Ideaalriigi missioonimajandus V5: Trükkides ... usaldust

 

Niisiis on meil teiega küsimusi? Küsimusi nn missioonimajanduse tegeliku toimimise, selle mõjude ja tagajärgede osas. Alustuseks, kui me tahame hakata majanduses nn missioonimajandust juurutama, siis kas keegi on lugenud selle konstruktsiooni algallikat M Mazzucato (MM) „Missioonimajandust? Mõttega lugenud? Teinud mõttekonstruktsiooni või vähemalt mõtteharjutuse, milliseid mehhanisme pakub „Missioonimajandus“? Lugesin seda mõned aastad tagasi, kui üht võimalikku komponenti majanduse edendamiseks kiirelt muutuvas maailmas. Oli selline huvitav (naiivne?) konstruktsioon inimese poolt, kes pole ise elanud ega kogenud riikliku plaanimajanduse kogu painet ja raskepärasust. Lugesin huvitatult nagu … ulmeromaani ja unustasin. Miks?  „Ismid“ segasid. „Ismidega“ püütakse midagi justkui jõuliselt tõestada, … jättes osa rehkendust tegemata. See toimub umbes niimoodi, et meie oleme siinpool tormlevat jõge ja magus marjamaa on teisel pool, ... "Edasi ...". Seda kirjeldataksegi, kuid kuidas üle mäsleva jõe saada, seda … Seda ei osata, ei taheta, ei julgeta, ei … Ühesõnaga tehelikku lahendit „ismid“ harilikult ei paku, pakuvad vaid punktiiriga illusioone. 

Hea võimalus on „ismi“ varjus ka mõisteid nihutada, ehitades turumajanduse lammutamise üles USA Kuumissiooni karkassile.  Nagu W.C. tabavalt märkis: “Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine, „ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 147). Mulle ka ei meeldi. 

 Kui raamatus juba kapitalismi kriisist ja selle remontimisest pajatama hakati, siis oli selge, et pole aru saadud, mida remontida vaja on. Paar toredat mõttekildu jätsin salve, kuid ülejäänud … Kuni ilmnes, et ma polnud ainuke (NB! nali) kes „missioonimajandust“ luges. Sel kevadel ilmnes, et kurakäelised on seda konstruktsiooni päris põhjalikult tudeerinud ja omad väljanopped sellest teinud. Ja edasi tuleb nagu „ismimise“ noodilehest, saamata aru tegelikust probleemist ja selle lahendusest: „Kapitalism vajab põhjalikku muutust ning üle tuleb minna majandusmudelile, kus riik teadlikult turge kujundab.“ Sellele järgneb vastandamine: edendada Eesti ühiskonda kui tervikut mitte tagada üksikute valitute edu. Ja  sealt  edasi on juba lihtne kutsuda üles „just riigi ja valitsuse vastutus on märgata suurenevat ebaõiglust ning haarata ühiskonnas ja majanduses põletavate probleemide lahendamiseks ohjad.“ Ehk me saame ametkondlikult juhitava riikliku plaanimajanduse. Selline missioon siis …

 Selle koha peal (kas parandada on vaja „isme“ või kaasajastada institutsioone, mis ei suuda enam maailma muutuste kiirusega sammu pidada), lähebki meie teiega tulevikuvisioon lappama. Ohtlikult lappama, kui me selle „kuumissiooniga“ peaksime ühinema saab meist ajapikku kosmoseprügi. Minu sügava arusaamise järgi on (vaatamata kenadele terminitele nagu missioon ja ühine pingutus Kuulennuks) tegemist riikliku plaanimajanduse juurutamise katsega. Tagasipöördega.

 Parima praktika näited

 Kui missioonidest arutada, siis EV taassünnitamise faasis oli meie teiega missiooniks vabaneda raskepärasest riiklikust plaanimajandusest (kõigist neist riiklikest hindadest puruvanakestele, jahuussidele, kiluvõileibadele jm) ja üles ehitada paindlik, kiiresti reageeriv, teadmistepõhine majandus. Vormilt turumajandus, sisult nutikas. Konkurents, isiklik initsiatiiv ning loomerõõm pidid olema (ja olid) selle missiooni kütusteks. Sellel kursil  püsis missioon pikalt ja edukalt, kuni sellele hakati külge monteerima igasuguseid ilutulesid ja vilesid, sest suurtel/edukatel/vanadel majandustel olid need tuled ja viled. Aga meie ei olnud suured/rikkad/vanad, meie olime äsja ärganud viiekümneaastasest koomast. Meil jalg alles tuterdas ja süda puperdas koomajärgsetest pingutustest ja tühjast taskust (koomas testavasti kapitali ei kogu), kuid oli rõõm vabast tegemisest.  Meil ei olnud akumuleeritud vahendeid ja (vahel õnneks) ka teadmisi, meie geneetiline kood oli koomasse sattumisest tunduvalt muutunud ning osaliselt tühistatud. 

Eriti oli muutunud meie arusaamine ettevõtlusest. Tegemata vahet tegeliku lennuvõime ja unelmate vahel, muutus meie missioon kanapojalikuks optimismiks iga ettepaneku peale kilgata: Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema“.   Missiooni raskuskese läks paigast ära, sest missioon oligi kavandatud minimalistlikult, tuled ja viled võtsid meie hoogu maha ja nüüd oleme oma enese raskuse all paigaseisus. Vabandust, tagasilanguses. Paigalseis on teatavasti tagasiminek ja kosmoses tähendab, see, et meil saab hapnik otsa (Apollo 13 näitel pihkub meil midagi gaasilist avaruumi). Meist saab kosmoseprügi. Hoiatus tulevastele, kuidas ei tohi kosmosemissiooni ega majandust juhtida ja nüüd on poliitturg paanikas: mida teha? Tagasilangus. Klassika ju - „Mida teha?“. Riputada veel enam tulesid ja vilesid missiooni külge, et paanika välja ei paistaks? Mängida lõbusaid lugusid nagu "Titanicul" või pöörduda tagasi reaalsusse – kuundumine pole enam võimalik, kuid kui väga pingutame (ja juhtimiskeskus ei sega üha uute tulede ja vilede kohustusega), siis maandumine on veel võimalik. Selles paanikaseisus ilmuvadki üha uued ulmeprojektid ja nn missioonid, „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011 lk 47). Nii on

 Avasektori kriisi pidulik ümbernimetamine

„ Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“ (Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016 lk 47). Niisiis õige suuna leidmine on tähtis. MM katse luua edasiarendust turumajandusele (just turumajandusele, mitte kapitalismi remontimisele) läbi mõningate mehhanismide nihutamise (kaasfinantseerimine mitte laenamine jne) on tervitatav, kuid asi läheb rappa siis kui kogu pilti nähakse kapitalismi remontimise vaate kaudu. Suund on valesti määratud. Just selle koha peal lükatakse kõik võimalikud positiivsed muudatused avasektoris kõrvale, sest viga nähakse (sic! ahnetes) ettevõtjates, mitte avasektori enese ravimise tarviduses. Tulemuseks on uusväljaanne Platoni ideaalriigist, mis teatavasti ei täitunud, sest inimene on lihtsalt … inimene. Kas remontimist vajab kapitalism või avasektor? … või inimene?

Niisiis, millised on „Missioonimajanduse“ näited kapitalismi kriisist: „Kapitalismi kriis. Kapitalism oli ummikus juba enne 2020 aastal puhkenud koroonapandeemiat. Sellel ei olnud – ega ei ole – vastuseid tervele hulgale probleemidele, millest ehk kaalukaim on keskkonnakriis.“ (lk 38). Hm, miks peaks kapitalismil olema vastuseid keskkonnakriisile? Kas see „vastuste otsimine ja sihitamine“, ei ole mitte avasektori ülesanne. Tuleb välja siis, et õige on (kindlas kõneviisis) eelnenu ümbersõnastada ja tõdeda, et: „Avasektor on kriisis. Avasektor on ummikus … Sellel ei olnud -ega ole – vastuseid tervele hulgale probleemidele“. Eks ole, niimoodi oleks loogiline alustada missiooni.

Ja veel täpsustuseks, kui “Kokkuvõte: kapitalismi tuleb muuta“ (lk 237), siis lähtudes eeltoodud kapitalismi definitsioonist (eraomandus + turumajandus), siis … mida tuleb muuta. Kui kapitalism põhineb eraomandusel ja turumajandusel, siis mida tahetakse muuta, kas omandit ümber jagada või turumajandust asendada riikliku plaanimajandusega. See on valdkond, kus tuleb olla punktuaalselt täpne „Missioonimajanduse“ eesmärkide suhtes.

