nõuavad sisendiks kapitali) jäävad seisma. (…) Kõik see, mille kapitalism ja fašism ja teised olid mõelnud tasakaalustamiseks või juhtimiseks – varustamine, nõudlus, tootmine, kapital, tööjõud, võlg, defitsiit, logistika -, mitte niivõrd ei paindu, vaid areneb vormideks, mida me pole inimkonnana veel kunagi kogenud. Me oleme astumas äärmuslike muudatuste perioodi koos oma strateegiliste, poliitiliste, majanduslike, tehnoloogiliste, demograafiliste ja kultuuriliste normidega, mis kõik üheaegselt muutuvad. Muidugi lähene me üle teistsugusele juhtimissüsteemile.“

 „Teiseks saab see protsess olema traumaatiline. Praegune rohkema kontseptsioon on olnud meie teenäitavaks valguseks juba sajandeid. (…) Demograafia ümberpöördumise ja globaliseerumise lõpetamisega ei tee me üksnes lõpparvet oma pikaajalise kogemusega aina rohkem soovida, ega tee üksnes tutvust hirmuäratava maailmaga, mis annab vähem, vaid seisame vastakuti majandusliku vabalangemisega, kuna see, mis on renessansi ajast alates olnud meie majandusliku eksistentsi aluseks, laguneb ühekorraga koost.

Globaalse korra kokkuvarisemise ja globaalse demograafilise pöördega seoses vanad reeglid ilmselt ei tööta ja võtab aastakümneid, et saada aru, mis töötada võiks.“

„Esimese korraga see meil ei õnnestugi. (…) meie praeguse majandusmudeli neliku väljamõtlemine võttis aega sajandeid.“

Senisest nelikust (Lk 75/77): „Inimkond töötas välja uued majandusmudelid, millest kõige edukamad ja vastupidavamad osutusid fašistlikuks kororporatiivseks, käsupõhiseks kommunismiks, sotsialismiks ja kapitalismiks. Võistlus nende süsteemide vahel – nende „ismide“ vahel on määratlenud inimajaloo paari viimast sajandit. Kõik need majandusmudelid on oma olemuselt jaotussüsteemid: kes mida, millal ja kuidas saab.“

 „Igal mudelil on oma plussid ja miinused. Kapitalism parseldab võrdsuse maha, selleks et maksimeerida nii majanduslikku kui tehnoloogilist kasvu. Sotsialism ohverdab kasvu kaasatuse ja sotsiaalse tasakaalu altarile. Käsupõhine kommunism kannab maha dünaamilisuse ja võtab selle asemel sihi stabiilsusele ning on keskendunud saavutustele. Fašistlik korporatiivsus püüab saavutada riiklikke eesmärke kasvu või dünaamikat ohverdamata, kuid seda rahva tahte arvelt, olles tohutult vägivaldne ja aukartustäratava korruptsioonitasemega, nii et on närivalt häiriv teada, et riigi sponsitud genotsiit on vaid paari suletõmbe kaugusel. Kapitalism ja sotsialism sobivad üldjoontes kokku demokraatiaga ja kogu poliitilise müra ja kaosega, mis sellega kaasneb. Käsupõhine kommunism ja fašistlik korporatiivsus on poliitiliselt palju … vaiksemad.“

 

Meie …

 

Meie ehitame samal ajal .. eilset. Raadiumionu pajatab, et meil on aastakümneid sihiks olnud Skandinaavia riikide heaoluühiskond, mis on absoluutses maailma tipus. Väga hea mudel … skandinaavlastele. Seda mudelit, tootlikkuse kasvu ja kapitali akumuleerinud on nad üle kahesaja aasta. See on hoopis teine asi, teine mudel ja teine jaotus, ärgem ajagem segi tulu ja kulu ehk  „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 59). Kõik rotid, lambad ja jänesed ei ole koerad, nii nagu iga rahanumber mille taha on kirjutatud EUR ei tähenda tulu, vaid on suure tõenäosusega kulu.

 

Kuid raadiumionu ütleb, et nemad (st skandinaavlased) korjavad märgatavalt rohkem makse kokku … et meie peame ka makse tõstma.  Nende tootlikkus on umbes poole kõrgem kui meil ja keskmised palgad on 2,5-3 korda kõrgemad, sealt võibki rohkem koguda. On mida ja millest koguda. On läbi pikkade aastate kogutud ja akumuleeritud. Kuid põhitähtis mida me peame mõistma on see, et me peame jõudma Skandinaavia mudelini tootlikkuse kasvu, kvaliteedi stabiilsuse ja inseneritarkusega, mitte maksukasvatusega. Isegi kui Skandinaavias on makse rohkem ja need on kõrgemad, siis jääb kodanikule kätte tunduvalt rohkem kui meil.  Vale mudel tahame saaki korjata (ja jagada) enne külvamist. G. Hamel, C.K. Prahalad ( „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 69) näevad arengut järgnevalt: „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”

 

Etnopark või tehnopark

Tuleme siis tagasi algusesse: millised valikud meil on? „Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn 2012): „Me peaksime oma mõtlemises lähtuma sellest, et käsitleme ja arendame Eestit, kui ühte keskmise suurusega tehnoparki. Seega Tehnopark Eesti! Mida me teeme tehnopargi või loomeinkubaatori rajamisel? Õige, me rajame vajaliku infrastruktuuri, sh teed, transpordi-, elektri-, side- ja tugi süsteemi ning abiteenused. Ühesõnaga, me loome ahvatlevad tingimused. Tegelikult on kogu see mõte naeruväärsuseni lihtne ja meie „suurust” arvestades teostatav. Miks ma arvan, et me peame edasisele arengule lähenema, kui tehnopargi infrastruktuuri arendamisele? Muidugi on sellise mastaabi juures tähtis see, et tegemist oleks mitte ainult infrastruktuuriga vaid elukeskkonna loomisega. Sellise elukeskkonna loomisega, mis tõmbaks ligi nutikaid töökohti. Ega meie valikud edaspidiseks kestmajäämiseks väga suured ei ole, kas olla Tehnopark Eesti või Etnopark Eesti.

