Tulen jälle … linnast

 

 

                                                                                                                     Pildil: Jauram

Tulen linnast … pasasadu! Ränk ja lämmatav pasasadu…. (vabandan sõnakasutuse pärast, kuid kui olukod on nii essune kui see on, siis ei jää muud üle.  Pidin küll alustama nagu eelmises osas, et „tulen linnast padusadu“ ja arutleda siinkohal selle üle, et kuidas minu õpetatud sõbra tähelepanekute kohaselt kilomeetrite viisi autosid tossutab kitsasradadel, samal ajal kui tonnide viisi tühibusse nendest mööda tuhisevad, mis on ere näide liikuvuse loogika mittemõistmisest. No, et kus siin kliimaeesmärkide saavutamine on ja kas linnaparunid pole mitte loodusseadustest ja energia püsivuse seadusest valesti aru saanud, aga … las see ootab natukene. Selline plaan oli.

Administratiivne liikluskaos ei kao kusagile ja me suudame seda veel kuidagi taluda, kuigi see on poliitilise pasasaju ja asjatundmatuse üks komponente, kuid kõigepealt tähtsamad asjad. Eksistentsiaalsed. Vaat selline plaan on nüüd.

Seega padusadu on küll, aga see, et poliitiline kemplus Peamises Linnas on meelelahutusüritusest üle kasvanud millekski muuks nõuab rutulisemat ja tihedamat läbikammimist kui suveajal kombeks. Kahjuks pole see ainult peamise Linna probleem, vaid defineerib kogu meie poliitturgu. Nojah, õnneks on padusadu, mitte rannailm, nii tekib läbikirjutamiseks veidi mahti.

 Meelelahutusest püstijalakoomikute klounaadiks

 Niisiis … See mis algas kui tavaline poliitturuline meelelahutusüritus, kujunes piinlikuks klounaadiks ja suubus enesehävituslikku spiraali, mis see on? Mis toimub? Paar kuud enne KOV valimisi (valitsemishanget) hakati mängima paaride vahetamise mängu? Ilmselgelt tekitab see publikumis küsimuse: Kas Linnakogu ja -võim ei ole oma tööga hakkama saanud? Kas mitte ükski neist pole oma tööga hakkama saanud? Igaüks eraldi ja kõik kokku? Hm, olukord on nii lõhki, et vägisi jääb mulje, et kõik nad on ebaõnnestunud, pole mõistnud oma kohustusi, vastutust ega eksistentsi aluseid. Samas, võib-olla oligi päramine aeg et meie teiega (kõrgeima võimu kandjad) näeksime kogu selle inetuses, et süsteem kipub kokku jooksma ja vajab tugevat kohendamist. Eh, vana teada-tuntud lohutav tõde on see, et sõnniku peal kasvavad kõige kaunimad lilled. Igatahes Süsteemivälise tegija mängu toomine tekitas paar päris põnevat arenguvõimalust.

 Arbitraaž: Kõrvaltvaataja pilk

 Lilledeni on veel pikk maa arengut ja haisu, alles käib sõnniku kääritamine, seega peame selles lehas kuidagi hakkama saama. Pikalt?

Tundub, et praeguse olukorra meisterdasid kogumis neli kehva suundumust poliitturul: kapseldumine/mullistumine, usalduse erosioon, millele lisandusid ideede ja julguse puudus. Need suundumused on omased kogu tänasele poliitturule, kuid eriti groteskse vormi on need andnud Peamises Linnas. Tagajärjeks: mullistumine ehk oma mullis istumine on tekitanud selle, et poliitturg ei suuda enam oma tegevuse tõhusust/tõhusetust hinnata ja poliitturu mõistetamatud tegevused tekitavad usaldamatuse poliitturu tegusa toimimise vastu.

Muide EKI järgi on „mullistus (soome) ⇒ muutus, muudatus, murrang, pööre; segadus; vapustus“ ja meil kasutatakse seda tihti mulli tekke mõistes. Soome mullistumine (revolutsioon) ja meie mullistumine (isekeskis jauramine) on vastandmaärgiga tegevused, mispärast oleks vast mõistlik leiutada siinkohal uus termin nagu näiteks mullumine? Tegelikult on omamaine termin „kapseldumine“ piisavat selge ja mõistetav. Seega … räägime kapseldumisest.

 -Kapseldumine

 Nagu märgib J Diamond („Võim“ ÄP 2018 Lk 174): „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“ Tundub tuttav? Nii on: kinnituskalduvuse otsimine, tulemüürid jne. Lähme edasi. Kuidas on meil lood poliitturul ja poliitturu suhtes usaldusega

 -Usaldus.

 Usaldus on üks tähtsamaid liugaineid tegevuste sujuvaks toimimiseks. Teiseks võimaluseks on hirm, kuid see on teise dimensiooni juhtimiskomponent. J. C. Maxwell („21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc Lk 89) nendib, et: „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.”

Kinnitan teile, et vahetusraha on otsas, mull ei tooda uut vahetusraha. Meie teiega ei hooli enam Poliitturu lubadustest, sest need lubadused on sündinud mullis „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.” (lk 142). Pealegi, … püüdke meelde tuletada situatsiooni, mil te saite aru, et tegemist oli „Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse“ olukorraga? Isegi mitte iga kord, vaid see ainumas kord? Hm? Ei tule meelde? Kui midagi meenub, siis vast mõni õhinapõhise jaburuse tagasipööramise otsus. Kuid need ei lahe arvesse … täispunktina. Vigade parandus siiski. Nagu ütles sir Humphrey (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 206) „“Härra minister, „ ütles ta siiralt, „me ei mõõda oma edu mitte resultaatidega, vaid aktiivse tegevusega. Ja meie aktiivsus on märkimisväärne. Ja produktiivne“ (Jutt käib poolteist aastat tagasi valminud haiglast, kus on 342 administraatorit ja 170 muud töötajat, kuid pole meditsiinipersonali, sest see läks kulukärbete nahka)

Häid juhtimisotsuseid ei saa teha vale põhja pealt. Vale põhja pealt tehtud „hea otsus“ vaid kindlustab vale põhja. Kapseldumine ju usaldamatus ei tekita pinnast uuteks ideedeks ega tegevusjulguseks. Tegevus küll toimub, kuid see süsteemitu, tervikut lõhkuv ja hirmkallis. Tegevus siiski … poliitturu enda arvates.  Kapseldumine ja usaldamatus on rikkalik pinnas vaid konfliktideks.