 Remondivajadus …

 Niisiis …. nn missioonimajandusese konstruktsioonis on välja toodud sellised näited, et ilmestada kapitalismi remontimise vajadust (lk 70/72/73):

 „Kuna avalik haldus peaks seisnema tõhususes, võiks oodata, et sellega hoitakse vähemalt maksumaksja raha kokku. Tundub, et nii see siiski ei ole. USA sõltumatu järelvalveorganisatsiooni Projekt on Goverment Oversight uuring näitab, et föderaal valitsus peab mõistlikuks selliseid teenuslepinguid, mille alusel makstakse erasektori teenuse osutajale 1,83 korda rohkem, kui sama asja eest föderaaltöötajaile ja üle kahe korra enam kui tasutakse võrreldavate teenuste eest erasektoris.“

 „2020 FT „Riigikontrolli 2016 aasta aruande kohaselt kulutab valitsus rohkem konsultantidele, ehkki see on riigiteenistujate tööst kaks korda kallim. 47 ajutist töötajat teenisid üle 1000 naela päevas, kusjuures võrreldav palk oli ainult 30 kõrgel riigiteenistujal. Samuti ei ole tagatud hinna ja kvaliteedi suhe“

 „Briti tervishoiuteenistuse 120 haigla kvantitatiivne analüüs 2010-2014 aasta kohta näitas, et juhtimiskonsultantidele tehtud suuremate kulutustega kaasnes märkimisväärne ebaefektiivsuse kasv ja neil ei olnud mingit seost patsientide olukorra paranemisega. Tervishoiuteenistuse kulutused konsultantidele samal ajavahemikul kahekordistusid: ligi 313 miljonilt naelalt 640 miljonile.“ Prr.

 Ütleks niimoodi, et päris kõnekad ja hirmuäratavad juhtumid. Kuid mis on nendel puutumust kapitalismiga? Need vead süsteemis on valesti adresseeritud. Täiesti valesti. Tegemist on ju avasektori otsustega, avasektori disainitud hangetega, mitte turumehhanismidega, enamgi veel,  sellised hanked on turu solkimine, destabiliseerimine avasektori poolt ja avaliku raha kuritarvitamine.

 Otsustusõigus ja otsustusjulgus

 See näitab, et just avasektorit (avalikku teenistust) tuleb kaasajastada. Võib-olla taaastada otsustsjulgus, mis on asendunud vastutuse hajutamisega.  Uus/vana võimalus: otsustusõiguse ja vastutuse korrelatsioon. Nagu kirjeldab üht õnnestunud avasektori missiooni  Tim Harford („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk.75/76): Briti Õhujõudude ministeerium andis 1931.aastal välja nõudliku hävituslennukite spetsifikatsiooni. (…) Teiseks aga tundus, et esitatud nõudmisi on peaaegu võimatu täita (…) Esialgne tulemus valmistas pettumuse. … Ministeerium kaalus isegi lennukite tellimist Poolast. (…) Üks osalenud firmadest oli Supermarine. Üks ministeeriumi ametnikest, õhukomandör Henry Cave-Browne-Cava otsustas tavapärast hankeprotseduuri ignoreerida ning tellida lennuki huvitava eksperimendina. See lennuk oli Supermarine Spitfire

Vaieldamatult esindas Spitfire üht ajalooliselt olulist tehnoloogilist läbimurret. …

 „ Winston Churchill tabas märki, kui ütles Spitfire pilootide kohta, et üheski varasemas konfliktis polnud nii paljud inimesed olnud tänu võlgu nii vähestele. Võib-olla polegi päris liialdus väita, et Spitfired päästsid vaba maailma. Lennuki prototüüp läks valitsusele maksma umbes sama palju kui maja Londonis – 10000 naelsterlingit.”

"Millist tulu lootis saada Henry Cave-Brownw-Cave 10 000-naelane investeering? 430000 inimest päästeti gaasikambrist ja Hitleri ilmajätmine tuumapommist. Sellele ei söendaks ükski ökonomist hinda määrata.” Tehtud. Missioon täidetud. Sõda võidetud.

 Tänapäeva avasektoti viga on selles, et avasektor tegelikult ei tea mida teha ja kuna ei tea siis ka ei julge teha, alahinnates turusektori võimekust. Ehk nagu märgib Vance („Elon Muski“ Lk 199), et:  „Me püüame kosmosetööstuses midagi suurt ära teha. Kui reeglid on sellised, et progress ei saa toimuda, siis tuleb nende reeglite vastu võidelda.

         Regulaatoritega on üks fundamentaalne probleem. Kui regulaator nõustub reegleid muutma, ja siis juhtub midagi halba, võib ta päevapealt oma tööst ilma jääda. Samas kui ta muudab reegleid ja juhtub midagi head, ei saa ta selle eest mingit preemiat. Nii et süsteem on ebasümmeetriline. Seepärast on väga lihtne mõista, miks regulaatorid on reeglite muutmise vastu. Just seepärast, et ühelt poolt ootab teda raske karistus ja teiselt poolt ei oota seal mingit preemiat. Kuidas võib ükski mõistlik inimene sellise ettekirjutuse kohaselt käituda?““. Nii, et kuna mudeli põhi on vale, siis lisades regulatsioone ja inimesi avasektorisse muutub olukord meie teiega jaoks … Kriitiliseks? Me jäämegi triivima?  Milline suund siis?

 Kuumissioon ja … mis missioon

 Kogu selle nn missioonimajanduse kontseptsiooni puhul, milles on mõningad väga nutikad tähelepanekud ja lahendusalged, osutub vigaseks see, et mõisteid nihutatakse ja lahendused pole loogilises jadas, vaid hüppavad üle põhilistest probleemidest … eee … inimesest, tema ekslikkusest. Kuumissiooni toomine selle teooria tugiraamistikuks on eksitav, sest Kuulennu missioon ei püüdnud muuta turumajandust ega omandisuhteid, vaid jõuda erasektori ürgenergia abil Kuule. Tänu administratsiooni (sõjalistele) eesmärkidele, avalikule rahale, missioonile keskendumisele ja turu toimimisele suudetigi missioon täita. Lihtne. „Võrreldes 40 aasta taguse ajaga on tänapäeval ekspeditsioonide planeerimisel üks probleem selles, et NASA on kasvanud palju suuremaks. Liiga palju kokkasid ei suuda kokku leppida, kuidas suppi keeta. Nagu Apollo programmi isa Wernher von Braun on Kuule maandumise kohta öelnud: „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud.” (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk 175). Nagu öeldakse - õigeid asju tuleb teha õigel ajal.  Nüüd ongi meid saanud rohkem ja missioonid ei õnnestu, sest „rohkemad“ genereerivad rohkem rämpstööd reformide ümber ehk reformideni ei jõutagi (tõstame lauale, vaatame sisse, venitame kasutuks, pühime vaiba alla). Pigem on tänapäeval tegemist kolonel Joe Kittingeri lennust heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel. „ Oma memuaarides „Man High” meenutab Simons, et tema meelest „võttis   Kittingeri üle võimust see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt (---), et teda haaras see veider unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles lahtirebimise efekti sukeldujal esineva lämmastikunarkoosiga. See on meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse tunne, mis võib sukelduja üle 30 meetrist sügavamal võimust võtta. Seda nimetatakse ka Martini efektiks (sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10 meetri kohta).”(lk 67). Tänane poliitturg kannab endas tugevaid Martini efekti tunnuseid - " ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata."

 Raha …

 „Missiooni“ rahastamisega läheb missioon täiesti  käest ära, on küll õilsate kavatsustega (loodetavasti), kuid vale kütusega. Ühest küljest on tervitatav, et selle konstruktsiooni puhul räägitakse ka rahastamismudelist, kuid … Kuid selle koha peal ei ole ma kindel, kas selle eesmärgiks on rahasüsteemi kokkuvaristamine (ka see võib olla ju missioon) või siinkohal kogemata välja räägitud Lollidemaa (Pinicio, Alice, Basilio) laadse rahastusmudeli modernne taasleiutamine? Tegelikult pole sellel tähtsust, sest tulemus on sama – usaldusekadu. Kõige sellele järgnevaga.