Miks on üldse vaja rääkida nutikatest töökohtadest? Eks ikka seepärast, et me kõik tahame paremini elada, et meie riigil oleks rikkust võimalik „laiali jagada”, mitte vaesust. Vaesuse ümberjagamisega on ikka see jama, et rikkamaks ei saa mitte keegi, kuid selle tegevuse kallis ja inimressursimahukas töö haukab sellest vähesestki oma osa, mis muudab meid kõiki lihtsalt vaesemaks. Midagi pole teha, vaid see kaup, mille eest me saame maailmas head hinda küsida, toob meile häid sissetulekuid, häid palkasid ja häid avalikke teenuseid. Meie ainukene käegakatsutav võimalus selleks on nutikus ja selle müümine. Tihti võrdleme ennast põhjanaabritega, tahtes olla nende moodi ja veidi paremadki. Kuid ilmselt teevad nad mingit teist tööd, midagi nutikat. Või kui nad ei tee isegi mingit nutikat tööd, siis nad müüvad oma tööd maailmale nutikamalt. Kui nende keskmine palk on umbes kolm ja pool korda kõrgem kui meil, siis on võimalik tõesti ka kopskaid maksusummasid kokku roopida. Kui me tahaksime teha niisamuti nagu nemad, siis lambapügamise seisukohalt poleks enam tegemist pügamise, vaid nülgimisega. Oletame nüüd, et mingid meie põhjanaabrid maksaksid oma keskmiselt palgalt keskmiselt kaks ja pool korda rohkem makse kui meie ja kui nende esmavajaduste rahuldamine (kommunaalteenused, transport ja söök) oleksid kaks ja pool korda kallimad (tegelikult ei ole) kui meil, siis jääks neil pärast maksude tasumist „vaba raha” suurusjärgus keskmiselt sama palju kui meil. Ehk neile jääb ka pärast esmavajaduste rahuldamist kaks ja pool korda rohkem raha kätte kui meil. Seega mitte ümberjagamine pole meie jaoks probleemiks, vaid jagatava kasvatamine on probleemiks. Majanduses on selline huvitav fenomen, et raha sünnitab raha ja vaesus sünnitab vaesust. Ja nüüd hakkavadki jamad peale, me tõesti korjame võrreldes põhjanaabritega kokku vähe raha, kuid mitte sellepärast, et meil pole astmelist tulumaksu, vaid et meil on üldiselt väikesed sissetulekud. Euro tulekul oli see märkimisväärne lisaväärtus, et pilt maailmaga muutus võrreldavaks. Kui enne oli meil psühholoogiliselt päris vastuvõetav keskmine palk, siis nüüd on vahe „karjuvalt” suur. See paneb mõtlema, et meie majanduse edendamise regulatsioonis on midagi paigast ära. Midagi on kohe väga paigast ära, üle kolme korra paigast ära. Need, kes nostalgitsevad teemal, et küll seal Skandinaavias elatakse hästi ja hoolitsetakse Inimesekese eest, siis veel kord asjade loogikat vaadates näeme, et see „hea elu” ei tule mitte maksude astmetest või muudest nippidest, vaid tootlikumast tööst. Noh, ma arvan, et töötahtest ja teatud sisseharjunud korralikkusest ka. Kui meie sissetulekute juures saame tulumaksu keskmiselt sada kakskümmend eurot palgasaaja kohta, siis sellel hüpoteetilisel põhjamaal üle tuhande euro palgasaaja kohta ehk üle viie korra rohkem. See omakorda tähendab, et on võimalik maksta paremat palka õpetajatele, arstidele, tuletõrjujatele, politseinikele ja analüütikutele. Mis omakorda tähendab, et nemad saavad osta väärika hinnaga väärikat kaupa väärikatelt ettevõtjatelt. Mul tekkis see mõte kunagi üheksakümnendate alguses, kui vaatasin üht väga kena nahkmööbli komplekti ja tõdesin, et minu Skandinaavia kolleeg võib selle osta silma pilgutamata ühe kuu palga eest, vaatamata sellele, et neil on nii kallid toiduained ja teenused, mina aga, kes tarbin pann odavaid toiduaineid ja teen paljusid töid ise, pean sellise ostu tegemiseks terve aasta raha koguma. Nüüd mõtlete kindlasti, et ega ametnikunirule polegi vaja rohkem maksta. Kuid lookese iva polegi selles ametniku palgas, vaid pügatava villa koguses. Niikaua, kuni me teeme maailma tööjaotusahelas selliseid töid sellise tõhususega, mille eest on võimalik maksta Inimesekesele keskmiselt kuussada-seitsesada tugrikut kuus ja naabrid teevad selliseid töid tõhususega kaks tuhat ükssada või kaks tuhat viissada tugrikut kuus, siis olenemata sellest, kui kunstipäraselt ja astmeliselt meie oma kuuesajast tugrikupuud raputame/pügame või lausa juure pealt maha saeme, ei saa meie maksta „õiglast” palka ei arstidele, õpetajatele, tuletõrjujatele ega ohvitseridele. Lihtsalt „riie ei anna välja”. Ja nad lähevad …, need meie enda vähese, higi ja veremaitselise raha eest kallilt koolitatud ja välja õpetatud Inimesekesed. Ja meie vaatame ringi ning mõtleme, kust saada (sisse tuua nagu Hispaania kurki või Poola kartulit) odavamat tööjõudu. Kuid nii nagu liiga palju sisse toodud toitu ei pruugi olla hea meie kõhule, ei pruugi liiga palju sisse toodud (odavat) tööjõudu olla hea meie majanduse arengule. Kui nüüd mõni entusiast arvab, et olukorra parandamise kindlaks retseptiks on palgatõusu nõudmine, siis rohkem nõuda võib alati. Isegi peab nõudma, kuid majandusloogika lähtub ikkagi mitte „töö tegemisest”, vaid töö tulemuste müügi edukusest. Kui lõpptoodangut kallimalt müüa ei õnnestu, pole ka palka võimalik tõsta. Palgatõusu ennaktempo võrreldes tootlikkuse tõusuga viib vaid konkurentsivõimetuse ja pankrotini, s.t töökohtade vähenemiseni. See omakorda tähendab, et tuleb hakata (kallilt) ümber jagama ühist vähest ressurssi (kõikvõimalikud abirahad, koolituskulud, ümberõpped, ärajäänud maksutulud). Ehk hakkame ümber jagama vaesust. Kui ma eelnevalt väitsin, et rikkus hakkab ise tootma rikkust (kui tehakse õigeid töid õiges järjekorras ja tõhusalt), siis pidasin silmas just seda, et tehes töid, mille eest saab head hinda ja maksta „väärikaid palkasid” nagu põhjanaabritel, hakkab palga ja hinna suhe „justkui iseenesest” tootma tulu eelarvele ehk kui Inimesekene jõuab osta kaupu, mis on kaks ja pool korda kallimad kui meil praegu, siis käibemaks poleks sama toote eest enam kakskümmend tugrikut, vaid viiskümmend tugrikut. Samasugune „imeline” ühisraha teke on täiesti võimalik ka teiste maksude puhul. See on selline põhjamaine rikkuse ümberjagamise mudel. Muidugi arveametnikuna tean ma, et „justkui iseenesest” ja „imeliselt” ei juhtu mitte midagi. See on rohkem selline peen sarkasm. Siinkohal ei saa ma öelda, et „vaat niimoodi” ja „niisama lihtne see asi ongi”. See asi ei ole üldse lihtne, kuidas vaesuse tootmise ringist üle minna rikkuse tootmise ringi. See ei ole lihtne, kuid see lihtsalt on niimoodi, et jagada saab vaid seda kakukest, mida on küpsetatud. Muide, kas teate, et vanasti määrati kurjategijad raskete kuritegude eest sunnitööle, mitte nii nagu praegu inimõiguste ajal vaid „lebotama”, et nad igavusse ära kooleksid. Sõna „sunnitöö” tähendabki seda, et vangid sunniti tööle, sealjuures raskele, eluohtlikule ja tervistkahjustavale tööle. „Tootvale tööle”, mis justkui mingilgi määral oleks heastanud nende sooritatud roimad. Mõnikord juhtus niimoodi, et karistus oli määratud, kuid tööd ei olnud, ega seetõttu tööle sundimine saanud ju ära jääda. Kuuldavasti lahendasid prantslased küsimuse väikestel ookeanisaartel niimoodi, et vangid pandi ringi istuma, seljad ringi sisepoolele, igaühele anti labidas kätte ja päikese tõusust loojanguni tõstis üks vang ringi mõõda liivakuhja oma naabri ette, et see saaks tõsta seda liiva oma naabri ette. Ja niimoodi lõputut ja lõppematut ringi mööda. Vaeva nähti tublisti, tööd tehti kogu päev, õhtul vanguti surmväsinult oma asemetele, et alustada järgmisel hommikul sealtsamast, kus õhtul pooleli jäädi. Kas selle tööga loodi mingit väärtust? Toodeti innukalt ja järjepidevalt „ei midagi”. Minu arusaamise järgi oli tegemist lihtsalt ümberjagamissüsteemiga, lausa perfektse ümberjagamise süsteemiga. Seega kogu see aur, mis läheb praegu vile peale nimetusega jagamine, peaks minema tegude peale, mis aitavad rohkendada seda, mida jagada ehk nutikate töökohtade loomisele. Lambaga on ikka ja alati niimoodi olnud, et pügada (või lüpsta) seda lammast saate palju aastaid, kuid nülgida vaid üks kord. Muide isegi see kaunis hüpoteetiline põhjamaa, kus Inimesekesi on võimalik pügada kaks ja pool korda rohkem kui meil ja Inimesekestel jääb pärast seda veel kaks ja pool korda rohkem raha kätte, kui meil, on eelarve defitsiit aeg-ajalt umbes sama suur nagu meie riigieelarve kokku, koos naha ja karvadega. Seega ülejõu elamise ning jagamise tahe ja rõõm ei kuhtu iialgi, isegi piisavalt priske elujärje korral. Inimloomus juba on kord selline, et anna talle palju tahad, ikka on vähe.“

Meeldetuletus

 

Meil armastatakse rääkida demokraatiast, Põhiseaduslikest õigustest ka, kuid …Lihtsalt meeldetuletuseks, et suures demokraatiajutus demokraatliku riigi korralduse alused meelest ei läheks: „Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele. Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks).“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 12). See tähendab, et poliitturg peab (kindlas kõneviisis) meie teiega esitama järgmisteks valitsemishankeks (Riigikogu valimised) uue reaalsusest lähtuva majanduskasvu mudeli, et sellele saada volitused ja et see tegevus oleks läbi selle volitamise legitiimne. Viimased valitsemishanked on läinud hämamise nahka, mis tähendab, et ei arutletudki ega nõutatud volitusi nendele tegevustele, mida tegelikkuses tegema asuti. Kõige jahmatavam on ilmselt see, et kõike seda mida praegu tehakse, valitsemishankel ju ei arutatudki. Kui ei arutatud, siis kuskohalt tulevad volitused? Groteskne on see, et ainukene millele volitused saadi oli „maksuküüru“ kaotamine, kuid just see millele oli selge volitus, siis see on tegemata. Edasi lükatud. Ups! See poliitika, et teeme nagu momendil välja tuleb, ja poliitturule kasulikum on, ongi tekitanud vesiliiva. Vana rätsep teadis täpselt, et kui talt küsiti, mis sellest riidest välja ka annab?“, siis teadis ta vastata, et „kui annab välja, siis teeme ülikonna ja kui tuleb välja, siis teeme taskurätiku“. Vana rätsep ei öelnud, et teeme ülikonna (kolmeosalise), taskurätiku, mütsi ja mantli, nagu poliitinimestel meeldib väita ,  vaid kõik olenes kui palju riiet oli. Seda plaani tahamegi näha järgmiseks hankeks, kui palju riie välja annab ja mida sellest teha annab. Kuid sellega on kiire. Millega? Toimiva mudeli loomisega nimelt.

 

„Samal ajal kui avastame oma teekonnal uute majandusmudelite piirjooni, vihjab ajalugu tugevalt sellele, et vähem töökäsi tähendab kallimat tööjõudu. See omakorda peaks oanema igaühe välja mõtlema, kuidas muuta napp tööjõud produktiivsemaks. Musta Surma tõttu hoogustunud tööjõu produktiivsus pani meid rajale, mis viis materjaliteaduse läbimurdeni, mis võimaldasid ja kindlustasid nii renessaansikui ka tööstusrevolutsiooni. Meie holistilise loomuga demograafiline langus vihjab sellele, et võimalik hõbedane (või plaatina- või vanaadiumiläikega) pilveäär võib horisonti katvate pilvede tagant välja hiilida.

See pilveäär sõltub planeedi osadest, mis ei deindustrialiseerugi postglobalismi, ja tõenäoliselt me ei märka seda heledamat poolt enne, kuni on juba kaugelt liiga hilja mängida „teises renessansis“ isiklikku rolli, aga ega iial ei tea. See maailm üllatab mind. Kogu aeg.“ (P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 lk 286). Selles ongi küsimus, millisesse planeedi osasse me asetume ja kas selle pilveäär on renessanslik plaatinakarvaline või deindustrialiseerunumise ja detsiviliseerumise kõuepilv. Eks ole põnev lähteülesanne? Ja just seepärast on sellega kiire, sest teatavasti esimesed võidavad. Kui kiire? Ilmselt on siinkohal kõige täpsem ajamääratlus J Bezose öeldu: „Kui Kessel küsis Bezoselt, mis tähtaeg tal on, et esimene riistvara ehk e-lugemisseadeldis valmis teha, siis vastas Bezos: „Sa oled sellega põhimõtteliselt juba hiljaks jäänud.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raamat 2017 lk 285)

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017

 

Lk l13 „(..) kuid inimesed unustavad ära, et enamiku arvates oli Amazon hukule määratud, sest sellise kulustruktuuri juures polnud võimalik kasvada. Aga Jeff oli väga nutikas, talle meeldis lobiseda. Ta on klassikaline äri asutaja, kes mõistab asja tehnilist poolt ja iga detaili ning hoolib neist rohkem, kui keegi teine.“

Lk 18 „“ Tegelikult ei ole see Amazon, mis raamaruäriga juhtus, „ meeldib talle öelda autoritele ja ajakirjanikele, „vaid tulevik oli see, mis raamatuäriga juhtus.““

 

L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

 

Lk 277 „Google´is on olukordi, kus inimesed teevad sama tööd, ent nende mõju on sada korda erinev, nagu ka palk. „

„Kui parim tegija toob kümme korda rohkem tulu kui keskmine tegija, siis ei pea nende palk tingimata kümme korda erinema, aga vähemalt viis korda küll.“

Lk 278 „Raske on pidada palgasüsteemi, kus üks inimene võib teenida teisest kaks või isegi kümme korda rohkem. Aga palju raskem on pealt vaadata, kuidas suurima potentsiaaliga inimesed uksest välja astuvad.“

295 „Ja kui inimesed sihivad tähti, aga tabavad vaid kuud, siis ärge kohelge neid liiga karmilt. Leevendage läbikukkumise valu ja jätke ruumi õppimiseks. Nagu Larry sageli ütleb: Kui eesmärgid on ambitsioonikad ja piisavalt hullumeelsed, siis on ka läbikukkumine päris tubli saavutus.““

Vikativiiul V2: Talv on tulekul. Majandustalv

 

 

 

Poliitturu ilmateade. Ja-ah tulemas on vihmane, sombune, äikeseline, kole KOLEilm. Need kummalised rabeosused, mida sellel nädalal tehakse Dr Riigi poolt, saavad olema pikaaegse mõjuga – talv on tulekul. Majandustalv.  