 Ajend, põhjus ja kinnijooksmine

 Mis siis oli käesoleva konflikti põhjus? Lasteaiakohtade tasumäär? Valitsemishanke eelne paanika? Reitingupelg? Või õigemini, kas selles oligi põhjust? Võib-olla oli see ajend? Täpselt nii nagu sõdades, kus on sõja põhjus ja ajend sõja alustamiseks. Need kaks asja ei pruugi kokku langeda. Ajend on ilmselt õige määratlus, kuid kuidas ja kes nii lootusetult trööstitu kombinatsiooni käima tõmbas on veidi hämaram teadus.

Pealegi tundub, et meie poliitturg on üles ehitatud kui kättemaksu- või kaklusklubi, genereerides hunnitul määral viha, vihuti ütlemist, mahajooksmist ja pahatahtlikkust. Nagu täheldavad S Levitsky D Ziblatt („Kuidas demokraatiad surevad“ PM 2024 Lk 128): „Sallimatus on poliitiliselt kasulik.“

 Nojah, kehval ajal kütus seegi, aga kas see on see mida me tahtsime? Mida meile teiega lubati?  Jauramine lasteaiakoha tasu ümber on ilmselge ajend, mitte põhjus konfliktiks. Muide illustreerival pildil on meie üks Ürgjauram. Nii, et Jauramiga rütmi lüüa on päris lustlik, kuid poliitjauramine publikumile väga väsitav. Üksluine ka.

Tegelikult on käesolevas kaklusklubi raundis  situatsioon „kaks ühes“, kus allakäinud majandusstruktuuri tingimustes ongi lasteaiakoha maksumuse küsimus tõesti muutunud tähtsaks (kuigi ei peaks oleme), kuna majandusstruktuur ei võimalda ootustele vastavat sissetulekut. Seega tegelema peaks jõukuse kasvatamise, mitte vaesuse ümberjagamisega. Ja meeldetuletuseks, et „tasuta asju“ pole olemas. Seega ravi on vale. Segadusttekitav. Selle asemel, et tegeleda juurpõhjusega ülereguleeritud ja ülemaksustatud majanduse reanimeerimisega, reanimeeritakse hoopis sotsialismi. Oh, isegi sina – Muutustepidukond?

 Teisalt, tuleme tagasi usaldusküsimuse juurde.  Hea tava nõuab, et, kui osapoolte vahel on midagi kokku lepitud, siis … kokkulepe peab olema kui raudpolt. Kokkulepete pidavus on tähtis süsteemi ladusaks toimimiseks. Kokkulepete pidavus on sama tähtis kui usaldus. Õigemini on kokkulepete pidamine üks usalduse komponente. Kokkulepped ja usaldus on kaksikvennad. Siinkohal on tegemist kahetasandilise kokkuleppega, millest lasteaiakohtade maksumuses ei saadud kokkuleppele, kuid alusleping ehk KOLE oli ju jõus. Nii, et jah, valikus on: kas kehv leping, kehv seltskond või kehv käitumine. Või kõik kogumis.  Kuna meie poliitmäng toimub suuresti mitte usaldusformaadis, kokkuleppeid austades, vaid kättemaksuklubi formaadis, siis ei jäetud kokkuleppe rikkumist (või selle rikkumisena tõlgendamist) kasutamata. Kurakäelised tõmbasid käima massiivse müüdiloome protsessi, et Muutustepidukond tahab valitseda koos Kahevahelpidukonnaga. See oli omakorda nii üledoseeritud, et muutus koomiliseks (või tülgastavaks). Pole tõsiseltvõetav. Lisaks jäi mulje, et  Pikapurjepidukonna eksistentsi ainsaks väljundiks oli mahutada ühte hingetõmbesse võimalikult suurem kogus väiteis, et Kahevahelpidukond on kriminaalne? Ehhee, nagu juba Lenin märkis „Vale, mida korratakse piisavalt palju kordi, muutub tõeks.“ (M J Kari, A Helmila „Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 Lk 232). Konflikti lahendamisele ei aidanud kaasa ka selline uus fenomen, mis on tabanud üht linnajuhtidest: kõik mida ta ütleb õigesti, see sumbub ja kõik mida võib  tõlgendada pahatahtlikult, seda pahatahtlikult ka tõlgendatakse ja seejärel ka võimendatakse. Sellest on kujunenud juba õhinapõhine hasartmäng. Täiuslik torm oligi sündinud – kõik kõigi vastu.

Väikest täpsustamist vajab vast Peamise Ministi eemaldumine konfliktist. Pidukonnajuhina oleks ta pidanud võtma seisukoha, mitte tõdema, et piirkonnad toimetavad kõik iseseisvalt. Pidukonnajuhina oleks see jätnud mulje, et Muutustepidukonna puhul pole tegemist mitte monoliitse pidukonnaga, vaid juhitamatu piirkondade konföderatsiooniga, kuid Peamise Ministrina … pole see tõesti tema lahing. Hakates tegelema vallatülidega saaks temast Vallavanem, mitte Peamine Minister. Peamised Ministrid tehku oma Peamise Ministri tööd ja  kommunaalbeetad saagu oma tööga ise hakkama. Pean siinkohal tunnistama, et Peamine Minister mulle lausa meeldib. See, ei tähenda, et mulle tema seisukohad meeldivad, kuid peale aastaid närvilisi tänitamisi on tänaseks omaette väärtuseks, kui rahulikult öeldakse, et „Maksud tõusevad, aga inimestele jääb rohkem raha kätte.“ Rahulikult. Nii ei saa olla? Tühja sellest, kuid tegemist on konstateeringuga mitte tänitamisega. Väga värskendav. Meeleolu loov.