 Hea algus ... vähemalt

Vaadeldes seda konstruktsiooni lähemalt algab see ju täiesti õigesti.  „Missioon nõuab pikaajalist mõtlemist ja kannatlikku rahastamist. Nagu iga teisegi ettevõtmise puhul, tuleb ka missiooni eest tasuda. (…) Just hädatarvidus võita on see, miks leitakse alati raha sõjaaja missioonidele (…)

Ei ole mingit põhjust, miks ei saaks suhtumist „mida tahes selleks vaja läheb“ kasutada ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Aga tavapärase arusaama järgi on eelarvepaika pandud, nii et kui raha kulutatakse ühes valdkonnas, siis toimub see mõne teise valdkonna kulul. (…) Ent mis juhtuks, kui eelarve põhineks saavutatavatel tulemustel nagu kuulennu ja sõdade puhul? Mis juhtuks, kui esmalt ei küsitaks, kas me saame seda ettevõtmist endale lubada, vaid mida me tegelikult tahame ja kuidas me tekitame missiooni elluviimiseks vajalikud ressursid.“ (lk. 213).

 

„Tekitamine“ mulle meeldib, kuid administratsioonid on pidevalt tekitanud „ühiskondlike probleemide lahendamise erinevaid mudeleid“. Mida me siis nüüd loome või parandame või tekitame? 

Kuid võib olla, et me asume parandama asja, mida pole olemaski. M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 205) juhtinud tähelepanu sellele, et mitte segi ajada riiki, ühiskonda ja üksikisikut: „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”

"Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest.“ Tundub hoomatavamana ja hallatavamana.

 Pidev areng

 Areng toimub pidevalt, ka heaolu areng, kuid olles selles muutuses sees, ei hooma me tihti selle kulgu. H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 60/61) on toonud jada sellest kuidas riigid, majandused „ühiskonnad“ ja inimesed ajas arenevad (HR jaotas riigid 4 gruppi): „Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks sades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afganistaniga. (…) Aga praegu on Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“

 „Ka teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis peaaegu kõik näitajad paranenud.“.

Nii ongi, ka meie kodumaa on arenenud hullumeelse kiirusega (olenemata koomast ja geenikaost) , mis ei ole üleskutse hullumeelsusele vaid õigetele valikutele.

 Vajaduste lõputus

 Kõik arengukavad lähtuvad eesmärgist parandada inimeste eluolu, nende toimetulekut. Elementaarne. Kuid Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 61) toob vajaduste rahuldamise osas sisse arusaamast, et vajadused on lõpmatud: „Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduvada mittepõhiliste luksuste ümber – olgu selleks uhked Lk isejuhtivad autod, ligipääs virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil parendatud kehad.“

“ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Nii, et kuidas rahastada inimese põhivajadusi, mis ei ole enam põhivajadused? Või kes peaks rahuldama inimeste mittepõhilisi vajadusi? Peale inimese enese? Administratsioonid seda igatahes enam ei suuda, sest vajadused muutuvad üha spetsiifilisemateks ja kallimateks. Ainuke millega administratsioonid saavad panustada, on keskkonna loomine, milles inimeste initsiatiiv ja loomingulisus ise suudavad oma vajadusi rahuldada. Kuid ... Kuid see oleks administratiivarbujate jaoks liiga lihtne. Ka nemad usuvad, et inimene on ekslik, kuid samas nad usuvad, et: " . Bürokraatia suurim probleem on veendumus nagu Roland Reagan seda väljendas, et just nemad on „peaaegu igavaene maine elu“. Organisatsiooni masinavärk elab üle iga viimase kui juhi.“  ja "„Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 188/195). Selline laiendatud taastootmise mehhanism siis.

 Raha tekitamine …

 Nüüd jõuame selle lõbusa  mõtteni (kuhu kaob raha ja kus(t) tekib tolm vastandkäsitluseni ehk kus(t) tekib raha …), mis  võib tunduda kummaline ja uus, kuid ei ole seda. „2005 a märts uuris kongresmen P Ryan kas jooksval finantseerimisel põhineva pensionisüsteemi kulud on mõistlikud ja kas rahavoogudega on probleeme. A Greenspen „Miski ei takista valitsusel tekitada nii palju raha, kui ta tahab, ja maksta seda kellelgi. Küsimus on selles, kuidas luua süsteem, milles luuakse reaalset vara, mida saab siis kasutada  nende hüvede ostmiseks. Nii et asi ei ole turvalisuses. Küsimus on sellise finantssüsteemi ülesehituses, mis tagaks, et tegelikud pensioniressursid loodaks sularahast eraldi.“ Teisisõnu on põhiküsimus selles, kas majandusel on tootmisvõimsust, et seda raha, mida luuakse ja antakse erakätesse, hästi ära kasutada.“

„Missioonid annavad kulutustele ja investeeringutele just säärase suunatuse, mida järgides laiendada tootmisvõimsust soovitud suunas. Nimelt see suund – mitte küsimus, kas raha on piisavalt – tulebki põhjalikult läbi uurida ja arutada. Tavaliselt kostetakse seepeale: „aga kui valitsus jääbki laenu lõputult kasvatama, et täita oma kohustusi sotsiaalkindlustuse vallas? Me ei saa kulutada rohkem, kui teenime. Ühel päeval seisame silmitsi hirmsa võlakohustusega. Muinasjutulist rahapuud ei ole olemas.“ (lk 214). Selles konstruktsioonis on mitmeid ahvatlevaid komponente, kuid põhiküsimus on kas „Missioonid annavad kulutustele ja investeeringutele just säärase suunatuse, mida järgides laiendatakse  tootmisvõimsust soovitud suunas.“? Pealegi, kui laiendatakse, kas see on siis kasumlik? Kui Kuumissioon ja sõjavõit on kindlapiirilised fokuseeritud eksistentsiaalsed, siis on need ka hallatavad, kuid „uute kehade“ missioon võib hajuda elementaarseks raharaisuks. Triivime edasi, hapnik pihkub …

 Trükkides … usaldust?

 Niisiis, need meist teiega, kes mõtlevad (vanamoodsalt), et millegi ostmiseks peab olema raha, siis meie loogika missioonikonstruktsiooni ei sobitu. Kuidas nii? Elementaarne. „Kuid see loogika ajab segi majapidamiste rahaasjad ning riigi rahanduse. On tõsi, et perekond ei saa vara müümata, sissetulekut suurendamata või kulusid kärpimata kulutada pika aja jooksul rohkem, kui teenib. Ent riik ei toimi nii. Põhjus on lihtne: riik trükib raha, tal on suveräänne valuuta, Kui riik otsustab kulutada raha sotsiaalkindlustusele, riigikaitsele  või maanteedele, teeb keskpank – olgu Euroopa Keskpank Inglismaa Pank või USA föderaalreserv – raha tegelikult kättesaadavaks. Ta ei lükka riigi tšekke tagasi. Kuna keskpank saab emiteerida naelu või dollareid, jälgib ta lihtsalt seisu – suuresti samamoodi nagu jalgpallimängu punktilugeja saab piiranguteta lugeda, mitu väravat kumbki poolvõrku lööb. Võlg koguneb ja intressikulud tõusevad, kuid seni, kuni inimesed tahavad oma riigi vääringut säilitada ja – see on Greenspani jutu iva – loodud raha investeeritakse tootlikult, saab võlgu elada ka kohustusi täitmata.“ (215) Vau!!!

 Paksud pidulauas

  Ilmselt just see võlgu elamine koos kohustuste mittetäitmisega on selle konstruktsiooni kõige "nämmam" osa. Siiski tuletab see koht mulle meede W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 210/208/209) arutlust: „Poliitikutel polnud mingit probleemi anda majandusele Keynesi poolt soovitatud tõuget. Ent kui asi jõudis raha säästmiseni tõugete läbiviimiseks, polnud kunagi õige aeg. Kulutamise vähendamise hetk ei tundunud iial saabuvat. Nagu paksud pulmapeol, rääkisid poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgarlust. Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg.“

„Keynesi järgse „funktsioonifinantsisti“ apostli professor Abb Leneri kuulsates sõnades ei ole riigivõlaga midagi valesti, sest „me võlgneme seda iseendale“. Nendel aegadel olid konservatiivid piisavalt nutikad tõdema, et on suur vahe segastel asesõnadel – üks neist on „meie“ (koormatud maksumaksjad), teine aga „iseendale“ (need kes elavad maksustamisest).“ Tõsiasi on aga see, et lõppkokkuvõttes maksab keegi tehtud kulutused ikkagi kinni. „Kui nad oleksid selle üle sügavamalt mõelnud, oleksid nad tõdenud, et nad väljastasid arveid, mida tasuma peavad järgnevad põlvkonnad; nad kulutasid raha, mida nende lapsed ja lapselapsed veel teeninudki polnud. Sest mida muud riigivõlg on kui põlvkondadevaheline obligatsioon, vanavanemate ja vanemate poolt lastele pandud koormus?“ Millegi pärast tundub see konstruktsioon mõistetavam kui nn missioonimajanduse riiklik (suveräänne) rahatrükk.