Kuidagi kummalisse olukorda oleme sattunud. Pigem isegi väljapääsmatusse olukorda, kui meie teiega (aga eriti poliitturg) oma mõttemaailma kibekähku ei kohenda. Majanduslangus, tõhususpeetus ja rahvastiku vähenemine/vananemine seavad meid üha väiksemate ressursside ja kehvemate valikute ette.

Maailm muutub … ülejõu käivalt ülalpeetavaks. Uus jutt. Nüüd ja praegu ei saa me jätkata sisseharjunud „ninnu-nännu“ majanduspoliitikat, vaid ülesse ehitama uue homse süsteemi. Ülekoormus tapab. Solidaarselt. Tulevikumudelile üleminek vajab vaheetappi, mil abimajandus muutub tõhususmajanduseks.

 

Solidaarse vastutuse „võlud“

 

Aga ometi … tahaks ju arutada selle üle, milliseid soodustusi keegi juurde saab, milliseid teenuseid saab päris tasuta, kes on väärt keskmist palka ja kes kahekordset keskmist. Unustage ära. Raha ei ole, raha ei tule. Nüüd on vaja arutada hoopis selle üle, milline saab olema ajagraafiks mil pensioneid tuleb ise koguma hakata (ja pensionile „jäämise“ piire ei määrata enam administratiivselt), mil ravikindlustust tuleb igaühel ise ostma hakata, millal kaovad alampalgad ja kaovad majandust lämmatavad subsiidiumid. Tegelikult on see arutlusteema millega peame (kindlas kõneviisis) arutama. Mida varem meie teiega seda enese jaoks selgeks mõtleme, seda kiiremini saame õigele rajale (ja terveks). Seni … Seni oleme võlglased ja kulutame meie niigi lahjat ressurssi mitte arenguks vaid püsikululiste võlgade maksmiseks. Prrr!

Ülejõu elamise probleemi, mis tõlkes tähendab poliitturu valimisvõlgu ja juhtimisvigu, me juba käsitlesime, kuid kurbloolisus on selles, et kuigi valitsemishanke pidu pidasid pidukonnad siis vastutus valitsemishanke võlgade maksmiseks on solidaarne. Solidaarne maksuvõlg. Tihti aetakse segi, et solidaarne on selline nähtus, et kõik maksavad võrdselt, kuid rahamaailmas tähendab see seda, et raha võetakse küll kaaslaenajatelt, kuid … sellelt kellelt on võtta. Nii, et kogu meie teiega arutlemine selle üle millised peaksid olema maksud/maksutõusud on täiesti tühi arutlus – kuna poliitturul endal raha ei ole (nad on mittetulundusühingud millised ei tooda tulu vaid ainult kulu), siis nad võtavad meilt teiega niikuinii nii palju kui tahavad (ja natuke enam, sest pidu(kondlus) tahab ka ülalpidamist). Nii, et ärgem kulutagem oma vaimujõudu sellistele peitemanöövritega kaasaminekule.

Vaatame, mis meid sellisesse olukorda viis? Eks ole – diagnoos on tähtis. Kuidas sai võimalikuks, et sellisest kiirest, paindlikust, lihtsalt administreeritavast ja uuendustele suunatud süsteemist, mis tootis edu ja siis veelkord edu ja eduedu, sai süsteemne hädavares, kus on suurim inflatsioon, pikim majanduslangus ja visioonitum poliitturg?

 

Eesmärkidest & eesmärkide lõppemisest.

 

Meil teiega on olnud suured ja peaaegu võimatud eesmärgid: iseseisvuse saavutamine, saada rahvusvaheliselt tunnistatud ja ÜRO liikmeks, integreerumine Euroopa ühisesse turgu, ühinemine tõhusaima kaitsealliansiga, olla rahaliidu liikmed. Oli raske, meisse ei usutud, kuid meie ise uskusime ja … tegime ära. Lisaks eelnevale kvalifitseerusime ka OECD liikmeks – rikaste riikide klubi täisõiguslikuks liikmeks. Sellist situatsiooni on G Potseptsov „Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 16/17) kirjeldanud järgmiselt: „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

 

Ja siis … Siis … Eesmärgid lõppesid?  Kas teil tuleb meelde mingi suur eesmärk peale rahaliiduga liitumist? Ei tule? Eelarvedefitsiidi vähendamine? Tasakaalus eelarve? Veel midagi? Nüüd püütakse sätitada eesmärgiks kaitsekulude kasvatamist, et varjata administreerimise eelnevaid nuriotsuseid. Kuid kaitsevõime pole eesmärk, see on elementaarne põhikomponent. Ilma kaitsevõimeta pole meil enam mingeid eesmärke, need eesmärgid on sellisel juhul juba kellegi teise eesmärgid. Eesmärkide lõppemisel on taga … tagajärjed!

 

Viimane eesmärk, selline tummine, tõsine eesmärk oli Peamise Ministri sihiseadmine viia Eesti viie jõukaima riigi hulka, kuid … Kuid selleks ajaks oli tahe kadunud (usaldus ilmselt ka), me olime edujadast enese laisaks õginud. Enam ei viitsitud pingutada, enam ei tahetud riskida. Milleks riskida, pingutada, kui EL rammusate rahapadade magus aur tundus lõputu. Eesmärk kiireks pingutuseks ja paindlikuks muutumiseks kadus. Rammusad rahapajad osutusid supiköökideks ja meie seisame nüüd sõltlastena selle supiköögi järjekorras. Selles järjekorras muutusid eesmärgiks hoopis teised „väärtused“ ja isikuomadused kui olid sellele eelneval perioodil.

Ja siis unustas poliit- ja administratiivtasand selle tõsiasja, et paigalseis on tagasiminek, poliitikad muutuvad: „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” (lk 17). Hakkasimegi rammusas supiaurus  mitte poliitikat kujundama, vaid olema „kaasatud kellegi kuvandisse.“

„Eesmärgiks“ muutus viisakalt-ja-viksilt täita EL tulenevaid normdokumente. Ambitsioon oli kadunud, ratsutasime vana auru peal – vähene administreerimine, digiriik ja … poliitturul sumbus kõik üksteise vaenamiseks, vähese kogutu vastutustundetuks laialijagamiseks ja liidupealinnale meeldimiseks (kusjuures liidupealinn pole kunagi eeldanudki lambalikku allaheitlikkust, vaid argumenteeritust ja edasiviivaid lahendusi). Kahju. Aga oleks võinud minna teisiti. Üle vaadates 2012 aastal ilmunud „Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn) hakkas silma kaks hoiatavat mõtet:

 

Esimene mõte

„ Muide, üks tähelepanek veel seoses Euroliiduga. Nagu eespool vaatlesime on mitmed otsustusõigused märkamatult liikunud liikmesriikide tasandilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevusse. Siin on kahene probleem ehk oma huvide kaitseks peame oma lahingud pidama enne, kui Euroliidus võetakse vastu liikmesriikidele otsekohalduvad mängureeglid. Duaalsus seisnebki selles, et kui Riigikogu ei muutu selleks kindralstaabiks, kus selliseid küsimusi arutatakse ja analüüsitakse, siis jääb ta justkui seadusandlikult „kuivale”. Ehk kui suur osa regulatsioone kehtestatakse Euroliidus ja meil jääb oma seadusandlikesse aktidesse kirjutada et: „Valdkonnaspetsiifiline tegevus toimib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr. …, mida on muudetud määrusega nr. …., ja täiendatud määrustega nr. …, ja mille kohta kehtib …., mida tuleb vaadelda koosmõjus määrusega …. jne”, siis tundub 101 Inimesekesele mäe peal, et tahaks ikka ise ja omakäeliselt ka midagigi reguleerida. Millega siis tegeleda? Mingil mõttetalgul avaldas üks Isand-Inimesekene arvamust, et siis hakkab toimima vaakumpumba põhimõte, ehk „tühi koht” imeb endasse alama astme regulatsioonide kehtestamise õiguse. See tähendaks riigi tohutut tsentraliseerimist, kui kohaliku tasandi, kodanike ja ettevõtlusühenduste otsustusõigus liigub kohtadelt kesktasandile. Selline tegevus viiks kogu ühiskonna täielikku kipsi. Seepärast ongi tähtis, et seadusandja mõistaks oma uut rolli muutunud regulatsioonimaastikul ja muutuks efektiivseks staabiohvitseride kogumiks, mida toidab teadmiste, analüüside ja lahendusvariantidega (strateegiad ja taktikad) asjatundjate võrgustik. Vaid läbi võrgustiku potentsiaali saab Riigikogu täita seda ülesannet, mida Inimesekesed on talle delegeerinud ehk meie huvide kaitsmine … muutunud olukorras. Nende huvide kaitsmine küll teiste vahenditega ja teistes vormides, kuid ikkagi meie huvide kaitsmine. Muide, see „vaakumpumba” jutt pole tühjast tulnud, sellesuunalisi ilminguid on juba märgata. Seega ilma asjatundjate võrgustikuta ei saa me kaasa rääkida tänapäeva Euroopat liigutavates regulatsioonides, muutume selliseks mugavaks provintslikuks kummitempliks: „Meil ei ole vastuväiteid.” Ja kohalik seadusandja, Riigikogu, atrofeerub vallavolikoguks. Sellest oleks tõsiselt kahju.“

Teine mõte

 