 Valimisloosungi küsimus

 Ainuke põhjuslik seos konfliktiks võiks olla vast see, et Muutustepidukonnal ei lastud tekitada tulevaseks valitsemishankeks oma keskset lööklauset: „Kaotame lasteaiakohatasud!“.  See ajab närvi küll, kui plaan ei õnnestu, kuid … Kuid siin pole ju midagi imestada, kuna mäng käib kättemaksuklubi formaadis ju. Mängu põhireegel on see, et kõik takistavad kõiku, mitte see, mida ühiselt paremini teha. Muutuste pidukonnal õnnestus aastate eest loosungiga (ja teoga) emapalk, mis kostus (ja toimib) ju hästi, siis seekord püüti trikki korrata läbi lasteaiamaksu kaotamise. Kui valimishanke loosungiks on „Kaotame lasteaiakohatasud!!!“, siis mingi hale vigin, et alandame kohamaksumust oleks valimishanke  kontekstis … kohatu. Mannetu. See poleks lööklause. See ei „töötaks“.

Jäikus selles mängus muidugi kasuks ei tulnud. Nii, et me võime vaadata kujunenud olukorda ka nii, et … Muutustepidukond püüti oma jäikolekus kenasti lõksu, millest beetakommunaalid ennast välja tagurdada ei osanud. Ja ega teised lasknudki. Miks oleksid pidanud? Ehhee Muutustepidukond  pani iga järgneva liigutusega endale rohkem puid alla ja põles maani maha. Ka võit valimisloosungi puhtuse nimel oli rohkem Pyrhhose võit, kui päris võit. Nii, et kas neil üldse on asja valitsemishankele ja kas see võib olla kogu pidukondliku  struktuuri luigelaul, seda veel näeme. Igatahes on selle võitluse bilanss sügavalt negatiivne. Kui me vaatame natukene ajas tagasi, siis mõnedki valitsemishanke suurvõitjad lõpetasid just võidu harjal oma eksistentsi. Pöörane? Eks ole -  võita, et kaotada. Paar vale valikut ja … pidukonda enam polnudki. Maastik, poliitmaastik, muutus. Jäädavalt. Varjulised kurigeeniused on ikka võitnud. Tundub, et praeguseidki käivitajaid peab otsima pigem kasusaajate leerist, mitte … ebaõnnestujate nukrast reast. Ebaõnnestujatega on kõik selge, nemad on meile kenasti vitriini välja pandud – teadmiseks ja õpetuseks. Nii on, kuid …

 Stabiilsuse ebastabiilsusest

 Kuid kui me mõtleme nüüd natukene järgi selle üle miks selline punnseis on tekkinud, siis ilmselt on üks põhjusi selles, et Peamise Linna poliitturg on pikka aega olnud … ebastabiilne. Ehhee, seda ebastabiilsust toitis pikaajaline … stabiilsus ehk Kahevahel pidukonna domineerimine. Ülejäänud poliitturg püüdis seda dominantsust väärata igal võimalikul ja võimatul juhul. Kogu ülejäänud poliitturu eraldiseisvaks pühaks eesmärgiks muutus Kahevahel pidukonna dominantsuse vääramine Peamises Linnas. Niimoodi sündisidki kõige ebaloomulikumad kooslused eesmärgiga … võtta võim. Pikaajaline dominantsus pole hea ühelegi süsteemile, muutes selle aeglaseks ja ülbeks. Nüüd on võim dominandilt võetud. Järgmine valitsemishange näitab, õigemini meie teiega näitame, keda me usaldame, mida usume Ja-ah, keeruline saab olema.

 Mängu kõrvalmõjud

 Olenemata sellest, millised on käesoleva kaklusklubi raundi tulemid, on nende kõrval ja järelmõjude osa suurem, kui oskame esmapilgul arvata. Ühest küljest on teada, et inimesed unustavad kiirelt ja põhjalikult, kuid samas tunnete tasandil võib toimuda midagi hoopis muud ja pikatoimelist. A Peltola („Nakkavad tunded“ Hea lugu 2024 Lk42/61/68) defineerib seda olukorda, kui tundenakkust: „Tundenakkus hõlmab empaatia afektiivset tahku. Selleta ei saa me tabada teise inimese emotsionaalset seisundit ja mõista, mida ta tunneb. Emotsioonide nakkamise aluseks on tugevalt neurofüsioloogiline ja nähtusena on see seetõttu psühholoogia erinevatest tugiraamistikest sõltumatu ja iseseisev. Tundenakkust kirjeldatakse kui automaatset, kiiret, primitiivset ja suuremalt jaolt väljaspool kontrolli olevana,. Emotsioonide nakkamine viib jagatud emotsioonide seisundini – „nakatanu“ inimene kogeb sama emotsiooni mida teine.“

Kusjuures „Negatiivsed emotsioonid nakkavad kergemini kui positiivsed. Negatiivsed emotsioonid edastavad meile sõnumeid kas reaalsest või läbielatud ohust. Meie püsimajäämise seisukohast on olnud tähtis õppida ohusõnumitele kiirelt reageerima. Seepärast nakkavad negatiivsed tundes positiivsetest kergemini. Ka on negatiivse tundenakkuse mõju sageli tugevam kui positiivse oma. Negatiivsete tunnete nakkumise kahjustavad toimed vaimsele heaolule on tavaliselt suurimad siis, kui tundenakkus toimub alateadlikult. „

 „Emotsionaalsete nakkuste tõttu hakkavad inimesed alateadlikult tegema oma keskkonna kohta sarnaseis tähelepanekuid – nakkavad tunded häälestavad meid samadele emotsionaalsetele sagedustele.“

Kui me lisame veel sellele „nakkusele“ T Eriksoni ( „Valetajad minu ümber“ Varrak 2025

Lk 146) väite, et „Vaimu- ja arengutreenerid teavad, et aju ei suuda eristada kogemust ja mõeldut. „ „Kui sa mõtled ühte mõtet piisavalt tihti, muutub see viimaks niivõrd tuttavaks, et tundub tõeline. Mõte tundub mälestusena, mitte väljamõeldisena.“

Niimoodi ongi mänguväljak valmis seatud järgmiseks raundiks, aga meie oleme tundenakkusest puretud ja pidevjuttudest segaduses … pidades neid meie eneste mälestusteks, kuigi neid sündmusi pole kunagi toimunudki. Vahva.