 „Moderne“ rahateooria/rahaloome

 Nüüd jõuame konstruktsiooni kõige huvitavama kohani, mida ma algselt pidasin „kogemata“ saladuse väljalobisemiseks (215/216), kuid ilmselt on tavapraktika „Viimasel ajal on näiteks Stephanie Kelton ja teised modernse rahandusteooria koolkonna majandusteadlased püüdnud valitsustele selgeks teha, et vaade, nagu peaks riik enne kulutamist raha koguma, tugineb äraspidisele loogikale. Tegelikult tekitab kulutamine ise raha. Selline käsitlus põhineb  Hyman Minsky töödel, kus on ületatud arusaam, mille järgi raha lihtsalt õlitab kaubanduse rattaid. Kirjeldan lühidalt, kuidas toimib see teooria praktikas oma raha emiteeriva riigi puhul, kes on niisiis raha monopoolne emitent.

 Protsess algab loogiliselt sellest, et riik kulutab ehk investeerib raha. See on ilmne, sest kodanikud ei saa riigi väljastatavat raha enda käsutusse enne, kui riik pole seda esmalt kulutanud või välja laenanud. Iga kord, kui riik raha kulutab, kogub ta osa sellest hiljem maksudena tagasi. Kui riik kulutab 10 naela ja võtab sellest 4 naela maksu, võib öelda, et tema puudujääk on 6 naela. Aga see 6 naela on samal ajal inimeste ja ettevõtete käes. Nemad on 6 naelaga plussis. Avaliku sektori puudujäägi paarik on erasektori ülejääk. Teisisõnu peavad ava- ja erasektori bilanss olema teineteise peegelpildid (ekspordi ja impordiga on keerulisem lugu, kuid seda ei ole siinse arutluse juures lahata) Avasektori puudujääk nii öelda puhub Briti naelu bilanssi juurde, sellal kui avasektori ülejääk imeb neid bilansist välja. Kestev eelarveülejääk tähendab pidevat imemist, mistõttu kaotab erasektor finantsvarasid, sest tähtaeguvaid võlakirju ei väljastata uuesti. Niisiis nõrgestab eelarve ülejääk erasektori bilanssi.“ Niisama lihtne lahendus? Selline on siis moderne rahandusteooria. Vaat see on tõeliselt revolutsiooniline tõdemus, kuid see pole veel kõik nagu ütlevad reklaamid, meie kõik saame riigi võlgadest kasu. Ja üldse – raha tekkib ainult seepärast, et riik teeb kulutusi ... võlgu ehk võlad ongi meie kasum. Ka tore mõttepojukene.

 Riigivõlg kui pensionääride õnn? 

„Mis juhtub riigi kulutatava rahaga, kui see jõuab erakätesse? Suur osa sellest investeeritakse võlakirjadesse. Erinevalt naelast või dollarist on neil võlakirjadel garanteeritud intressimäär. Need on ka väga likviidsed. Õieti moodustavad riigivõlakirjad finantssüsteemi põhialuse ja paljude portfellide tuuma, nii et pensionärid, kes kurdavad riigi priiskava kulutamise üle, elavad tõenäoliselt osalt riigivõlakirjadest saadud tulust. Riigivõlg, mis vaevab paljusid poliitikuid ja kodanikke, on tegelikult aegade jooksul riigi kulutustest akumuleerunud raha, milt ei ole maksu kogutud ja mis on muutunud eraomandis olevaks varaks. Avasektori kahjum võrdub erasektori kasumiga.“ Kas seda tuleb mõista niimoodi, et riigivõlg on maksupettus ja riigisektori kahjum on tegelikult kasum … eee … erasektori kasum? Lühidalt kokku võttes, riiki on vaja selleks, et ta tekitaks võlgasid, et meie teiega sellest võlgade intressidest kasu saaksime?  Päris pöörane.

Tuletab meede mitmeti korratud baarikülastajat, kes tellib sõrme jagu head viskit, kuid märkab siis sama hinnaga konjakit ja vahetan viski konjaki vastu. No ilmselt oli heasüdamlik baarmen. Külastaja lonksatab oma joogi ära ja asutab minekule. Baarmen küsima: „Aga kes maksab?“ Külastaja omakorda „Aga mille eest?) Ja siis läheb edasi

„Konjaki eest“

„Aga ma vahetasin selle ju viski vastu“

„Aga viski eest sa ka ei maksnud“

„Aga viskit ma ei joonud ka“ ja … vasakule ära.

Tundub kuidagi sarnase jadana. Siiski saame me sellest konstruktsioonist teada, et riiklik võlgu elamine on riigirahanduse põhikandekonstruktsioon on selles, et riigi võlakirjad on garanteeritud intressiga ja väga likviidsed. Nii see on, kuid põhjus miks neid võlakirju vaja on pole mitte selles, et riigil on vaja sõda võita või Kuule sõita (kurke müüma), vaid see on vaid raamistik võla tekitamiseks, millest saavad elada „paljud portfellid“. Niisama lihtne siis? Garanteeritud kasumi loomine „portfellidele“?

Tõsiasi on muidugi see, et võlad on võlad ja need tuleb tasuda. Intressidega. Neid muidugi refinantseeritakse, kuid tõsiasi on et UK maksab siiani Napoleni sõdade võlgasid, paljud riigid maksavad I MS j II MS võlgasid. Võlg on võlg, sest kui „Kui riik otsustab kulutada raha sotsiaalkindlustusele, riigikaitsele  või maanteedele, siis tuleb edasi minna Greenspeni krüptilise tõdemusega: „Küsimus on selles, kuidas luua süsteem, milles luuakse reaalset vara, mida saab siis kasutada  nende hüvede ostmiseks.“ Tegelikkuses on niimoodi, et olenemata meie vagadest soovidest ja usinast planeerimisest on maailm ikkagi selline, et see on suuresti juhusepõhine. Kui „reaalset vara ei looda, mida saab siis kasutada  nende hüvede ostmiseks“, siis pöördub see reaalseks võlaks. Meie kõigi võlaks. Peame siiski meeles, et nii II MS, kui ka Kuuprojekt olid sõjalised ettevõtmised, need ei olnud sotsiaalsete probleemide lahendamise projektid. Just sellel põhjusel ei saa neid projekte ega nende maksumusi võrrelda.

Nii, et sellisele „missioonile“ ma ennast üles ei anna (kindlas kõneviisis)

Järgneb ... 

Targutusi ... 

 „NASA 1962 aasta eelarve oli 1961 aastaga võrreldes kolmekordistunud. „See on jahmatav summa, ehkki mõnevõrra väiksem, kui me igal aastal sigarettide ja sigarite eest maksame“. Kui „Marlboro“ ja „Parliament“ on meile taskukohased, siis võime endale lubada ka rakette ja kosmoselaevu.“

 „Apollo kulutuste tippaastad olid 1966 ja 1967, kummalgi aastal umbes 3 miljardit aastas. Just selsamal ajal kulutasid ühendriiklastest suitsetajad tubakatoodete ostmiseks üle 9 miljardi dollari.“

„Mõlemal aastal maksis sõda üle 19 miljardi dollari. See tähendab, et kummalgi aastal kulutas USA Vietnamis sõdimiseks rohkem, kui kogu Kuu-programm 11 aasta jooksul maksma läks.“

„Vietnami sõda maksis 111 miljardit dollarit.“ (+ inimkaotused 58, 2 tuh USA, 1,3 milj Vietnami sõdurit, 2 milj tsiviilisikut) (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 Lk 200/307)

 

Ideaalriigi missioonimajandus V4: Kalapüügiriistade vajadusest kosmoses

 

 Õpetatud sõber märkis tagasisides eelmise osa kohta, et: „  Asi läheb väga filosoofiliseks. Platoni kursus läbitud, kes järgmine? Moodsamatest ehk Friedrich Nietzsche, Sigmund Freud, Immanuel Kant, Albert Camus vms.“ .  Õpetatud Sõber lisas veel rea teravmeelseid ja nutikaid tähelepanekuid. Tänud. Tunnistan, et nii oli, asi läks (planeeritult) filosoofialaadseks tooteks, kuid filosoofilist lisa ei tule. Õnneks.