„ Nii võrksüsteem kui ka valdkonna kogud võimaldaksid meil üle saada oma ressursipuudusest. Eriti aktuaalseks muutub selline tagala kindlustamine seoses elanikkonna vähenemisega ja oh õudust, majanduskasvu taastumisega, kui ka avalikud teenistujad hakkavad otsima uusi väljakutseid. Selline olukord, mis tuleb vältimatult, ähvardab meie administratiivset suutlikkust nii kodukamaral kui ka Euroopa Liidu ümmarguse laua taga. See, et Euroopa Liidu laud on ümmargune, ei tähenda, et seal võib ajada ümmargust juttu, sellel ümmargusel laual on väga teravad nurgad ehk riikide huvid. See, et kellelegi oma huvi maha müüa, tuleb see muuta teiste huviks. Huvisid saab serveerida vaid läbi hea, et mitte öelda ülihea analüüsi ja huvide paketeerimist selliselt, et see tekitaks vähemalt huvi ja siis isu. Selline analüüs, et meile üks või teine regulatsioon või otsus ei meeldi, pole ümara laua taga aktsepteeritav. Kuigi sellest ei räägita, muutume oma mehhanismidelt üha enam ja enam ühtse majanduspiirkonna osast ühtse riigi osaks. Me punnime sellele küll vastu ja püüame seda endale mitte tunnistada, kuid samm-sammult libiseb lõplik otsustusõigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu kätte, mis tähendab, et selle otsused on liikmesriikidele otsekohanduvad. See tähendab, et otsused on kohustuslikud ja nende mittetäitmine on karistatav. Rikkumismenetluse kaudu karistatakse muide riiki ehk meid kõiki. Muidugi jääb liikmesriikidele teatud otsustusõigus, kuid need on sellise taseme otsused, et kui teie abikaasa on otsustanud, et täna õhtul kannate tumedat ülikonda, valge särgiga ja selle kena täpilise lipsuga, siis teil on õigus valida, millist taskurätti kaasa võtta. Seega edu saavutamiseks tuleb minna õigele lahinguväljale, mitte lahmida vales kohas ja valel ajal. Mis kõige tähtsam, lahing sellisel mängumaal tuleb võita juba enne lahingu algust, vaid siis on lootust edule. Meie oma suuruse juures saame olla edukad vaid siis, kui teised meie (huvide) eest võitlevad.“

 

Analüüsimasin

 

Need mõtted olid formeerunud eelmise (finants)kriisi harjal ja pole oma aktuaalsust kaotanud tänasekski ehk neliteist aastat hiljem, kui me tahame edukad olla.

Kui kuulata teateid eelarveläbirääkimiste kohta, et ettevõtete maksustamise suhtes pole üksmeelele jõutud ja RaMi „teeb homseks“ mõjuanalüüsi, siis …. Siis tegemist ei ole mõjuanalüüsiga, see võib olla üksnes mõju hindamine eelarve võimalikule maatrikstätumisele, kuid ei analüüsi, milline (kumulatiivne) mõju on sellest ettevõtetele, sektoritele ja majandusele terviklikult. Ammugi ei analüüsi see tarbijate (kõrgeima võimu kandjate) ostuvõimet/võimetust ega turukäitumist. Ilmtingimata ei analüüsi see „analüüs“  kõige eelnimetatu kumulatiivset tagasisidet eelarvele. Meil ei ole Dr Riigi vajadusi (või ka uitmõtteid) analüüsivat analüüsikeskust, meil on lihtne“ lotokolmapäev“ – äraarvamismäng. Kuigi analüüsikeskus peab oleme meie teiega vajadusi ja võimalusi mitte poliitturu ega adminstratiivarbujate „vajadusi“ analüüsimasin.

See ongi see kõige kurvem koht meie arenguloos, et meil oli ju analüüsimasin olemas. Kõik need aastad mil me sõelusime oma kõlblikkust EL astumiseks töötas meil ametkondade, ülikoolide jne vaheline analüüsimeeskond. Süsteem. Võrgustik. Valdkondadepõhine, mitte ministeeriumide ega pidukondade põhine. Ja kui me olime kuulutatud EL kõlbuliseks, siis … Siis saadeti kokkutöötanud analüüsimasin laiali. See oli üks neid kordi, kui oli tahtmine hüüda „Ärge tehke!“. Tulemus nagu tünnisõidu ratta blokeerimine tünni ülaservas, kukkusime. Kuid maailm liikus edasi. „Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „ ( „Strateegiline sõda”  Lk29) Nii me siis täidame tugevamate mängijate reegleid, mis on meile ülejõukäivad. „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.“ „Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” Ja mentaalne ruum on meil kaitseta/kaitsetu.

 

Kumulatiivsest analüüsimasinast & vulkaaniväest

 

Miks on vaja kumulatiivset analüüsimasinat ja ühendatud analüüsivõrgustikku? Lihtne, see maksimeerib eduvõimalusi. M. Lissack´i ja J. Roos`i ( „Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 80) on  kirjeldanud üht valikuhetke niimoodi: „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”. Te ei saanud aru? Meil on kaks võimalust: kas käsitleda seda mis meil toimub kui eraldiseisvaid sündmusi (eelarvedefitsiit, ravijärjekorrad, õpetajate palgad, pensionid jne) ja kivistuda (siis mureneda) või lugeda tähendusmaastikku õigesti ja ühendatud probleemidest tekitada vulkaani jõud. Ka analüütilistel võimete jõud.

 

Kuningapoja dilemma

 

Analüüs pole mingi imeasi, kuid see saab aidata kui kuningapoeg on teelahkmel millel on sildid:“Lähed vasakule kaotad hobuse“ ja „Lähed paremale kaotad elu“. Tõlgendamise tarkus on see, et kui lähed vasakule ja arvad, et kaotad „ainult“ hobuse, siis aitab teadmine, et kui kaotad hobuse, siis kaotad ka elu. Samas, kui tead paremale minnes, mis sind ähvardab, siis tead olla hoolas/ettevaatlik ja vältida ohte. Just seda peab analüüsimasin poliitturule ütlema, kui see ikka jälle ja jälle tahab kurakäeliselt „ainult hobust“ ohverdada. Analüüsidega on selline „värk“ nagu  M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 100) märgib innovatsiooni kohta: „… kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” Kui sead analüüsile valed eesmärgid, siis saad ka … valed tulemused.  See on umbes selline mäng, et teil on köögiviljakasvanus, millest tomatite kogukaal aiasaaduste üldkaalust on u 10%, kuid kui ülemus (või poliitturg) seab eesmärgiks, et esile tuleb tõsta tomatite eesrindlikku kasvatamist, siis loedki kokku ainult tomatid. Niimoodi saadakse meie analüüsikeskustes ja administratiivarbumises kogu aeg innustavaid kuid valesid tulemusi mis tegelikult segavad majandust. Kohe-kohe majanduskasv on igati innustav, kuid enne peame jalad põhja saama, kuid … Kuid siis viimases „(majanduskasvulises) näljahädas“ viskame kulutuste kausile nii 160 milj EUR investeerimistoetust, RB toetuseks 275 milj EUR (mälu vätskendamiseks et algmuinasjutt algas niimoodi, et Eesti osa maksumus on u 1,3 miljrd EUR, millest 85% makstakse EL vahenditest) ja leiutatakse juurde püsikulusid nagu Tartu-Riia reisirong (rahvusvaheliste liinide doteerimisega avame uue pretsedenditu avaliku raha kulutamise tasandi). Nii, et milline oli eesmärk? Kas kokkuhoid? Või kokkuhoiu suuline harjutus? Kõik need tegevused (ja tegevusetused) ei ole suunatud strateegilistele majanduskeskkonna loomisele. Need ei saa olla meie eesmärgid ega vajadused. Praegune tegevus on nagu hädatapp. Hädatapp veel täiesti elujõuliseks pööratava süsteemi suhtes. Ja muide väga tervistav oleks, kui poliitturg õpiks vahet tegema mõistete „meie“ ja „iseendale“ vahel. Nagu W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 208) väga teravmeelselt formuleerisid, siis:  „Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“ apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on „meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad maksustamisest).“ Eks ole huvitav tähelepanek.

 

Edu mürgised tagajärjed

 

Meil on (õnneks) mitmeid häid analüüsikeskuseid. Vast kõige usaldusväärsemateks ja sisutihedamateks on Riigikontroll ja Eesti Pank, just sellises järjekorras (EP võtab stiilipunkte maha SKT kasvuprognoosid). Aga vulkaani väge ei ole. Ka Arenguseire keskusel on mitmeid häid/huvitavaid etteasteid, kahjuks on need jäänud vaid kitsa huviliste/asjatundjate pärusmaaks. Siinkohal oleks huvitav teada kui paljud ASK tööandjatest-seadusandjatest neid analüüse loevad (ja neist arugi saavad)? Saali debattidest ja vastuvõetud regulatsioonidest see küll väga selgelt ei ilmne. Ka ülikoolidel on oma arvestatav võimekus olemas ning muidugi pangad. Pankadega on see viga, et nende analüüsivõimekust õõnestab üpris „sage edukuse saabumise ülehindamine“. No ütleme niimoodi, et liiga tihti loetakse kokku ainult tomateid. Vaid „tomatite kokkulugemisest“ ilmneb ohtlik tendents, mille J.P. Kotter („Edujanu” AS Äripäev 2009 Lk 11) on sõnastanud järgmiselt: ”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.” Ilmestab vägagi hästi meie tegelikkust, kuigi … Kuigi teisalt peab alati olema ka innustav komponent  „Kiire pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka meeskonna poolel.” (Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009 Lk 353) Eks ole, kuid … Kuid selleks peab olema „pealetung“, väikegi võit, mis innustaks, mis julgustaks. „Sõjaväsimust ja enesevigastamist“ ei saa pöörata võidukaks meeskonnaks ilma pealetungita – edumudelita. Kahjuks oleme tänaseks ülesse ehitanud juhtimissüsteemi, mille kohta  P Drucker  on nentinud (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 Lk 537) „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“. Kui juhtimise põhikriteerium on kuidas inimeste tööga hakkamasaamist raskemaks teha, siis … Siis selles oleme me tõeliselt õnnestunud ehk nagu märkisid M. Lissack´i ja J. Roos`i  („Uus mõtteviis”  Fontes 2001 Lk 50):  „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.” Ilmselgelt on jõudnud kätte aeg segamine lõpetada ja tsiviliseeritusse tasandil järgmisele tasandile – usalduse tasandile jõuda.

 

          

Tuleviku mahamüümisest.