 Süsteemiväline tegur ja Juhtsats

 Kogu kisma ainsaks positiivseks tulemiks võib nimetada Süsteemivälise teguri pakkumine Peamise Linna pea kohale. Muidugi mitte otseselt, sest nii nagu seda tehti polnud sellel minitki võimalust lendu tõusta. Kuid uue teguri mängu toomine muudab vältimatult mängu, sest kõik poliitinimesed küll välistavad Süsteemivälise tulekut, kuid igaüks salajas ikkagi mõtleb, mida see enesega kaasa võib tuua. Poliitturul on omad reeglid ja kuigi vahel seda näitemängu mängitakse, et meil on rivistuses mittepoliitinimesed vaid asjatundjad, siis … Siis tõsiasi on see, et kõik „valdkonna asjatundjad“, kes täidavad poliitilist ametikohti, need muutuvad paratamatult poliitikuteks. Eee … või marionettideks. Poliitilises süsteemis ei saa mittepoliitiliselt toimida, selle mittetunnistamine on enesepettus, või … teiste petmine.

 Kuid linna juhtimiset saab küll üles ehitada asjatundjatest koosneva  juhtsatsi vormis, mis toimib kui äriühingu juhatus (muide sellised mudelid ka toimivad). Sellel asjal oleks jumet juba seetõttu, et see juhtsats toimiks ühise juhtimise ja eesmärgi nimel, mis oluliselt suurendaks linnmajanduse tõhusust. No vähemalt ei ole siis olukordi,  mil kaks asejuhti teineteist püsivalt õõnestavad. Võib arvata, et satsijuht laseks sellisel juhul mõlemad lahti, mida poliitfarmis teha ei saa. Kuid loomulikult toimuks linna  üldjuhtimine poliitilisel tasandil, mil Linnakogu esitab juhtsatsile oma visiooni ja eesmärgi ning juhtsats täidab selle kokkulepitud tegevustega. Võiks ju unistada suuremalt, et Linnakogu valib erinevate juhtsatside vahel parima lahenduse. Vaat see oleks tore. Muide pole üldse utoopiline. Vaevalt kellelgi selliseks muutuseks julgust on (aga unistada ikka võib), sest põhitähelepanu läheb enese alalhoiu kaitsele ehk nagu mainis  sir Humphrey (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 Lk 54) „Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ Klassika.

 Miilipõletajad

 Pealegi  kogu poliitturu all miilab üks vana vastasseis, vana lugu, vana müüt, mis pole leidnud lahendust. Isegi Moosese valem pole siin aidanud.  See miilamine kestab ja kestab, jalgealune on tuline, kuid pealispinnalt pole midagi näha. Ilmselt on see üks põhjuseid, miks poliitturg nii närviliselt kargleb. (EKI ühendsõnastik annab miilipõletamise kohta järgneva selgituse: puusöe saamine mullakihiga kaetud puude põletamise teel). 

Tegelikult algab tänane miilamine poliitturu all teise ärkamisaja algusest, mil taasiseseisvumisega tegelesid jõudsalt peamiselt kaks leeri. Õnneks lahenes kõik enamvähem õigeid valikuid tehes ja iseseisvusega, selle suurima autasuga rahva elus. Võit. Kuid iga võit toob kaasa ka kaotajaid. Isegi võitjate seas. Siinkohal pruugib meenutada vaid K Pätsi, W Churchilli ja C De Gaulle´i, kes kõik kaotasid pärast suurt võitu.  Nii ka meil. Oli võitjaid kes kaotasid võidu harjal ja kaotajaid kes võitsid. Seega mingid sissejuurdunud hirmud ja sandi ilmaga sügelevad armid jäid. Kuna Kahevahelpidukond kasvas välja tolleaegsest populaarsest rahvaliikumisest ja kõik teised tublid pidukonnad teistest rahvuslikest liikumistest, siis vaatamata lõpplahendusele teatud maailmanägemuslik erisus jäi. Loomulik. Mingi ürgne pelg Kahevahelpidukonna vastu jäi ja ütleme niiviisi, et see pelg ei lubanud teda võtta ühte liivakasti mängima koos teiste mängijate/mänguritega.  Edasise arutluskäigu sujuvamaks selgituseks üks vahelepõige poliitinimeste klassifikatsiooni (nähtamatud, silmavaatega, väsimatud ja väsinud, head inimesekesed, üks plaat, kuldsuu, pisaranõristajad, õhuke riik,  noored (uued)).