Filosoofia ja onu Platoni väljakule toomine oli eesmärgipärane vahetükk/üleminek, üksnes  selleks, et jõuda tema kui Ideaalriigi esmamainija (?) kaudu tänapäevaste ideaalriikide loomise kulude/kulukuse/tulutuse  juurde. Igatahes olen arveametnik (nii koolituselt, tööalaselt, kui maailmanägemiselt) ja mitte filosoof, kuid ilma filosoofideta (sest maailmaparandajad žonglöörivad ju filosoofiliste juttujadaga, mitte … bilansiliste näitajatega) oleks meile  teiega pakutav kapitalismi muutmise kava maksumus jäänud laperdama. Just sõnajada oleks jäänud laperdama, sest sõna „kapitalism“ on lihtsalt kirjeldus mingi olukorra kohata, mingis kindlas ajas, mingite kindlate inimeste poolt.  Kuid kui sellega kaasneb sõnanihutus (ja antud juhul see toimub), siis hakatakse poliitturu poolt ravima/rahastama  hoopis vale viga. Teil võib olla varbaluu murd, kuid raviks saate köömaravi. Meie  praeguseks probleemiks on see, et diagnoos on vale: mitte omand ei vaja („õiglast“) ümberjaotust ega turumajandus asendamist riikliku plaanimajandusega, vaid institutsioonid vajavad ümberkorraldust. Institutsioonide praegune korraldus on nutuselt vanaaegne ehk „Sageli elame minevikus ning toetume struktuuridele ja toimingutele, mis kujundati maailma jaoks, mida enam ei ole“ (J Minnar, P D Morre „Ärimaailma mässulised“ ÄP 2024 lk 160)

Igatahes aitäh Platonile, More´ile, Campanellale ja Õpetatud Sõpradele. Nii, et läheme edasi … turuga. Muutunud turuga. Teadmiste turuga.

 Usk. Usk majanduskasvu

 Paljud asjad siin maailmas toimivad tänu usule nende toimimisest. Kui usku  süsteemi toimimisse ei ole, siis süsteem ei toimi. Kui usud, et tänane maailm toimib majanduskasvul, siis majandus ka kasvab, kui usud, et tulevik on kestlik kahanemine, siis kahanebki, kui usud, et teadmised ja nende rohkendamine on uus maheviljelus, siis nii ka on. Kui usud …

 Teatavasti on kõige levinum usk,  usk … rahasse. Rahasse kui süsteemi. „Filosoofid, mõtlejad ja prohvetid on raha tuhandeid aastaid poriga loopinud ning nimetanud seda kogu kurja juureks. Tegelikult on raha aga inimese sallivuse tippsaavutus. Raha on palju eelarvamustevabam kui keeled, riikide seadused, kultuurikoodid, religioonid ja sotsiaalsed tavad. Raha on ainuke inimese loodud usalduslikkuse süsteem, mis suudab ületada pea igasuguse kultuurilise lõhe ning ei diskrimineeri kedagi tema religiooni, soo, rassi, vanuse või seksuaalse orientatsiooni tõttu. Inimesed kes üksteist ei tunne ega usalda, saavad tänu rahale edukalt koostööd teha.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 241) „Rahal on aga veelgi tumedam pool (…) Me ei usalda võõrast ega naabrit – me usaldame münti, mis neil rahakotis on. Kui neil raha otsa saab, saab otsa ka meie usaldus nende vastu.“

Nii on. Toimib nii teokarpide, tulbisibulate kui paberi näol. Toimib kuni usutakse. Sama on majanduskasvuga ja selle kasvu mehhanismidega.

 „Kui tänapäeval on kasv kõigi kinnismõtteks, siis uusajale eelnenud ajastul see inimesi ei huvitanud. Valitsejad, preestrid, Majandusseisaku põlistamine ja teadustoore ja talupojad eeldasid, et inimeste tootlikkus on enam-vähem muutumatu. Nad uskusid rikastumisse üksnes teiste inimeste arvelt ega näinud ette, et nende lastelaste elatustase võiks olla kuidagi parem „

„Kapitali oli vähe kuna laene oli vähe, laene oli vähe, kuna inimesed ei uskunud kasvu, inimesed ei uskunud kasvu, kuna majandus seisis paigal. Majandusseisak põlistas end seega ise.“

 „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

„Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 213/223). Vahva, väga innustav. Tegemist pole mitte ainult innustava jutupunktiga, vaid ka tegelikkusega. Tegemist on uue ressursiga, uue kapitaliga.

 Uus ressurss/kapital

 Just-just, teadmised on uus ressurss/kapital ja seda kapitali võivad kõik meist teiega kasvatada.  Kuna igas inimeses on ka oma geniaalsuse komponent, siis on vaid küsimus, kas ta suudab/tahab/viitsib selle komponendi üles leida ja oma geniaalsuskomponenti  kapitaliks pöörata. Sellest vaatepunktist on tänapäevane kapitali olemus ja omamine hoopis erinev sajandite tagusest vanakapitalist. Siit jooksebki läbi veelahe nende vahel, kes uskusid/usuvad maailma muutumatusse ja kasvutusse „ ja nende vahel, kes usuvad, et mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ Ehk kasvu. Ühed püüavad maailma ümberjaotamise kaudu tagasi pöörata ja teised usuvad teadmiste ja kasvu edusse. Ühed püüavad progressi pidurdada regressiga ja teised edendada regressi progressiga. Kuid uus kapital vajab pühendumist. Väga suurt pühendumist.

 Tänapäeval, mil teadmised ja maailm ise on avardunud,  võib kõik olla kapital, kui oma tegemisi pühendatult teha:  „Sisimas soovib iga inimene, et tema töö midagi tähendaks. (…) Kas kalafileerimine on tähendusrikas töö? Chhapte Sherpa Pinasha on selles veendunud. Ta töötab Manhattanil asuvas suitsukala, saiakuklite ja eritoitude edasimüügifirmas Russ & Daughters. (…) 15 aastasena hakkas ta tööle, kandes Džomolungma mäele tõusvate alpinistide 40kiloseid moonakotte (…) Kas ta praegune töö on vähem tähtis kui aidata inimestel jõuda planeedi kõrgeimasse tippu? „Need tööd on üsna sarnased“ (…) „Mõlemad tähendavad inimeste aitamist.“ Pinasha eelistab näha oma töös sügavamat missiooni, samal ajal kui paljud teised näeksid selles „vaid“ suitsukala viilutamist.“„ Me kõik tahame et meie töö loeks.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 51)

 Ja kui oled leidnud oma geniaalsuse komponendi ja alustanud, siis on kapitali (ka teadmistekapitali) akumuleerimisega lihtne … Nagu kirjutas M Minervini „Alustamiseks pole vaja palju raha, küll aga hulgaliselt pühendumist ja teadmisi. Näiteks „Michael Dell alustas oma arvutimüügiäri ülikooli ühiselamus. Seejärel asutas ta 1984 aastal kõigest 1000 dollariga ettevõtte Dell Computer Corporation. Dellist sai hiljem maailma suurim personaalarvutite firma. Ka mina (M Minervini) alustasin kõigest mõne tuhande dollariga ja juba mõne aasta pärast oli see kasvanud enam kui 160 000 dollarini. Veel aasta hiljem oli mul pool miljonit. Olles lõpuks korralikult teenima hakanud, suutsin koguda oma kasumist kenakese isikliku varanduse. Edasine on ajalugu“. („Kauple nagu börsivõlur“ ÄP 2024 Lk 30)

Paljudel võiks olla selline ajalugu, kui ta vaevuks leidma üles enese geniaalsusekomponendi ja seda edasi arendama. Kapital on muutunud, see pole enam algne härjapea vaid teadmistega pea. Muide, ka keskkonnarahvale teadmiseks üks mõttetera: „Mida rikkam on keskmiselt riik, seda puhtam on selle keskkond.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 166). Lihtne, selleks, et keskkond puhtamaks saaks, peab riik (õigemini küll selle kodanikud)saama tikkamaks. 

 Konfiskeerimiskindlast kapitalist

 Teadmistest tulenev teadmistekapitali kasv pole ainult nende teadmiste tekitajate füüsilise kapitali kasv, vaid järelturuna kasvatab ka üldist majandust. Näite Pisipehme edust ja selle kaasmõjust meile teiega: „See varandus koosneb rahast, mida miljardid inimesed kogu maailmas on vabatahtlikult olnud nõus maksma Gatesi operatsioonisüsteemi (Microsoft Windows) arvutite eest, mille hinda igaüks  neist on enda jaoks piisavalt kasulikuks pidanud. Seega on see varandus osa sellest operatsioonisüsteemi ostnud inimestele tekkinud lisandväärtust.“ . Niisiis tänu kellegi „peakapitali“ kasutamisele on meil teiega võimalik kasvatada oma teadmistekapitali. Vahva.