 

Nagu märgib M. McKeown („Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 93): „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.” Just sellega poliitturg praegu tegelebki vahetab lühiajalisi tulemusi (pigem küll tulemusetust) pikaajalise majanduskeskkonna tervise vastu. Mis eesmärgil? Või õigemini, milline on eesmärk?

„Ega siingi saa läbi ilma Vanaema Marie elutarkuseta. Rääkis ta mulle kunagi sellise mõistuloo, et mehed, juba lõbusas tujus, õhtuses külakõrtsis, õige kuraasikad ja ärplemistujus, mis andis juba tollel ajal tiivad sattunud vaidlusse üle kõrtsi katuse hüppamise võimalikkusest. Kui siis üks külamees luksatas, et „Mina tahaks küll üle kõrtsikatuse hüpata”, oli ka kihlvedu, korvi õlle peale, kerge sündima. Kogu kõrtsiseltskond läks loomulikult seda imeasja kaema ja lubajagi oli hakkamist täis ja piitsutas ennast üles nagu tänapäeva kaugushüppaja: „Ma tahan üle kõrtsikatuse hüpata! Ma ikka väga tahan! Ma ikka väga, väga tahan!” Tüki aja pärast küsivad siis külamehed, et mis sa soiud, hüppa juba, külm hakkab. Hakkamist täis mees polnud siis kade vastama: „Ega ma hüpata lubanud, ütlesin vaid, et ma tahan hüpata, ja nagu kõik olete tunnistajaks olnud, olen tõsiselt ja pikka aega seda tahtnud. Seega lubaduse täitnud, kihlveo võitnud ja korv õlut on teie poolt selle palgaks.” („BvV“). Seda teha tahtmise ja tegemise võimekuse vahet tuleb arvestada, kuid meie tänased eesmärgid ja tahtmised on just olupilt Vanaema Marie lustlikust/õpetlikust hüppamisloost.

 

Nendest, kellel olid eesmärgid

 

Küsides nüüd juba saja viiendat korda: Millised on siis meie eesmärgid?  Vaatame, kas meil on mingeid eeskujusid selles vallas. Näiteks M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 70) on maha murdnud ambitsioonitusse niiviisi:  „On väidetud, et oma mineviku tõttu ootame rahvana liiga palju ja seame endale liigkõrgeid sihte. Mina nii ei arva. Pigem tundub, et minu eluea jooksul on meie poliitilised ambitsioonid järjekindlalt kahanenud. Pettumustele pole me reageerinud mitte sammu pikendamise, vaid teekonna lühendamisega. Aga milline rahvas me võiksime olla, kui meil oleks kindlus enese ja tuleviku suhtes!“ Aga milline rahvas võiksime meie olla?

R.Reagani ( „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk. 171) innustuskõne oli järgmine:  „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.”. Kuidas leida eneseuhkus, eneseusk ja optimism?

Vaadake, kõigil läheb aeg ajalt lohv tühjaks. Ka kõige vägevamatel läheb aeg-ajalt lohv tühjaks, kuid lahendus on selles, et kui te olete maani maha põlenud, siis ehitate enese jälle ülesse. Ehitate ülesse mitte ei oota supiköögi saabumist.

MT vastus oli selline: „„Loomulikult ületavad meie visioonid ja eesmärgid keerulistest majanduslikest argumentidest palju kaugemale, aga kui me oma majandust korda ei saa, võtame inimestelt võimaluse jagada seda visiooni ja näha kaugemale majanduslike esmavajaduste kitsast horisondist. Terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda. Terve ühiskonnata ei püsi ka majandus kuigi kaua terve.

Aga mitte riik ei ole see, kes loob terve ühiskonna. Kui riik muutub liiga tugevaks, tunnevad inimesed end selle taustal järjest vähem tähtsana. Riik ei kurna ühiskonda tühjaks mitte ainult selle rikkustest, vaid ka initsiatiivist ja energiast, parandamise ja uuendamise tahtest ja soovist säilitada parim. Meie eesmärk on anda inimestele tunne, et nad on üha olulisemad. Kui me ei saa usaldada oma inimeste sügavamaid instinkte, ei peaks me üldse poliitikaga tegelema. Mõned meie nüüdisühiskonna aspektid on nende instinktidega karjuvas vastuolus“ (lk 78)

Ja RR retsept: „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.” (lk 243)

Milline on meie visioon? Milline on meie retsept? Kuidas talv, majandustalv, üle elada?

 

Teejuhiks niipalju, et kõik tänased jutuliigutajad võivad arvestada sellega, et nemad saavad veel pensionit, nemad saavad veel (meie ühise raha eest tervishoiuteenuseid), nemad saavad, kuid … Kuid nende lapsed enam, ja nende lapselapsed kindlasti ei saa,  mitte üksnes pensionit ei saa vaid isegi pensionile ei saa. Laud puhtaks. Uus mäng. Sellest teadmisest on hea alustada. Kogu süsteem tuleb pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna ... hoopis teistmoodi ... hoopis lihtsamalt ... hoopis tõhusamalt.

 ... ja et ei jääks valet muljet, siis täna on kõik veel hästi, täna on kõik veel odav, täna on kõik veel võimalik. Homme ... 

Jätkub …

 

Targutusi:

 

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

 

Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”

Torumehe ämma vajaduspõhine eelarve (Vikativiiuli eellugu V1)

 

 

Nii, olümpiamängud on selleks korraks lõppenud. Aitäh Pariis. Oli toredaid hetki ja mõtlemapanevaid kogemusi. Kuid ega maailm paigal seisa, üha uued võistlused tulevad peale – seekord siis on alanud paraolümpiamängud Pariisis ja meil kodusel pinnal riigieelarve küsimuste arutamise mäng. Huvitavad mängud mõlemad, loodame ainult, et eelarveprotsess ei kujune paraeelarveks, sest kui spordis on see uhkete inimeste tahtel põhinev saavutamatu saavutamine, siis rahanduses lihtsalt üks järjekordne tagasilangus.

 Kuigi olles põline optimist, siis ikkagi tundub, et kogu majandusmehhanism on meil praegu sellises keerises nagu oleks keegi klosetis vett tõmmates klapi ära rikkunud. Klapp, mis vee koguma paneks enam ei sulgu. Vesi/raha/võimalused muudkui vuhisevad torust alla … Optimism siinjuures seisneb selles, et kui asjatundja klapi ära parandab, siis on kõik jälle „vinks-vonks“ … vesi/raha koguneb jälle. Seni … oleme mitteoptimistid

 Juba aastaid tagasi rääkis üks õpetatud sõber kuidas käivad remonditööd Las-Namäel. Tal oli selline kogemus, et vannituba tahtis värskendamist ja leidis hankes ühe seltskonna „Mihkeligatööpeale“. Sai kokku lepitud hea hinnaga ja mehed kohe toimetama: kaksasid paar plaati seinast, võtsid kraanikausi maha, vetsupoti ka. Siis küsisid materjaliraha ja … kadusid. Sõber paari päeva pärast küsima, et mis juhtus, miks töö lõpetamata? Sai vastuseks, et: „vabanda peremees, teine kiire töö tuli vahele, tuleme paari nädala pärast.“ Tulidki. Tulid, et küsida lisaraha, sest … No õpetatud sõber sai nüüd kohe aru, et ilusaid lubaduste ja odavat hinda uskudes on ta seekord petta saanud. Vahetas ehitajat. Vaat see õpetatud sõbra lugu tuli meelde, kui jälgisin poliitturu jauramist teemal, et neile on vaja lisaraha, sest meie teiega oleme elanud üle oma võimete ja tegelikult peame me selle eest, et poliitturg on teinud kulutusi milles pole kokku lepitud leida meil teiega lisarahastus. Oeh, see sõnajada võtab võhmale. Tundub kuidagi arusaamatu, kuid … nii on. Nüüd me kõik arutame tõsimeeli, kuidas poliitturu ülejõu elamist kinni maksta, mitte seda, kuidas poliitturgu korrale kutsuda.

 Kerime filmi algusesse …

 Kuid kui meie teiega hakkaksime lihtsalt arutama majanduse hetkeseisu üle, siin ja praegu, siis on see nagu arvustaks filmi, mida oleme vaatama asunud poole pealt, võib-olla isegi lõputiitrite lähedalt. Me ei tea, kuidas see lugu algas, miks see algas, kes on tegelased, mida nad teinud on, keda armastanud, kuhu laibad peitnud.

Kui tahame asjast sotti saada, siis peame teadma kuidas see lugu algas ja millele see lugu põhineb, kes on kangelase, kes pahalased, kes lihtsalt pelgurid. Üllatus-üllatus turud ei alga mitte tooteturgudest, vaid ... Kõigi turgude tegevus algab … poliitturust. Poliitturust arusaamise endale selgekstegemine on nagu filmi vaatamine esitiitritest ja avakaadrist alustades, siis ei pea te üllatuma, miks ometi laip nii oskamatult peideti. Poliitturg otsustab, mida meie teiega kokku kantud rahaga teha, kui palju seda üldse kuhjata on vaja, kuhu investeerida, kuhu lihtsalt kulutada, kuidas meid teiega karistada või premeerida. Nii on

Vastavalt poliitturu seisule, kujunevad ka teised turud. Tegelikult algab kõik muidugi meist teiega. Meist teiega laiskusest, pealiskaudsusest, ükskõiksusest ja … unustamisest. Või on see hoopis andeksandmine? Kõik algab sellest kellele meie teiega delegeerime oma sünnipärase ja põhiseadusliku otsustusõiguse. Legitiimsuse saavutamine läbi volitamise ehk meie teiega valimiseelistuste ehk oma tahte delegeerimine on demokraatia ringstruktuuri tähtsaim komponent.

 Kokkulepe, volituste määr ja legitiimsus

 Poliitturg on küll põhiturg, kuid selle legitiimsus tuleb meilt teiega, see on leping, kokkulepe, millegi tegemiseks. Kui oleme kokku leppinud vannitoa remondis, selle maksumuses (potis vesi ju ka jookseb), siis ei saa teha niimoodi, et volitatu läheb hoopis ämmale kasvuhoonet ehitama. Ta peab meie klosetti remontima, sest selline oli kokkulepe ja volituste määr. Eks ole tore. Täiuslik mudel. Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024) kirjeldab seda mudelit igati mõistetavalt: „Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“ Tore.

 Vesi peale … demokraatiale?