 Gigandid ja Põlvlased

 Raamatu „Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn 2012) Osas kolm: Bürokraatia ja poliitiline tahe. Poliitika kui ettevõtluse kõrgeim vorm on portreteeritud erinevaid eelnimetatud poliitinimeste tüüpe ja selles sisaldab ka alajaotust: Gigandid ja Põlvlased:  „Läbi aegade on Poliit-Inimesekesed jagunenud Gigantideks ja nendeks, kes ei ole teps mitte gigandid. Nimetame neid selguse mõttes Põlvlasteks. Muidugi nagu päriselus jääb nende kahe äärmuse vahele terve värvide ja üleminekute pilv, kuid laias laastus võib väita, et Gigandid mängivad Gigantide liigas ja Põlvlased võistlevad põlvlaste liigas. Loomulikult on Gigantide liigas tihe rebimine, nagu spordis meistrite-/kõrgliigas, keegi ei taha sealt välja langeda, kuid … Alati on võimalus, et kedagi tahetakse välja suruda, et ruumi teha mugavamatele partneritele või omadele. Kuid Gigante pole kerge meistrite liigast välja tõrjuda, õigemini võib ta välja tõrjuda kõrgliigast, kuid meistrite liigast väljasurumine on hoopis midagi muud. Meenutage kas või vana head W. C.-d, kui mitu korda tema välja ja pikali kukkus ning tundus, et ta ei saa enam iialgi mängijaks, kuid … me ei arvanud ära. Kõrgliigas mängimiseks ei võtnud ta isegi talle pakutud (peaaegu vägisi peale surutud) aadliku tiitlit vastu, sest siis poleks ta iialgi pääsenud oma ihaldatud liigasse. Gigant ei kaota oma meisterlikkust ka kõrgliigast väljajäämisel, ta mängib lihtsalt põlvlaste liigas edasi. Kuid põlvlaste liigas on hoopis teistsugused mängureeglid, mäng käib ju hoopis madalama silmapiiri ja ilma(piiri)vaate tasandil, kuid on kiirem ja kukutakse tihemini. Mis on siis selle targutuse iva? Aga väga lihtne, kui lükkate Gigandi Põlvlaste liigasse mängima, siis ärge imestage, et saate pidevalt lööke alakehasse, põlvedesse ja mürgiseid pisteid kaudteid pidi. Lihtsalt erinevates liigades on teistsugused reeglid ja Gigandid kasutavad oma meisterlikkuse ja ande ära igas liigas. Mida madalamasse liigasse Giganti lükata, seda madalamaks mäng läheb, kuid selle eest tõusevad panused. Kas tahate endale sellist vastast? Kui arvate, et närutate Giganti niikaua, kuni ta mängust lahkub või ära kooleb, siis on see ekslik arvamus, seesama eespool mainitud W. C. elas väidetavalt, puht kiusu pärast, üheksakümne aastaseks. Muide äkki olete midagi kuulnud maailmas valitsevast positiivse hõlvamise (sala)kavalast meetodist? Sellest, et hoia sõbrad enda lähedal, aga mittesõbrad veelgi lähemal? Ja te elate kaua ja õnnelikult.“ Vaat selline lugu

 Gigandid loovad oma isikliku liivakasti. Elementaarne.

 Nagu me praegusestki mängujoonisest näeme, siis meie noor (enam küll mitte nooruslik) poliitmaastik ei oska hoida sõpru ega positiivselt hõlvata mittesõpru. Õnne aluseks on kujunenud pisikestest/madalatest „ärapanekutest“ kujunenud üürike eufooria. Kuid Kahevahelpidukonna lugu arenes selliseks nagu see on just seesuguseks kuna neid ei tahetud samasse liivakasti. Nad tekitasid pelgu.  Kuid nagu eespoolselt kirjeldatud Gigante ei saa niisama lihtsalt mängust välja lüüa. Nii juhtuski, et Kahevahelpidukond tekitas  ... oma liivakasti, leidis need mängukaaslased, kes olid valmis temaga ja tema liivakastis mängima. Lõi oma liivakasti Peamises Linnas ja leidis need mängukaaslased, kellega teised mängida ei tahtnud. Meelsus … Meelsus oli … kahevahel. Edukalt (võib-olla isegi Eedukalt) kahevahel … pikkadeks aastateks.

 Kaadrite sepikoda

 Kuid Kahevahelpidukonna arengulugu pole ainult ühe pidukonna lugu, see on kogu poliitturu arengulugu. Kahevahelpidukonnaga arenguloos on märkamatuks jäänud või „sujuvalt“ unustatud paar tähtsat tegurit, mis on aastate jooksul vorminud kogu meie poliitturgu.

 - Esiteks oli selle moodustamise algrivistuses terve plejaad meie tolle aja kõige tarmukamaid inimesi. Meiemeelseid inimesi. Mõtlejaid. Tegijaid. Liivakastimängud tekitasid siinkohal erosiooni, mis kestis pikki aastaid, viies ühe särava mõtleja teise järel pidukonnast välja.  Ilmselt oli siinkohal pöörde (või murdepunktiks) ELga ühinemise referendum ja 2007 a sündmused Peamises Linnas, milledes Kahevahelpidukond jäi väga … kahe vahele. See seisab meeles.

 -Teisalt on sujuvalt unustatud, et Kahevahelpidukond on olnud tõeline kaadrite sepikoda. Kahevahelpidukonnas tuule poliittiibadesse saanud on tänaseks kandunud kõigisse tegutsevatesse pidukondadesse, olles nendes isegi juhtpositsioonidel. Sedagi tõsiasja ei tohi unustada. Tänased Paulused teatavasti on eilsed Saulused. Mis aga põhitähtis, kõik need meiemeelsed, kes lahkusid Kahevahelpidukonna ridadest andsid hingamis- ja kasvamisruumi kellelegi, kellest me veel ei tea, mis meelsed nad on. Nii, et „tekitatud“ Kahevahelpidukonna meelsuse probleem on tekitatud meie eneste poliitinimeste poolt. Eriti meiemeelsete lahkumise poolt. Lahkuti võitlusväljalt. Kõige sellest tulenevaga.

 Väljaarvamismäng

 Selleks et saavutada head tulemust hüppe või jooksuvõistlustel peab olema kindel äratõukekoht. Sama ka poliitturul. Poliitturul on parimaks tõukekohaks võimsa vastase leidmine/leiutamine. G Potšeptsov  („Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 78) toob sellise selgituse: „Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“

Tugeva vastase leidmine/leiutamine pole niisama sõnakõlks: „Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“ (P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019   lk 196). Saite aru – 20%!!! Poliitturu lööklause võiks olla: „Oma vägevat (või vägevaks maalitud) vastast või sind pole olemaski!“                 

 Nüüd siis on poliitturul käimas tormiline vaenlase leiutamine ja väljaarvamismäng. Algas see märguvoor aastate eest Konservaatorite pidukonna väljaarvamisega ja nüüd on sellesse liigitatud (jälle?) ka Kahevahelpidukond. Hm? Ütleme nii, et ühtede poliitinimeste arvates tuleks teine pool poliitinimesi mänguväljakult välja arvata, kuigi kõik on valitud kõrgeima võimu kandjate poolt. Kas siis pooled kõrgeima võimu kandjad tuleks ... Eks ole, hea küsimus demokraatlike vääärtuste jutlustajatele. Punnseis.  Kaklusklubi formaat muidugi nõuabki seda, et see oleks väljaarvamismäng, mitte kaasaarvamise mäng, kuid …

 Kitsasdemokraatia.