Kuid kapitali, kui vara muutumisega kaasneb veel üks nüanss - kapital, mis asub peas, seda on keeruline maksustada ja konfiskeerida. „Füüsiline rikkus on aga inimkapitali tulem ja inimkapital koosneb teadmistest, oskustest, annetest ja muudest omadustest, mis on inimese peas, kust seda ei saa konfiskeerida.“

 „Kuigi inimkapitali ei saa konfiskeerida ega ümber jaotada, on inimkapital iroonilisel kombel üks väheseid asju, mida saab ära anda, ilma, et seda sellepärast vähemaks jääks. Selle teokssaamise üks suuremaid takistusi on aga nägemus „sotsiaalsest õiglusest“, mille kohaselt ei seisne halvemal järjel inimeste põhiprobleem piisava inimkapitali puudumises, vaid teiste inimeste pahatahtlikkuses.“ T Sowell „Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 199/201). Jälle tore mõttepojukene. Ja just see eskimõte, et meie teiega jõukam tulevik ei sõltu mitte teadmiste peakapitali kasutamises vaid algelises riiklikus ümberjaotamises ongi piduriks, mis uputab kõiki paate. Ümberjagamise kohta on üks E Muski mõtlemapanev arvamine: „Kui nüüd mõelda, et teatud taset ületav vara on palju suurem, kui keegi suudaks kulutada, siis ühest hetkest alates  hakkavad nad kapitali paigutama. Sa ei kuluta raha isiklikuks tarbimiseks, vaid tegeled hoopis kapitalipaigutusega. Seega ei ole mõistlik võtta kapitali paigutamise võimalused inimestelt, kes on ilmutanud sel alal suuri oskusi, ning anda see valitsusele, kes on demonstreerinud selles vallas väga piiratud võimeid. Minu arvates võib mõtelda valitsusest kui sisuliselt piiratud tegutsemisvõimega korporatsioonist. Valitsus on lihtsalt suurim korporatsioon, millele kuulub vägivallamonopol ja millel pole ressursse. Nii et mõelge, kui palju raha teie tahaksite sellele korporatsioonile anda.“ (C McNab „Elon Musk“ Tammerraamat 2023 lk 52). Jälle huvitav mõte.

 Tehkem oma vead ise

 Margaret Thatcher on nutikalt täheldanud, et: „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagantses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“ Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 133). Kuid just selliseks kisub meie teiega elukene siin ja praegu. Kõike peaks justkui Dr Rii korraldama ja rahastama, kuid see ei ole Dr Riik, kes maksab - maksame meie teiega. Maksame ebaeffektiivsete teenuste eest, maksame tööjõuga ja maksame oma isikliku ajaga. Kõik ebaratsionaalselt kasutatud. Hullem lugu on see, et suur osa meist teiega on hakanud üleriigistamisega harjuma. Vahetanud vabaduse teha valikuid (ka ekslikke), mugavuse vastu, et kui Dr Riik oma valikutes eksib, siis … Dr Riik ka vastutab? Ei vastuta, Dr Riik on kollektiivne kehand, milline võib küll „võtta poliitilise vastutuse“, kuid vigade (ja luulude) eest maksame ikkagi meie teiega.

 Mida teha? Kas me peaksime kõrvalseisjatel (Dr Riik) oma tegevusi suuremal või vähemal moel turvata (?), suunata, piirata laskma? Või … saame ise hakkama? Thilo Sarrazinil („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 108) on selle kohta üks asine mõttekäik:  „Inimese mõistmisvõime on küll piiratud ja tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja soovid sageli kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu, et ta ise on põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja ühiskond peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha. Ta teeb oma parima, kui saab tegutseda täiesti enda huvides, ja ta on parim siis, kus ta saab rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt saab ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu  eest teiste teenuseid kasutada. Koordineerimise võtab enda peale turumehhanism.“

„Riigi ülesanne on võimalikult palju seadustega takistada vargusi, rööve, pettusi ja vägivalda ning luua tootmise ning vaba majanduse jaoks vajalik raamistik“

 Liikumiskeeld ja enesetsensuur

 Lisaks sellele, et DR Riik „soovides meile teiega head“ (enda arvates),  kaitsta meid meie eneste eest, siis tegelikult vähendab kogu see ülehoolitsus meie vabadusi, meie teiega iseotsustamise õigust. Vaadake, iga järgmise nurga taga võib keegi varba ära lüüa ja kui DR Riik seda vältida püüab, siis  … Siis saame liikumiskeelu. Märkamatult.

Kui liikumiskeeldu otsesõnu ei saa, siis saame selle kuidagi kaude nagu näiteks kliimakindla majanduse. Enam jaburamat pealkirja programmile mida tahetakse ka tegelikkuses (mingilgi määral) realiseerida ei tohi pealkirjastada  ebareaalsete pealkirjadega. Kliimakindel majandus? Mis asi see on? Majandus ei saa olla kliimakindel. Isegi kliima ise ei saa olla kliimakindel. Pöörane. Puht objektiivselt ei ole kumbki kindel, mõlemad on muutuvad suurused, millest väikest osa võib (kuid ei pruugi) muuta inimese tegevus, muu … Muu on lihtsalt ebakindlate tegurite ebakindel kombinatsioon. Seda pealkirja lugedes muigutasid tuhanded inimesed arusaamatuses ja  … Ja juba see pealkiri kujundas suhtumise programmi endasse, selle tõsiseltvõetavusse, aga …

Nagu hoomate, siis juttu pole keegi sellest teinud. Toimimas on märkamatu liikumiskeeld, enesekontroll. Enesetsensuur? „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“ (109)

Ka D Kahneman, O Sibony, C C Sunstein („Müra“ ÄP 2023 Lk 96) käsitlevad seda probleemi läbi rahva tarkuse kogumis:  „Vul ja Pasher ammutasid inspiratsiooni üldtuntud rahvatarkuse efektina tuntud nähtusest: eri inimeste sõltumatute otsuste keskmise leidmine üldjuhul suurendab täpsust. 1907 aastal palus Frances Galton, Darwini nõbu ja tuntud erudiit, 787 külaelanikul hinnata laadal auhinnahärja kaalu. Ükski külaelanik ei arvanud ära härja tegelikku kaalu, mis oli 543,4 kilogrammi, kuid nende oletuste keskmine oli 544,3 kilogrammi, ainult 900 grammi võrra mööda, ning ka mediaan (547,5 kilogrammi oli lähedal. Külaelanikud oli „tark rahvas“ selles mõttes, et kuigi nende hinnangud ükshaaval sisaldasid üsna palju müra, olid need nihketa. Galtoni katse üllatas teda ennastki: ta pidas tavainimeste otsustamisest vähe lugu, kuid leidis sellest hoolimata, et tulemused andsid rohkem tõendust demokraatliku otsustamise usaldusväärsuse kohta, kui võinuks arvata.“. Nii, et inimesed ise on võimelised mõtlema ja tegema otsuseid oma tuleviku suhtes, ei ole hea mõte neid sellest riiklikult võõrutada.  Tuletagem veelkord meelde, et enesetsensuur on märkamatult, kuid fataalsete tagajärgedega haigus. Nagu V Kondor („Patune Budapest“ Regio 2020 Lk 163) seda ilmekalt lahti seletab:  „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid see, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“ Niisiis …

Parasiteerivatest ilujuttudest. 

Siinkohal tuleb meelde üks asjakohane repliik S Babst´ilt ( „Terav pilk“ PM 2923 Lk 9):  „Ma püüan kannatlikkust üles näidata. Kolm eksperti räägivad strateegiadokumenti ilusaks, üks ei ole seda enda sõnl üldse läbi lugenud, kuid avaldab kõigest hoolimata asja kohta arvamust. Kõigi viie põhiseisukoht kõlab, ollakse õigel teel. Ma olen jahmunud. Venemaa rivistab juba nädalaid oma võimsat sõjaväge ähvardavalt Ukraina piirile, aga mitte ükski kohalviibijatest ei võta seda jutuks. Kui spiiker lõpuks mind ette kutsub, suudan ma näomaski all veel vaevu hingata. Kuid see on pigem nördimus, kui õhupuudus, mis omale teed rajab. „Te olete strateegilisest tegelikkusest irdunud“ kärgin ma saadikutega.“ Aga meie ei „kärgi meie pigem lämbume oma näomaski taha, parandame kapitalismi, loome kliimakindlat majandust, … oleme poliitkorrektsed ja tõeliselt tähtsad asjad jäävad otsustamata/tegemata, sest aega/energiat/raha selleks enam ei jätku.

 Missioonimajandusest ja „Missioonimajandusest“

 Tulles nüüd tagasi diagnoosi juurde, mida ravida, mida mitte ja „missioonimajanduse“ juurutamise katsete juurde, siis siinkohal on neis raviplaanide konstruktsioonides mõned põhimõttelised probleemid. Fundamentaalsed probleemid.  