  Kuid tegelikkuses selline idealiseeritud demokraatia ringmudel ei toimi või õigemini see toimib põhiliselt volituste nõutamisel saada valitsejaks, kuid ei toimi valitsemisel volituste piires ega ulatuses. Ja nagu kogemus on näidanud, siis ei toimi ka kaitseklapp - „tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma“.  Niimoodi kujuneb poliitturu peale ridamisi poliitturu poolt kujundatud turge, mis pole volitustega seotud, millest ka kõik ebakõlad algavad ja võimenduvad. Sest vaadake, kui lepingujärgset vannitoa remonti ei teostata, vaid ehitatakse ämmale kasvuhoone (seda on ämmale väga „vaja“ ehk vajaduspõhine) või remonditakse äia autot (ka see on vajaduspõhine), siis on need vajaduspõhised tegevused, kuid pole lepingu täitmised, vesi meie klosetis vuhab endiselt torust alla kuritarvitades puhast vett ja koormates mõttetult puhastusseadmeid. Laristamine

 Sellega olukorrakirjeldus ei piirdu, sest raha on läinud ja meie „vannituba“ ikka veel remontimata (no osa plaate on maha kistud, pott ja vann välja viidud) ning hanke võitja nõutab meilt teiega nüüd lisaraha. Et noh, makske rohkem meil st hankevõitjatel on veel terve rida vajadusi rahuldamata. Meie teiega punnime küll vastu, kuid kuhu sa pääsed vannituba vajab remonti ja hankevõitja (ja tema äiade/ämmade) vajadused rahuldamist. Kui meil teiega tekkib küsimus kuhu see raha ikkagi kulub, siis öeldakse, et ärge urgitsege, läheb sinna kuju vaja. Jah, segased lood. Ilmselt selliseks piinlikuks olukord jääbki … Demokraatiale tõmmati vesi peale. Ehhee, siinkohal sosistab optimism minus, et ära pabista, klapp on ju rikkis, palju sealt ikka soriseb. Ka õige.

 Niisiis, kuna majandusest midagi mõistlikku lähiajal arutada ei ole (te ei taha ju kuulata mingit paralleeluniversumi lõputut jaburust automaksu „kasulikkusest“ või suhkrumaksu vajadusest meie laste „päästmisel“?) ja poliitturg määrab asjade käigu, siis arutame natukene selle üle miks majandusest midagi mõistlikku arutada pole. Õigemini küsime klassikalise küsimuse: „Miks nii läks?“ ja „Miks see „miks“ jätkub … pikalt?“

 Tulutute ühenduste tulupidu

Suvi on pidude aeg – räägimegi pidudest, pidukondadeset ja parteipidudest. Teile võib „veits“ segaseks jääda, miks keset kaunist suveilma arutada midagi parteidega seonduvat ( lisaks hääldada ühe jutiga välja partei ja pidu). Vaadake, tuleb üle korrata, et meie elukorralduse juures (demokraatia, valimised, parlamentaarne riigikorraldus) on kõige edasise (majandusmudel, toetused, karistamised, maksud) korraldus lähtuv parteidest ehk poliitturust ja just seetõttu peame rääkima kuidas poliitturg kujuneb, kujundatakse, tujutseb ja kuidas see erineb ideaalmudelitest.

 Kuid kõige tähtsam on see, et me mitte hetkekski ei laseks endal tekkida mingit luululist arvamust, et poliitturg on kuidagi teistmoodi toimiv kui harilikud kaubaturud. Nagu näiteks seebiturg või kalaturg. Loota tuleb vaid sellele, et poliitturg ei ole nagu naftaturg, sest see põhineb (legaalsel) kartellil, mis moonutab tegelikku turgu. (Ups! Siinkohal tabasin ennast just äratundmiselt, et kuna tegemist on koalitsioonidega, siis on need justkui  kokkuleppelised moodustised ehk kartellid. Siin on üldse raske head paralleeli leida, sest, kui valimistel/valitsemishankel lubavad pidukonnad meile teiega kõrgemat „pintsi“, tasuta transporti, kartuleid või hooldust, odavaid riigimaju ja mida iganes veel, kui me neid valime, siis pärismaailmas on tegemist täiesti puhtaverelise korruptsiooniga, altkäemaksuga, mõjuvõimuga kauplemisega ja teiste hirmsate asjadega ning kui KOLE on kokku pandud, siis on KOLE üks jäle dokument, sest ütleb lahti lubadustest, mida valitsemishankel vannuti täitma. Kas tegemist pettusega, sest seda mida lubati …? Siinkohal peab muidugi iha "härg", olenemata sellest kui "härga ta täis on" tuletama meelde antiikajast teada tõsiasja, et "See mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale". Nii on.  Mnjah, raske, vonklev, muutlik ja ohtlik on see „demokraatiline“ tee ehk vaata   Beigbeder  „17,90 E“ Varrak 2011 Lk 16 „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ ).

Valimismasina sünd

 Poliitturu puhul on kaubaks valitsemine. Turg on turg on turg. Selle teadmisega tugevdatult saame ka turu liikumistest ja tulemitest paremini aru. No kuigi meie parteisid nimetatakse erakondadeks  (vormilt mittetulundusühingud), siis sisult on need pidude korralduse konveierid ja valimismasinad (reklaamikontorid).  „Sidemete nõrgenemine erakondade ja ühiskonna vahel ei tähenda, nagu oleksid erakonnad vähem tõhusad valimismasinad. Pigem on toimunud nihe ülesannetes: varem teatud ühiskonnarühmale keskendunud, on erakonnaorganisatsioonid nüüd suunatud peamiselt tegudele voolavatel valimisturgudel.“ „Erakondade kasvav ideoloogiline paindlikkus muudab nende omavahelise konkurentsi nõtkemaks. Säärases keskkonnas toimivad erakonnad üha vähem kui ühiskondliku lõimumise kanalid, selle asemel keskendutakse kampaaniatele, mis lubavad neil köita, tihti ajutiselt, erakonnaga vähem seotud valijaid. See on ennast tugevdav protsess: erakonnad muutuvad valimismasinateks, sest nad on kaotanud oma sotsiaalse funktsiooni, kuid peamiselt valimisrollile keskendumine takistab neid loomast stabiilsemaid sidemeid ühiskonnaga.“ (Y Papadopoulos „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 43). Vaat niisugune lugu. Pealegi tähendab inglise keeles sõna „party“ nii parteid kui pidu.  Meie teiega pole niimoodi mõelnud? Aga peaksime, siis saaksime mõndagi pidukorralduslikust elustiilist aru..

 Dr Riik & väsitav hommik

 Poliitturg see on „imelihtne“, kuid ... Enne sügavama poliitturu analüüsi juurde jõudmist on vaja ära klaarida tänaseks tekkinud segadused … eee … liigsest pidutsemisest tekkinud järgmise hommiku … „väsimus“. Poliitturg on tegelikult väga tõsine asi (kuigi siin püütakse seda mõningase lihtsustamise ja analoogide najal mõistetavamaks muuta) ja seda ei saa vaadata läbi teise hommiku silmade või silmavaate. Pidu peoks, kuid seekordne asjade areng on selline, et poliitturu pidu pole enam mingi tavaline pidu, vaid mingi segasumma suvila labrakas. Midagi läks seekord valesti. Väga valesti. Miks niimoodi? Peale mullust valitsemishanke suurejoonelist võitmist oleks pidanud poliitturu pilt olema midagi hoopis muud. Midagi rõõmsameelset, midagi innustavat, midagi tegusat, midagi … Kuid seda polnud, oli vaid kohmakas (võibolla sobiks sõna algusesse siiski „k“ asemele „p“?), kiuslik, vaenutsev kogum. Palju pettumust, palju vihutiütlemist, mis kandus üle vihkamiseks. Aeg läks raisku, kasulik tööaeg ka, võimalused ka.

 Kasuliku tööaja printsiibist

 Klassikud seletavad seda „kasuliku tööaja“ printsiipi järgnevalt (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk365): „Kuid praktikas vastutavad ministrid poliitika eest suhteliselt vähe, sest valitsuse kasulik tööiga on umbes kaks aastat. Esimene aasta kulub selleks, et jõuda arusaamisele, et valitsuses olles ei saa nad pidada kinni lubadustest, mis anti opositsioonis olles: kui valitsus on moodustatud, peab ta hakkama tegelema reaalselt eksisteerivate probleemidega, mis on eranditult seotud valitseva majandusliku olukorraga, mis omakorda on alati kas siis kohutav või katastroofiline, ning seda tõestavad hirmuäratavad faktid hoiti rahva ja seega ka opositsiooni eest eranditult alati saladuses. (…)

Seega hakkavad ministrid reaalset situatsiooni riigis mõistma umbes kaksteist kuni kaheksateist kuud pärast ametisse asumist. Sellele järgneb umbes kaks aastat potentsiaalselt tõsist valitsustööd – pärast mida algab ettevalmistus järgmisteks üldvalimisteks. Sellest hetkest muutuvad saavutused riigijuhtimise vallas teisejärguliseks, võrreldes häälte võitmisega – või pigem, häälte võitmine muutub ainsaks saavutuse mõõdupuuks. Viimased kaks aastat sarnanevad eksami jaoks tuupimisega. Midagi uut ei tehta, eesmärgiks on ainult läbisaamine.“ Umbes selline on brittide arvamus valitsuse kasulikust tööeast.

Ja, et te ei kahtlustaks, et tegemist on üksikarvamusega, siis rootslased seletavad selle üle oma mõnusal viisil (Bo Balderson  „Parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat Tallinn 1995

 Lk 146) Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

 Aeg õppida, aeg mitteteada …

 Vaat selline lõbus ja õpetlik lugu. Või siis mitte nii lõbus meie teiega kontekstis. Nimelt toimus äsja Toompeal vahtkonna vahetus, mille tulemusena meisterdati uus KOLE ja portfellid jagati ümber (mõned neist küll kõige kummalisemal kombel), mis tähendab, et ajamõõtjad keerati nulli ja algab uus sisseelamise faas. Nagu olukorda ilmestab Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“ (lk 29). Nii see läheb, kogemusi pole, ettevalmistust ka mitte, kuid otsustada on vaja, mis viib meid teiega Minister Hackeri järgmise tõdemuseni otsustusprotsessi keerulisuses isegi koos nõuandjatega: „“ Kas teie ei tea ka keemiast mitte midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus see kõik väga naljakas. Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest asjast, mida me arutasime. Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks langetada valitsuse poliitikat puudutav  ülimalt tähtis otsus – ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist nelja inimese rühma, kes oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“

 „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally emotsionaalselt, „ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just sinul õigus?“. Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen ekspert. Nii ma ka ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“ (275/287).