 Kuid kui Konservaatoritel ja  Kahevahelpidukond  poliitturu liivakastist välja avata, siis neilgi (viimase osas pole ma väga kindel) on pidukonnad, milledega nad mitte mingil juhul ühes liivakastis ei mängi. Nii, et lülitame veel ühe laama kõrgeima võimu kandjate tahet välja? Tasalülitus? Pealegi, kui Pikapurje pidukond on poliitturu arvates kadunukeste hulka arvatud (mis võib, kuid ei pruugi tõeks osutuda) ja Hüvakäelistepidukond pole veel tuult tiibadesse saanud, siis kes üldse mänguväljak osalemiskõlblikud oleksid? Eks ole …  Kitsas, väga kitsas kombinatsiooniruum. Vaadake, olemata poliitinimene,  olen siiski  süsteemianalüütik ja analüüs näitab, et väljaarvamismäng viib väga rabeda kitsasdemokraatiani. Või mis demokraatia see enam on, pigem poliittehnoloogiline „kompunn“, mis vaheldub sama kiiresti kui kaleidoskoobipilt  I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 10) on esitanud ühe mõttetera, mis käib küll EL kohta, kuid ilmestab ka meie poliitturul toimuvat: „Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“. Niisiis meie poliitturu liidud saavad olema pelgalt saatuseliidud? Saatuseliidud, millised venitavad ennast ühest valimisest teise? Iga selline koalitsioon on kipakas, kergesti lagunev ja teovõimetu.

Saatusekoalitsioonide tehnoloogiavõistlus 

Ja siis me olemegi silmitsi kahe tendentsiga. Tihe ja tige poliittehnoloogia hägustab  meie teiega arusaamist poliitturu tegelikest suundumustest: „Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projitseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“. (P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019   lk 196) . Eks ole, tundub ju tuttavlik.     Või juba harjumuslik?            

 Viimase võimaluse …

 Demokraatia hapruses pole midagi uut juba Isokratese arvas, et „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 89). Hoiatav eeskuju onsee, et „1930 aasta märtsis purunes Weimari Vabariigi viimane suur koalitsioon, kuhu olid kuulunud Saksamaa Sotsialistlik Partei (…), Saksa Demokraatlik partei (…) ja Saksa Rahvapartei (…). Kompromissitus ja laialt levinud antiparlamentism nurjasid riigipäevas mis tahes uue valitsuse moodustamise, nii et 83-aastane riigipresident Paul Hindenburg pani kokku nn presidendikabineti ning võttis Weimari riigipõhiseadus eriolukorra-artikli 48 abil vabariigi juhtimise enda kätte. Saksamaa esimese parlamentaarse demokraatia lõpp oli alanud.“ H B Görtemaker „Hitleri õukond“ ÄP 2020 lk 99). Kõik väga demokraatlik mäng. Väljaarvamismäng. Mis seisus meie oleme? Kas me peaksime eelnenust midagi õppima? Midagi teisiti tegema?

Kui Karumetsas kõmiseb ähvardavalt ja Jänkistan on tõmmanud segumikseri käima, et uut maailma korraldust valmis mätsida, siis … mida teeb meie poliitturg? Kas tõesti on maailmakorralduse muutumisele kaklusklubi formaadis enesehävitus ja poliitilise konsensuse otsimine … kasside kiibistamisele?

Me imetleme oma põhjanaabrite visadust, vaprust ja võidutahet Talvesõjas, ülistame nende parlamentaarse korra jõulisust. Kõik õige, kuid me unustame ära ühe tähtsa teguri: Soome poliitmaailma suutis enne sõdade algust lepitada ühiskonna, luua ühtsuse. Leiti lahendus. Leiti lepitus. Meie? Seega see, mis poliitturu jaoks võib olla meelelahutusüritus meie Peamises Linnas ja mis meie teiega arvates on muutunud klounaadiks, on tegelikult eksistentsiaalne küsimus kogu riigi jaoks. Aitab püstijalakoomikute klounaadist, aeg on majandusstruktuur õigeks väänata mitte sotsialismi reanimeerimisega tegeleda.

 Järgneb …

Targutusi …

 M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013

 Lk 189 „Inertsus on väga võimas jõud. Me oleme harjumuse orjad. Ja meie harjumuste hulka ei kuulu ainult nähtavad harjumused, nagu näiteks see, et iga kord pärast tööd elutuppa minnes paneme käima televiisori või siis vaatame, mis külmkapis leidub, vaid meil on mõtteharjumused, ettearvatavad mõttekäigud, mis käivitudes viivad ettearvatavale teele. Ja just mõtteharjumust on väga raske muuta.“

„Üks võimsamaid jõude, mis mõjutab valiku tegemist, on vaikimisi valiku efekt – see on juba varem käsitlemist leidnud kalduvus valida kergema vastupanu tee, leppida sellega, mis on käes, niikaua kuni see valik on piisavalt mõistlik. „

 F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022  

 lk 172 „Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““

Tulen linnast ...

 

                                                                                                           Pildil: rannakunst

Tulin linnast … bussiga. Liinibussiga. Padusadu.  Millegipärast meenus J Liivi „Rändaja“ „Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. -- Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline“

 Need on 120 aastat vanad luuleread. Tüvitekst. Selle pildiga võrreldes elame väga toredal ajal: tööd on, nälga pole, jala käima ka ei pea ja tulekiri särab kõikjal. Peaksime olema rõõmsad ja innukad, et nii hästi elame, aga … Aga ikka oleme mossis. Midagi oleks nagu puudu? 

 Võrdlustest

 Kas meil on olud head või mitte nii head tuleb leida õiged võrdluspunktid. Võrreldavad. Oma olusid tulebki vaadelda võrdluses – nii ajas kui ruumis. H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 60/61) toob sellise näite: „Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks saades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afganistaniga. (…) Aga praegu on Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“ „Ka teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis peaaegu kõik näitajad paranenud.“ Hm, selle kohta võiks öelda, et Rootsi jõudis endale arengus järele ja läks ettegi … enamuses teistest.