Unustame hetkeks ära selle et Dr Riigi arvates raha ei jätku ja seda tuleb meilt teiega kokku roopida. Raha ei ole kunagi küllalt. Selle piirväärtus on nullist üheni, kuigi minu üks grupikaaslane andis eksamil nobelliku vastuse, et tõenäosuse rajad on nullist lõpmatuseni ja … sai viie. Kõik on suhteline. Tõsiasi on see, et raha vabalt ringikäimisega ei ole seda piisavalt ja piisavaks muutub see ainult siis, kui seda kasutatakse mõistlikult. Kuid puht teoreetiliselt. on kuidagi arusaamatu, et need kes räägivad tulihingeliselt võrdsusest, siis … tulude maksustamise kohta võrdsus ei kehti. Just äsja deklareeris TEMI, et makse tuleb tõsta ja võtta tuleb sealt, kus(t) seda on võtta. Kummaline. Kas need kes rohkem teenivad, kas need on selle tulu saanud kuidagi ebaseaduslikult? Varastanud? Hm, sellisel juhul peaks neid nuhtlema vastavalt karistusseadustikule, aga mitte vargust  „kinni mätsima“ tasandusmaksudega ehk kõrgema tulumaksuga. Teisalt, kui tulud on teenitud tubli/tihke/tiheda tööga a´la 24/7, siis miks peaks osa sellest hea töö tulemist konfiskeeritama, kui lähtuda võrdsuse printsiibist? Miks Dr Riik arvab, et „võtmine, kus(t) võtta annab“ on mingi tublitegevus? Ehk kui sama mõttemudeliga, millele rõhuvad „missioonimajanduslased“ kannaksime üle maksundusse, siis on tegemist edukamatele ebavõrdse olukorra loomisega ehk ekspluateerimisega. Nojah, see kõrvalepõige oli vaid näide, et kogu võrdsustuhinliku põhimõtte(lageduse) kõrval unustame, et võrdsust kui sellist ei ole olemas, meil on võrdsed ja võrdsemad ja siis on eriti võrdsed ehk turu tipp – poliitturg. Võtavad kus(t) tahavad, annavad kuhu tahavad. Mõtteharjutuseks on see hea meelde jätta. Olgu see väike paralleelmõte, et asjade olemusel on võimalik vaadata ka teistoodi ja iga võrdsusnõue ei ole mitte võrdsusnõue, vaid kellegi isiklike vajaduste rahuldamine … nagu näiteks kalapüügivarustuse vajalikkusest kosmoses.

 Kalapüügiriistade vajadusest kosmoses

 Meie probleem ei ole suured sissetulekud, vaid väikesed sissetulekud, mis viitab sellele, et meil on madal tootlikkus ja kehv tootevalik. Edukuse võti ei ole mitte tõhususe ümberjaotamine ebatõhususeks, vaid ebatõhususe tõstmine tõhususe tasandile.

Võrdse tulumaksu korral maksab kõrgema sissetuleku saaja niikuinii  suuremat maksu tasandades madalama tulumaksumaksjate tulude puudujäägi riigieelarve jaoks. Niisiis arutame kõigepealt seda, kuidas jõuda kogutu suurendamiseni ja alles siis vaatame, kellel jagub, kellele mitte, kus(t) võtta, kuhu anda.

Kui meie teiega (tore oleks kui ka Dr Riik meiega liituks) majandusstruktuuri muutuseks vajalikku keskkonda luua ei suuda, siis sissetulekute ümberjagamisega me heaolu ei saavuta. Seeda on juba praegu näha, kui selle asemel, et tõhususe kasvule rõhuda, rõhub poliitturg … kulude kasvule. Dr Riik tekitab uusi vajadusi. Vaheriiklik plaanimajandus läks seda teed ja …

Eriti kehtib see vananeva/väheneva ühiskonna puhul – ei ole vaja luua „vajadusi“, mida ei suudeta hallata. Minu seitsmekümnviiene Soome sõber tahtis ka olla nooruslik ja panustas rulluisutamisele. Ei hallanud ära, allamäge läks hoog üles ja kurv teravaks. PÕM. Luumurd, kips ja pikk puhkus. Sõbra vajaduste haldamisest niipalju, et algmõte oli õige – liikumine – kuid rulluisutamine asfaldil ja allamäge, kui vanus on seitsmekümneviie kandis ei ole alati hallatav. Metsajooks on hallatav. Painutus-venitusharjutused on hallatavad. Ujumine on hallatav.  Ehk nagu märgib M Sahlins „Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023 lk 53): „Lõppeks eksisteerib nappus ainult vajaduse suhtes, mida tuntakse. Brasiilias on raske leida lumesahkasid, kuid tegelikult pole võimalik rääkida nende vähesusest, samamoodi nagu saaks öelda, et (…) rahvusvahelises kosmosejaamas puudub kalapüügivarustus.“

Pealegi on kõik suhteline, nii vajadused, vaesus kui ka … küllus.  „“Omamoodi materiaalne küllus“ „Arvestades seda vaesust, milles kütid ja korilased teooria kohaselt elavad, on üllatav, et Kalahari bušmanid naudivad „omamoodi materiaalset küllust“, ning seda lisaks toidule ja veele ka vähemalt igapäevaste tarbeesemete osas:

Kui !kungid eurooplastega rohkem kokku puutuvad – ja see juba toimub -, siis hakkavad nad meie asjadest teravat puudust tundma ning vajavad ja tahavad üha rohkem. (…) Aga omaenda elus ja neile kuuluvate esemete osas on nad materiaalsest ängist suhteliselt vabad. (…) Nad elasid omamoodi materiaalses külluses, kuna olid sobitunud eluks vajalikud esemed materjaliga, mida ümbruskonnas ohtralt leidus ja mis igaühel vabalt võtta“ Nagu hoomate, siis meie oleme kokku puutunud … eurooplastega ja „siis hakkasime meie nende asjadest teravat puudust tundma ning vajame ja tahame üha rohkem.“.

 Jaotus

 Nii, et vajadused on suhtelised, kuid see jagamise mõnus tunne (eriti kui jaotamisel pole oma teenitu) on saanud poliitturu püsipaheks. Sõltuvuseks. Sõltlastega läheb teatavasti nii nagu läheb – osad saavad läbi tahtejõu ja keskkonna toetusele sõltuvusest priiks, osad … Selle osa maksame meie teiega kinni.

T Sowell („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 138/108/139) seletab mõistetavalt lahti kasumi/kasulikkuse tekke ja „ümberjaotamise“:  „Kõige otsesemas tähenduses ei toimu enamiku sissetuleku puhul üldse mingisugust jaotamist, ei õiglast ega ülekohtust. Turumajanduses tuleb enamik sissetulekust teenida. Selleks tuleb pakkuda midagi, mida soovivad piisavalt palju, et selle eest maksta, kusjuures vahet ei ole, kas makstakse töö, eluaseme või teemantidega. Inimesed, kes ei kes ei saa aru, kuidas sai varem John D. Rockefellerril või praegu Bill Gatesil nii palju raha olla, võiksid mõelda, mida need mehed miljonitele inimestele pakkusid ja mille eest nood olid valmis maksma – igaüks pisut, nii et mõlemad mehed said kõigi nende maksetega tohutu varanduse kokku ajada. Enamik inimesi aga sellele eriti ei mõtle ja veel vähem teevad seda sissetulekute ümberjaotamise pooldajad.

Palju rohkem räägitakse nii nagu majandusteadlane Joseph Stiglitz, kes ütles, nagu oleks „ülemine 1% osa sissetulekutest omastanud“, või nagu New York Times, kes kirjutas ühes oma juhtkirjas, et ülemine 1% „on üha suurema osa rahva rikkusest enda kätte haaranud“. (…) Näiteks üks Oxfordi professor on sissetulekutest rääkides korduvalt jätnud mulje, nagu ülemine 1% „võtaks“ oma sissetulekud eeldatavasti olemas olevast ja kollektiivsest „riiklikust sissetulekust.“ Kõigil nendel juhtudel seisneb trikk selles, et kõigi üksikisikute loodud rikkus tuleb verbaalselt kollektiivseks muuta ja seejärel tekitada isikutest, kes seda rohkem lõid ja selle eest tasu said, mulje, nagu oleksid nad teistele ülekohut teinud. Sama loogikaga võiks öelda, et tuntud pesapallur Babe Ruth on teinud ebaõiglaselt palju New York Yankeesi kodujookse.“

 „Keegi ütles kunagi 19 sajandi prantsuse majandusteadlase Jean-Baptiste Say` kohta, et suur osa  tema „doktriinist“ moodustavat „afekteeritud rääkimisviis“.  See etteheide peab palju rohkem paika paljude tänapäevaste kõnelejate puhul, kes jätavad sissetulekutest rääkides mulje, et kõrgematesse sissetulekurühmadesse kuuluvad inimesed „võtavad“ oma sissetulekud eeldatavasti olemas olevast kollektiivsest „riiklikust sissetulekust“ või „meie sissetulekust“, ega taha tunnistada, et nood inimesed on oma sissetuleku teeninud nendelt inimestelt saadud rahaga, kes on vabatahtlikult nende kaupade eest teenuseid ostnud.“

 „Kuigi selline keelekasutus s.o sisendamine, mitte argumenteerimine, võib sissetulekute ümberjaotamise mõtet toetada,  ei ole sissetulekute ega rikkuste ümberjaotamine võimalik, kui see ei ole üldse jaotatud, vaid teenitud otse tänu inimestele, kes müüvad ostmiseks piisavalt väärtuslikuks pidanud.“

Vaat selline selgitus

 Õigus … saada? Pavarottiks?