 Nii, et uus KOLE, uued ministrid, uus sisseelamine – „kasuliku tööea“ piir kipub kokku kuivama umbes pooleks aastaks. Kuid see pole ainukene probleem „kasuliku tööea“ kontekstis, hoopis häirivam poliitturu toimimisele on pidev juriidiline/administratiivne konkurentide mahajooksmine ( nii pidukondade, kui ka üksikinimeste).

 Rõõm & mure käsikäes.

 Mnjah KOLE-istide esimene sisse/kokkuelamisfaas ei läinud just kõige edukamalt. Selle asemel võttis maad juba valitsemishankest alguse saanud väljaelamine, lahkuelamine ja … isegi laialijooksmine nii KOLE piires kui KOLE ja POLE vahel.

Olukord poliitturul oli/on peale valitsemishanke võitmist ja Kahevahel pidukonna paralüüsi muutunud täiesti eklektiliseks. Vikipeedia seletab, et „Tavaliselt mõeldakse eklektitsismi all erinevate vaadete, tõekspidamiste jne. sellist ühendamist, mis pole piisavalt põhimõttekindel, sisaldades ilmseid vasturääkivusi, kokkusobimatust.“.  No just see ongi toimunud poliitturul, kus geneetilistest kurakäelistest on saanud veendunud Maaisalased, või Kahevalel pidukondlased, kellest on saanud kurakäelise ilmavaate esindajad, või konservaatorid, kellest on saanud Kahevahel pidukondlased, või „ressistid“, kellest on saanud „refistid“. Oeh! Kõik see on kui pohmellihommik peale pidu. Kes kelle telgis ärkab, kes on kes, mis juttu ta täna veeretab?  Kes kellele meeldib?

Kuid poliitturg ei kujune mitte üksnes meie teiega tahteavaldustest, volitustest ja headest kavatsustest vaid ka sellistest asjadest nagu poliittehnoloogia ja konkurentide (nii sise-, kui väliste) "mahajooksmisest". !Mahajooksmine" on üks huvitav, kuid kuidagi sordiini all olev tehniline võte. "Maha jookstakse" nii üksikuid tippe, kui ka terveid pidukondi. Nii on. 

 No ja kes kellele siis meeldib? Poliitturul? Kui kuulata pidukondade (ja massimeedikute) väljaütlemisi Kahevahel pidukonna laevahuku kohta poliitmerel, siis üldine rõõmuhüüd on: „ Hurra!!!“ Hm? Hurraa???

Miks meist teiega paljud selle üle rõõmustavad? Meile teiega ei meeldinud Kahevahel pidukond? Mnjah, kuid milline pidukond meile tõeliselt meeldib? Eks ole hea küsimus? Tegelikkuses on nii, et enamuses meile teiega ei meeldi ükski pidukond täielikult, meile meeldivad nende üksikud etlusnumbrid või üksikud poliitinimesed. Kogu lugu. Kahevahel pidukonnaga, ja eriti „Suure E-ga“ käis aegade algusest kaasas mingi eriline suhtumine. Eee … mäletades veel neid kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse läbirääkimisi ärivaldkonna ja pidukondade vahel (olid ajad, mil kõik püüdsid koomast ärganud riiki uuesti üles ehitada, selle üle arutada ja lahendusi leida), siis võis pidukondadel olla üksteise suhtes eriarvamusi, viltuvaatamisi ja vihutiütlemisi, kuid kõik nad olid vihameelsed Kahevahel pidukonna suhtes. Hm, see oli kõrvaltvaatajale kummastav, sest nii sügav vihameelsus sai sündida vaid kahest tundest: kadedusest või hirmust. Tegelikult mõlemast, mis lõidki  põhja meie poliitmaastikule. Lõid ka pahalase konstandi.

 Struktuurne tasakaal

 Läbi kõigi nende aastate on see konstant olnud muutumatu, kuigi … Kuigi „Suure E“ loodud struktuur oli olemuslikult ainulaadne ja meile teiega sügavalt kasulik. Miks kasulik? Ja-jaa, mullegi ei meeldi kõik need tegelikud ja välja mõeldud korruptsioonijuhtumid, vihmavarjuhoidjad ega otsustamatused ja lõpuks sumbumine lukustatud ringkaitsesse, kuid tõsiasi on, et „Suur E“ lõi struktuuri, milline absorbeeris idalembide võimalusi luua oma jõuline pidukond ja selle kaudu demokraatlikku protsessi ära kasutades mõjukalt meie poliitikasse sisenemast. Selles suhtes peame olema tõsilembid ja avaldama austust sellisele meistriteosele. Selle lõhkumisega … Selle lõhkumisega tekkis täiesti uus olukord poliitturul.

 Esiteks tundub, et kodumeelsed pidukonnad oma turukonkurentsis hävitasid mingi hoolimatu tagantkäelöögiga lüüsiväravad, mille kaudu reguleeriti küllaltki märkimisväärset idalembide survet meie poliitmaastikule. Nii, et mille üle rõõmustada (peale mõne üksiku poliitinimese, kes saab koha mingisse kogusse või komisjoni)? Kuid tegelikult jooksis suur (suurem?) hulk eesti soost pidukondlasi Kahevahel pidukonnast minema. Vaba rahvas, vaba maa? Kui see nii lihtne olekski. Vaadake see lammutus tegi tegelikkuses seda, et lõi võimaluse, mida idanaaber ei olnud suutnud teha kolmekümne viie aasta jooksul – luu siia idameelne pidukond. Kuid idameelne pidukond üksi pole probleem (neid on meil olnud ennegi ja need ei juurdunud, pinnas ei sobinud), kuid seekordne erinevus on selles, et Kahevahel pidukonnast jäi maha hästi toimiv tarmukas organsatsioon ja struktuur. Tugev regionaalne ja üleriigiline struktuur. Nagu soe ja turvaline kasvuhoone … Toimiv struktuur on nagu vana hea liitintress, kui sul on aega ja püsivust, siis toodab see teile kasumit. Raudpolt!

See ei pruugi nii minna, kui eelpool sai märgitud, et „lõi võimaluse, mida idanaaber ei olnud suutnud teha kolmekümne viie aasta jooksul“, siis …

Vaadake, kui te olete näinud rannamände, siis on need enamuses maa poole kaldu, sest tugevad meretuuled on neid selliseks koolutanud. Täpselt samamoodi koolduvad inimesed mõjutatuna ühisruumi üldistest hoiakutest – hea ja halb, õige ja vale.  Tundub, et Kahevahel pidukonna uus juhtkond püüdis alguses ajada (oma) tasakaalustatud poliitikat, kuid karta on, et üldine tänitav meeleolu poliitturul – olete idameelsed - kallutab selle pidukonna halastamatult just sinna kuhu me ei taha ja mida lühivaateline poliitturg näha ei oska. Poliitturu konkurentsireeglid on just sellised. Halastamatud. Kõik tahavad ellu jääda. Kõik otsivad endale nišši. Ka “Suur E“ oleks hea meelega ühismängus osalenud, kui teda ei oleks mängust välja lukustatud. Kuid  just seepärast , et ta oli mängust välja jäetud lõi ta oma mängu. Oma mänguväljaku(te)ga. Millise mängu loob enda jaoks tänane Kahevahel pidukond? Hea küsimus?

 Mahajooksmise tehnoloogiast poliitturul

 Kes sai aru, see sai aru, kes ei saanud, see ei saagi saama. Lihtsalt, et olukord oleks arusaadavam, siis analoog meie poliitturu ajaloos on juba olemas. Näiteks meile teiega justkui ei meeldinud ka Konservaatorite pidukond, kuid … Kuid Konservaatorite pidukonnast poleks me mitte midagi kuulnudki, kui Rahvaunioni Billi ei oleks juriidiliselt maha jookstud. Kõik see mida talle süüks pandi, ja sinna juurde mõeldi, pole mõnus teadmine, kuid üldine teadmine oli see, et nii nagu billiiistid tegutsesid, tegutsesid   ka kõik teised pidukonnad. Vahe oli vaid selles, et mingi „Luuavarrstpauk metsakooli“ pealik osutus nii edukask administraatoriks, et tõstis koomas vaevleva pidukonna riigipea tegijaks erakonnaks. Üllatus. Üllatus?

Tegelikult mitte. Kui tuled mullist välja ja kohtud päris inimestega poes ja poe taga, saunas ja sauna taga, siis saad teada palju asju, mis pärisinimesi päriselus päriselt huvitavad. Ja kui need kokku siduda ja oma lobedal ning arusaadaval moel tõde kuulutad, siis … Ükski poliitpõllu adminastratiivarbuja ei saanud sellele vastu, unionistid olid tegijad. Oleksid edaspidigi „teinud“ (riigipäid) ja seepärast tuligi Bill juriidiliselt maha jooksta ja teha temast hoiatav näide. Tehtigi.

Tehtigi … pidukond peajagu lühemaks, ainult et pidukonna uued juhid osutusid mittejuhtideks. Pidukonna mittejuhid püüdsid pidukonda elavdada üksteisele kontrollaske pähe lastes ja siis seda kohtus vaidlustades. Oeh! Piinlik periood. Pidukond vireles langedes järjekordsesse koomasse ja … Ja siis ulatas abikäe teine madalseisus pidukond, Konservaatorid. Miks? Lihtne, sest unionistidel oli peale pidukonna juhi juriidilist mahajooksmist ja mittejuhtide ajastut järel hindamatu väärtus, lausa pärand – pidukonna regionaalne struktuur koos usinate inimest ja teadmistega (täpselt nagu Kahevahel pidukonna struktuuridega). Selle Konservaatorite pidukond üle võttiski ja nagu võluväel … uus ühendus muutis meie poliitmaastikku ning oleks peaaegu muutnud ka maailma. Struktuurid otsustavad (peaaegu) kõik. Mahajooksmistel on tagajärjed.