Tore ju – elu läheb paremaks ja pikemaks. Tõsi on ka see, et oleme „hullumeelse kiirusega arenenud“, kuid … Kuid inimesed ei võrdle mitte seda, milline on ajaline mõõde, pigem võrreldakse ennast teistega nüüd ja praegu. Just selles tekkibki dissonants soovide ja tegelikkuse vahel, me võrdleme oma tegemisi teiste tegemisega ega suuda enesele tunnistada, et nemad teevad midagi paremini/õigemini/mõtestatult kui meie.  Nagu kirjutas Y. N. Harari  („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 494):  „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ Paradoksaalne olukord – elatakse paremini kui kunagi varem, kuid ka rahulolematumalt kui kunagi varem?

Siinkohal osutub õigeks  „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“ (Malcolm Gladwell „Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 lk 77)

Loobumisvõitjatest ja võitjate loobumisest

I  Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 20) räägib võrdlusest kui migratsioonipumbast „Migratsoon on 21 sajandi uus revolutsioon – mitte  20 sajandi masside revolutsioon, vaid indiviidide ja perekondade revolutsioon, mida ajendab soov välja pääseda. Seda ei inspireesi ideoloogiliselt signeeritud maalid helgest tulevikust, vaid Google Mapsi fotod elust teisel pool (piiri). Oma õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon ideoloogiat, poliitilisi liikumisi ega poliitilisi liidreid. Nii paljude „maakera viletsate“ jaoks on Euroopa Liidu piiri ületamine lihtsalt inimlik hädavajadus ja sugugi mitte küsimus utopistlikust tulevikust.“ Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist.“

Ja see on järjekordne paradoks, et paljud ei pürgigi selle poole, et teha midagi ise kodus hästi, veel paremini, et eluolu siinsamas kodus oleks tore. Pigem võrreldes ennast võõrsivõludega minnakse „ennast muutma“ sinna kus juba muutused on toimunud. Loobumisvõit. Krapsakamad lahkuvad? Erosioon?  Kui nüüd mõelda tagajärgedele -  kohalejäänutele? Kas siis maha jääb „nurinrahvas“? „Saamisele“ lootev, mitte isetegija/isetoimetulija rahvas? Või on see kõige vintskem osis meist teiega, milline pusib lõpptulemusena läbi igast jamast? „Jamadest läbipusimiseks“ on vaja aega. No veidi õnnekomponenti ka ja eriti seda, et tehakse õigeid asju, õiges järjekorras, õigel ajal. Ja ärgem segagem seda protsessi pidevate  nutulauludega sellest kui „ebaõiglane maailm on“ ja „kui ebaõiglaselt varasid jaotatakse. Kogu sellesuunaline enesehaletsuslik virin tapab arengu (milleks pingutada, kui võib lihtsalt virisemisega ennast järjekorras ette osta). Lõpetage.

 Vammivärvijad

 Üks valdkond mida poliitinimesed perioodiliselt näpivad on oma kodu temaatika. Väga tähtis küsimus. Eriti aktuaalseks tõstatub see küsimus enne valitsemishankeid. Kuna „süksal“ on KOV valimised, siis …  Loomulikult on oma kodu küsimus tähtis, kuid seda ei lahendata poliitinimeste häälte ja ühisrahast vaheltlõikamise meetodil, vaid läbi põhjaliku majandusstruktuuri muutmise. Võimaluse loomine eduks on tähtis.  Edukas ja tõhus majandusmudeli loomine igal ajahetkel ongi poliitinimeste ainukene eksistentsi alus ja õigustus. Just selleks oleme meie teiega neid palganud … eee … valinud.

Kuna majanduse mõtestatud ümberkorraldus on liiga pingutav, siis piirdutaksegi eluasemeprobleemiga, mis ei ole alusprobleem, vaid suuresti kehva majandusstruktuuri ja vähese tootlikkuse tulemus. Poliitinimeste „tegelemine“ eluaseme küsimustega on tühja raisatud aeg ja ressurss, sest ei paranda algprobleemi (majandusstruktuur/tootlikkus) küll aga loob korruptsiooniohu, muudab inimesed „sunnismaiseteks“ ja manipuleeritavateks. Pealegi tekitab uut/lisa ebavõrdsust nii saajate eneste seas, kui ka nende seas, kes on ise pidanud hakkama saama. Probleem muidugi on, kuid selleks on vaja põhjalikku kapitaalremonti, mitte ilutsevat ,vammi ülevärvimist. Prr.

Poliitturg leiab muidugi alati põhjendusi oma jaburate tegevuste õigustamiseks, kui see toob lisahääli (valimiskütust). Kui kohe ei leia, siis tellib uuringu. Kuid uuringutega on täpselt nii, et mida/kuidas küsid sellise vastuse ka saad. Näide elust enesest: "Värskest uuringust selgus, et aina enam on neid pealinlasi, kes Tallinnasse oma kodu osta ei jaksa." (ERR). Kurb lugu, kuid … Oot-oot,  ka Pariisi, Berliini, Stockholmi, Helsingi, NY, ega Londoni noored ei jaksa üldjuhul endale oma kodulinnades korterit osta. Korteri omamine ongi üldjuhul suure ja aastatepikkuse ponnistuse vili. See ei puuduta mitte ainult "noori" ega pealinnu, vaid ka aastaid tööelus edukalt osalenud valdkonnatippe. Küsige näiteks Müncheni või Manchesteri inseneridelt. Tegelikult on koduomamine rohkem valikute küsimus ehk vähem pidu ja rohkem tööd. Kuid see mõtteviis pole loomulikult populaarne, seevastu mingi muinasjutulise „keegi peab“ tegema, looma, andma jutu veeretamine on hulka lahedam tegevus. Siinkohal tuleb täheldada, et on tõesti väike, väga väike, inimrühm, keda meie teiega peame järele aitama, kuid see ei tohi muutuda üldiseks.