 Sowell jätkab (Lk 171/174/177) õiguste ja kohustuste tasakaalu õigemini tasakaalutusega:  „Tekkinud on küll hulk „õigusi“, mis tekitavad inimestes tunde, et neil on õigus sellele, mida teised on tootnud, kuid samal ajal on kohustused vähenenud. Ühes uurimuses analüüsiti arvuti abil sõna „Kohustus“ esinemissagedust Briti ja Ameerika raamatutes. Selgus, et võrreldes varasemate aegadega kasutatakse seda tänapäeval kahe kolmandiku võrra vähem. „

 „Erinevuse kritiseerijad nõuavad sageli kas otseselt või kaudselt mingisugust võrdsust. Mida aga tähendab „võrdsus“ inimeste puhul? Kõik ei oska ju laulda nagu Pavarotti, mõelda nagu Einstein või lennukit ohutult Hudsoni jõkke maandada nagu piloot Chesley  Sullenberger. Peaks olema selge, et kõik inimesed ei saagi kõiki asju ühtemoodi osata. Inimene ei ole võimete ja oskuste poolest võrdne isegi iseendaga oma elu eri etappidel ja mõnikord isegi eri päevadel, rääkimata teistest inimestest nende elu eri etappidel.“

 „Suures hulgas, kui mitte enamikus sissetuleku- ja rikkuseerinevusi kirjanduses libisetakse sissetulekute ja rikkuste tekitamise küsimisest lihtsalt üle, just nagu oleks rikkus midagi, mis lihtsalt kuidagimoodi tekib, isegi kui ta tekib maailma eri osades ja majandussüsteemides täiesti erinevalt. Kui Gates sai oma Microsofti operatsioonisüsteemiga kogu maailmas loodud rikkusest endale ainult murdosa, oli see ikkagi hiiglaslik summa.

Vastupidiselt praegu moes olevale kõnepruugile ei olnud see varandus osa „maailma sissetulekust“, mille Gates kuidagi moodi „ärastas“ või pihta pani. See varandus koosneb rahast, mida miljardid inimesed kogu maailmas on vabatahtlikult olnud nõus maksma Gatesi operatsioonisüsteemi (Microsoft Winndows) arvutite eest, mille hinda igaüks  neist on enda jaoks piisavalt kasulikuks pidanud. Seega on see varandus osa sellest operatsioonisüsteemi ostnud inimestele tekkinud lisandväärtust.“

Nii, et sellest, et Villu Väravad on olnud nutikas insener, tubli visionaar, andekas müügimees ning teeninud sellega endale tulu on ta andnud meile teiega teenida omakorda tulu. Siinkohal meeldib mulle ühe teise geniaalse visonääri arvamus  E Muski arvamus (C McNab „Elon Musk“ Tammerraamat 2023 Lk 52): „Kui nüüd mõelda, et teatud taset ületav vara on palju suurem, kui keegi suudaks kulutada, siis ühest hetkest alates  hakkavad nad kapitali paigutama. Sa ei kuluta raha isiklikuks tarbimiseks, vaid tegeled hoopis kapitalipaigutusega. Seega ei ole mõistlik võtta kapitali paigutamise võimalused inimestelt, kes on ilmutanud sel alal suuri oskusi, ning anda see valitsusele, kes on demonstreerinud selles vallas väga piiratud võimeid. Minu arvates võib mõtelda valitsusest kui sisuliselt piiratud tegutsemisvõimega korporatsioonist. Valitsus on lihtsalt suurim korporatsioon, millele kuulub vägivallamonopol ja millel pole ressursse. Nii et mõelge, kui palju raha teie tahaksite sellele korporatsioonile anda.“ Vaat selline lugu. Kui mõelda Dr Riigi lennuvõimetule lennundusponnistustele, Auvere remondielektrijaama ehitusele, eratuulikute aastakümneid juure pealt mahasaagimisele ja veel suuremaid tulevasi meie teiega rahauputust administratsioonide poolt, siis … Siis on Muski arvamus igati … Loogiline?

 Lisaks sellele peame meie teiega silmas pidama, et „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte, millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata. Pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“ (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 178). Nii on. Riiklikus plaanimajanduses on otsuste langetamine teatavasti lahutatud tegevuse tagajärgedest.

 Missioon kellele ja kuhu?

 Lisaks on mul küsimus (kuigi see küsimus oleks pidanud olema alustsuekd), kui me tahame hakata majanduses missioonimajandust juurutama, siis kas keegi on lugenud M Mazzucato „Missioonimajandus“t? Mõttega lugenud? Teinud mõttekonstruktsiooni või vähemalt mõtteharjutuse, milliseid mehhanisme pakub „Missioonimajandus“? Millised on tagajärjed? Olin selle mõned aastad tagasi läbi lugenud (ja nüüd värskenduseks üle lugenud). Minu sügava arusaamise järgi on (vaatamata kenadele terminitele nagu missioon ja ühine pingutus Kuulennuks) tegemist riikliku plaanimajanduse juurutamise katsega. Selline omamoodi hunt lambanahas. Ja ärgem hakakem seda hunti  mugandama metsakutsuks ega kriimsilmaks - hunt on hunt.

Vaadake, kui diagnoos on vale, siis on ka ravi vale. Kui te ei oska teha vahet köömal ja varbaluumurrul, siis on halvasti. Kuid veel halvem on, kui te teisi asutegi hoogsalt ravima kööma, aga ... Aga mille pagana pärast teil varvas paistes on? Valutab ka. Köömast? Vaevalt.  Ideeliste köömaravijatega on see kurbloolisus, et kui kõõmaravi varbaluul paraneda ei aita, siis tõhustatakse kõõmaravi, kuni idee nimel jõutakse giljotiiniravini, sest teile on see mugavam. Ajalugu on selliseid valeravidsid täis.

Järgneb …

 

Targutusi:

 

S Levitsky D Ziblatt „Kuidas demokraatiad surevad“ PM 2024

 Lk 98 USA „Revolutsioonijärgne põlvkond harjus mõttega, et mõnikord poliitikas võidetakse, teinekord kaotatakse – aga rivaalid ei pea olema vaenlased.

Lk102 „… James Bryce, et USA põhiseadus ise polnud põhjus, miks Ameerika poliitiline süsteem hästi töötas, vaid pigem selle kasutamise võimalused, nagu ta neid nimetas: meie kirjutamata reeglid.“

Lk 103 Presidendi institutsioonist „Sõja ja majandussurutise tõttu pidi täidesaatev haru välja arendama tohutu seadusandliku, administratiivse, eelarvepoliitilise, luurealase ja sõjalise võimekuse, muutes end „keiserlikuks presidendiks“ – sellist kuulsaks saanud fraasi kasutas ajaloolane Arthur M Schlesinnger juunior.“

Lk 104 „Oma elu jooksul oli Washington selgeks õppinud, et ta sai võimu juurde oma valmidusest sellest loobuda.“

 

C D Thomas „Planeedi pärijad“ SA Loodushoiu fond 2023

 

Lk 250 „Maailm on paik, kus mistahes kohas leiduvate liikide ja geenide konkreetne kombinatsioon on uus, kuid toimivad samad põhilised bioloogilised protsessid nagu ikka ja alati. Selle lausega kirjeldan ma maailma praegust olukorda, kuid rõhutan, et samade sõnadega saaks kirjeldada mistahes varasemat keskkonnamuutust. See lause sobiks kirjeldama ükskõik millist umbes paarikümnest suurest võnkest maailma viimase miljoni aasta liikumises. Teisisõnu, nii inimese kui ka muil põhjusil tekkinud mõju saab kirjeldada samamoodi. Liigid on alati rännanud ja arenenud, ja see protsess on alati olnud iseäranis kiire sii, kui keskkond on muutunud – olgu põhjus milline tahes.“