 (poliitilise) Laevahuku õigusest ja päästetute staatusest

 Kuid Kahevahel pidukonna lahkujooksmisel on veel üks tugevalt poliitturgu muutev järelm (täpselt samuti nagu Rahvaunioni  puhul) – need kes jooksid lahku, need … jooksid kuhugi. Nad ei jooksnud koju keldrisse või metsa,  vaid teise, et mitte öelda konkureerivasse,  pidukonda, mis muutus päris piinlikuks. Tundub, et suurima (või vähemalt häälekama) saagi lahkujooksnutest kogus kokku Kurakäeliste pidukond (muide ka unionistide "päästmisel" saadi hea saak). Nüüd on kurakäelised kõvahäälselt oma „õigusi“ nõudmas. Kuid ärgem laskem ennast eksitada. Siinkohal tuleb mängu „sama“ ja „sarnase“ … erinevus (sic!). Nagu me teame kasvavad „õigused“ valimisprotsessi käigus tehtud kõrgeima võimu kandjate ja pidukondade kokkulepetest tulenevatest volitustest, mis tähendab et nende „õigused"  saavad kasvada ainult valimistulemustest (meie teiega tahtest), mitte poliitilisest laevahukust, mis tabas Kahevahel pidukonda. „Laevahuku õigus“ on midagi hoopis muud, kui valimistel saadud mandaat - legitiimne volitamine. Nii on.

 Veel ühest mahajoostust …

 Kõiki neid hulgalist  lahkujooksjaid (ja ülejooksjaid) vaadates tekib vaid kahjutunne, et pole enam kunagist Kunnipidukonda, kelle algatusel hakati jooksikuid lööma „rändrüütliteks“. Tegemist oli humoorika, kuid väga distsiplineeriva hoovaga. NN pehme jõuga.  Hm, tänapäeval oleksid ilmselt suur enamus Pilvepiiri poliitinimesed rüütliks löödud. Nojah, ega see just austav ordu oleks olnud. Pliiniliku momendi vältimiseks joosti  seegi pidukond administratiivpoliitiliselt maha, maha, maha …

Nii, et paljudel juhtudel on meie poliitturu muudatused seotud mitte niivõrd meie teiega valikutes/tahtest, vaid  just poliitinimeste osavusest oma konkurente juriidilisadministratiivbürokraatlike knihvidega pikali joosta ja siis … Siis poliittormilise laevahukust pääsenute oma poliitlaeva pardale aidata. Päästetud on  … tänulikud. Vähemalt esialgu.

Siin me nüüd oleme, käib meeletu sebimine poliitturul, Dr Riigi kasulik tööiga üha väheneb ja nagu W Churchill märkis  1951 a valimistel „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 747). Nagu märgitud „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“ (lk 737). Nii ka meil

Meenutades silmavaadet

„Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn 2012) on kirjas mõttekäik, mis pole arvatavasti kaheteist aasta jooksul muutunud: „Silmavaade. Muide, kas te olete märganud, et Poliit-Inimesekestel on ilmavaade ja silmavaade? Need kaks vaadet ei pruugi ühte langeda. Mis kõige kummalisem, isegi kõõrdsilmsust ei teki sellest. Poliit-Inimesekene on küll mingi erakonna liige, mis tähendab, et tal on mingi ilmavaade või ta vähemalt samastab ennast mingi ilmavaatega, kuid oma silmaga peale vaadates olete veidi segaduses, sest tema teod ja silmavaade ei ühti tegelikult erakonna ilmavaatega. Muidugi elu on areng, kuid vahel taban ennast meenutamas üht Juku anekdooti. Juku kassil sündisid pojad, Juku enda sõnul kõik revolutsionäärid. Kui siis nädala pärast paluti Jukul esineda Kõrgele Ülemustele sama avaldusega, said nad kuulda, et viis tükki on revolutsionäärid, ülejäänud on saanud vahepeal nägijateks. Seega kui kassipojad saavad nägijateks, miks siis Inimesekene, eriti Poliit-Inimesekene, ei võiks saada nägijaks? Ikka juhtub, et oled erakonnas, oled olnud usaldav, hell, õrn ja hea ning ühel momendil saad aru (upsti!), et oled tegelikult sattunud valesse seltskonda. Ja siis äkki, oh üllatust, võidki hüüda: „Õnneks olen saanud nägijaks!” Sellist tegevust tuleb ilmselt ja ilmselgelt tunnustada, kui Inimesekene julgeb tunnistada oma eksimust. Mitte kõik ei tee või ei oma julgust seda teha. Nii ongi, et Inimesekene on Muutuste erakonna liige, kuid silmavaade on Õiguste erakonna või Kahevahel erakonna oma ja vastupidi. Seepärast tulebki tähelepanelikult jälgida nii poliitilisi „rändrüütleid” (Kuningriiklaste väljend ajast, mil poliitika oli veel lõbus), kui ka silmavaatega poliitikuid, mida või keda nad tegelikult esindavad (…) Arvatavasti olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis erakonnast see Inimesekene nüüd ongi?”. Peab märkima, et isegi keskmisest tähelepanelikumal poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära. Võib-olla võiks Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi või vähemalt nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme nokatsil võiks olla kuldne lint (või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam?) ja nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb seadusandja, Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, tavaline Inimesekene, andsin oma tahte.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et … eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat, vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi, nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud, eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid on tervistava kogemuse võrra rikkam.“

Vaat niisugused lood. Tänast seisu arvestades peaks (parem kui see oleks kindlas kõneviisis) iga tõsiseltvõetav poliitinimene kandma mingit pidukonna tunnust. Meie teiega lihtsad valijad ei harju nii lihtsalt selliste muutustega. Näiteks sõidan juba pea paarkümmend aastat automaatkäiguvahetusega autoga, kuid ühtlugu taban ennast kätt käiguvahetajal hoidmas. Harjumus, mis siis veel pidukondade virvarrist rääkida, ikka eksid isikut ja pidukonda kokku pannes. Eriti staažikate rändrüütlite puhul.

Kordame üle tänase poliitturu tegelikkuse koos Y Papadopouloséga ( „Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 Lk 12)  „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“ „Oma raamatus „Why Politics Matter“ näitab Garry Stoker „vastuolu demokraatia naiivse kontseptsiooni ja selle vahel, kuidas valitsemisprotsess tegelikult toimib.“ (…) Siiski on esindusdemokraatiatraditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal. Klassikalises esindusmudelis toetub demokraatlike režiimide legitiimsus sellele, et kodanikud on delegeerinud võimu erakonna esindajatele. Nii peetakse valitsejaid esindajateks, sest neile on antud  volitused teha kollektiivselt kohustavaid otsuseid  ülalt alla. Ühildumispõhimõtte järgi peavad need, kes on sunnitud poliitilisi otsuseid järgima, olema enne andnud otsustajatele volitused enda nimel tegutseda, tehes niiviisi otsuste tegemise legitiimseks (seda kutsutakse protseduuriliseks või n-õ läbilaskevõimega legitiimsuseks). Lisaks sellele on tulevased valimised tagatiseks, mis paneb esindajad vastutustundlikult käituma. Säärase esindusdemokraatia ringmudeli normatiivne atraktiivsus toetub sel juhul kahele alustalale, alt üles rahvast valitsuseni ja ülalt alla valitsusest ühiskonnani.“

Vaat selline lugu. Legitiimsus ja volitatus tekkivad vaid valimisprotsessis – kodanikud legitimeerivad ja volitavad poliitinimesi tegema mingeid otsuseid nende volituste raames. Ühtede pidukondade laevahukk või teiste poliitinimeste üleostmine ei muuda selles mõttes volitatuse ja legitiimsuse taset. Ärgem unustagem, see, et üks või teine pidukond sai pardale rohkem madruseid ei muuda neile mandaadiga antud sihtkohta. Ja ärgem unustagem seda ka poliitturule meelde tuletamast.

Tulles tagasi alguse juurde ehk „raha on läinud ja meie vannituba remontimata“, siis esimene pidukondade arutelu 2025 aasta paraeelarve kohta „viisuris“ näitas, et seda pole poliitturul mõttessegi tulnud teha, vaid arutlus käib selle üle, et kuidas jätkata ämmale kasvuhoone ehitamist (seda on ämmale väga „vaja“ ehk vajaduspõhine) või remontida äia autot (ka see on vajaduspõhine). Samas pole valitsemishanke lepingut täidetud, vesi meie klosetis vuhab endiselt torust alla kuritarvitades puhast vett, energiat  ja koormates mõttetult puhastusseadmeid. Nii jääbki? Niimoodi kujuneb poliitturu peale ridamisi poliitturu poolt kujundatud turge, mis pole volitustega seotud, millest ka kõik ebakõlad algavad ja võimenduvad.  Üks kõverdunud turg teise peal annab meile ebakõlade kumulatiivse tulemi - paraeelarve, kuigi tegelema peab (kindlas kõneviisis) taastusraviga.

 Hoiatus: tegemist ei ole lõplike tõdedega vaid süsteemianalüütilise mõttejadaga. Võib-olla aitab kaasa toimuva paremale mõistmisele. Kaasamõtlemisele?

Järgneb …

Targutusi:

T. Honkela „Rahumasin“ koolipri 2019

Lk 54 „Meedias rõhutatakse siiski üha enam tehisintellektiga seotud riske, mitte võimalusi. Ohud müüvad, sest tihtipeale on olulisem teada, mis meid ähvardab, kui seda, mida head sellest võiks sündisa. Nii oli vähemalt selles maailmas, kus meie igapäevast elu ähvardasid kiskjad ja looduskatastroofid. Ohtude sisu on aegade jooksul muutunud, kuid me tunneme endiselt vajadust nendeks valmis olla. Seetõttu tõmbab negatiivne rohkem tähelepanu kui positiivsed võimalused.“

Lk 178 „Raha on teatud mõttes nagu küüslauk. Seda kas jumaldatakse või vihatakse.“

 

P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019                      

Lk 25 „Järgmisena pöördusid nad aga meedia vastu – nõndanimetatud prestituutide vastu, kes julgesid presidenti mõrvas süüdistada.“ Filipiini presidendi Duterte „hobist“ tappa narkoärikaid

Lk 70 „Tänapäeva valitsused on hädas üheainsa ideoloogia sõnastamisega – õigupoolest ei olegi neil võimalik seda teha, kui nad soovivad jääda võimule sama taktikaga nagu seni, saates erinevatele inimestele erinevaid sõnumeid -  ja nii saab mõttest, et me elame vandenõusid täis maailmas, omaette maailmavaade. Vandenõu ei toeta ideoloogiat, vaid asendab seda.“

„Ja maailmavaatena pakub see kõigile, kes selle enda omaks tunnistavad, teatavaid rõõme: kui  kogu maailm on üks suur vandenõu, siis ei ole su isiklikud läbikukkumised enam sinu enda süü. Fakt, et sa saavutasid vähem kui lootsid, et su elu on sasipundar – see kõik on vandenõu süü.“