 Inimkonna algseadistus

Nüüd arutavad kõik millist värvi kasutada vammi ülevärvimiseks.  Koduomamise küsimust arutati ka Päripäeva raadios … nii ühelt kui teiselt poolt, kuid peaasjalikult ikkagi värvimise poolt.. Siiski, ühe vaatepunkti tõstatamine oli märgiliselt hea  – milline üleüldse on keskmine korter? Vestluspartnerite jutust koorus välja, et see ei ole kujuteldav  kesklinna luksuskorter ega Noblessneri penthaus, vaid ilmselt NL aegne Mustamäe 2-toaline paneelikas. Ilmselt sinna kanti see keskmine tüüribki, kuid siis keerati vint peale järgmise argumendiga: „Aga kui ma olen edukas noor kesklinnakontorist kelle sõbrad on samuti sealt pärit ja omavad (juba kortereit), siis keskmine paneelikas magistraali veeres ei ole ju sobilik“. See on väga hea mõte. Innustav. Õigemini mitte ainult mõte, vaid ka eesmärk ja liikumapanev jõud. See on inimeksistentsi algseadistus seada eesmärke ja luua strateegiat nende eesmärkide saavutamiseks. Kui sa ei taha „keskmist paneelikat“ (kuigi ka see on vale suhtumise ja otsuste korral kättesaamatu), vaid penthausi, pead endalt küsima, kas seda mida sa teed on just see mida pead tegema oma eesmärkide saavutamiseks? Võib-olla teed sa valet asja, võib-olla ei pinguta sa piisvalt, pole pühendunud? Võib-olla on see mugavus? Võib-olla … Eesmärk panebki asjad/protsessid liikuma. Heaolu ja eesmärkide saavutamine vajab pingutamist ja oma valikute haldamist. „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“

 „Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“

„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 44/45/48). Nii on.

 Riidekapitagused?

 Muidugi on iga normaalse inimese unistuseks oma kodu. Kuid „uuringu“ järgi 14% tallinlaste jaoks (32 000 leibkonda) ei ole pealinnas elamine taskukohane — nende eluasemekulud ületavad 40% kuusissetulekust. Hm, mida see tähendab? Kas M Mansoni skaalat järgides pole nad piisavalt pingutanud, näinud piisavalt „valu“? Midagi muud? Muidugi on huvitav, et kui elamine pole „taskukohane“, siis „mille kohaselt“ elatakse? Miks üldse elatakse elu, mis pole taskukohane? Miks kannatatakse valu, mis on vale valu? Asjatu. „"See tingib meil olukorra, et eriti noortel on järjest keerulisem endale eluaset leida, nad jäävad järjest pikemaks ajaks vanematega kokku elama. Ja kui nad ka leiavad endale turult üürikorteri, siis sealt edasi liikuda ja endale midagi osta, on muutunud ka järjest raskemaks,". Kurb lugu, eks ole? Mnjah,  neljanda põlvkonna tallinlasena kinnitan, et esimestel põlvkondadel  polnud siinne elu samuti kerge. Polnud kerge, kuid oli visadus jätkata. Keegi ei jäänud vanemate kapi taha vinduma. Või kuidas ei jäänud noored riidekapi taha roiutama Vaheriigi ajal, mil mingit korteriturgu polnudki? Pea ainukene võimalus oma koduks oli olla töökohas „korterijärjekorras“ kus ametiühingu onud-tädid jagasid kortereid. Oma kodu loomiseks tuli leida lahendusi ja need leiti. Nutikus aitas.  „Linnakorterite projekt“ tuletab vägisi meelde, et tegemist on kellegi (vastiku) nostalgia reinkarnatsiooniga. Tulevad onud-tädid kokku ja hakkavad arutama milline on kellegi koht nimekirjas ja kes saab „soodukaga“ korteri? Kindel korruptsiooni kasvulava. Hullem veel, see on ka sõltlaste kasvulava. Sõltlase valikud ei ole vabad.

 Poliitiline segregatsiooniloome

 Ja kui see kapitaguse teema on läbi nämmutatud, siis minnakse järgmise halina kallale – segregatsioon. „tekkinud linnaositi suured hinnakäärid, taskukohased korterid asuvad nõukaaegsetes magalarajoonides, kuid need ei vasta noorte perede vajadustele ning on sageli renoveerimata. Uued korterid on väga kallid, aga need on viimase kümne aasta jooksul muutunud märksa väiksemaks, mistõttu tuleb lastega peredel kolida Tallinnast kaugemale.“ Selline lõputu nutulaul ettekäänetest, miks peaks avalik võim sekkuma loomulikesse protsessidesse.

. "Ma ei taha praegu öelda, et Tallinnas oleks olukord võrreldav suurte Euroopa pealinnadega nagu Pariis või Stockholm, aga natukene muret peab siiski tundma mõne piirkonna kohta, mida ma praegu välja ei ütle. Ja mida me näeme, on praegu see, et need uued arendused Tallinnas ja ka Tallinna piiri taga tõmbavad kõige rohkem jõukamaid inimesi ja need jõukamad inimesed tulevad renoveerimata kortermajadest. Need majad, mis on Tallinnas renoveerimata paratamatult jäävad järjest vähem jõukamate inimeste elukohtadeks ja see probleem süveneb.“ Selline nutulaul siis, kuid miks ei võiks asja vaadata tegelikkuses.  Ja muidugi on sellesse nutulaulu põimitud ka vaenlane – jõukus. Tõsiselt? Tänapäeval? Oleksime nagu mentaalselt sattunud kõige süngemasse nõukaaega.

 Teateid tegelikkusest

 Siinkohal on tegelikkuse mõistmisel abiks  T Sowell´i („Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 91/92) kirjeldatud mudel, mis on kirjutatud sissetulekute erinevuste arengu baasil: „Üks tegur, mis sissetulekuerinevustest rääkides sageli mainimata jäetakse on aeg. Alumises 20% inimesi nimetatakse sageli „vaesteks“ ja kui nende sissetulekud mingi arvu aastate jooksul eriti muutunud ei ole, võib öelda, et „vaeste“ sissetulekute areng on seiskunud. Enamik alumise viiendikku kuuluvaid inimesi aga ei jää sinna alatiseks. Pole midagi müstilist selles, et enamik inimesi alustab tööelu madalalt ja väikese sissetulekuga, omadab aja jooksul oskusi ja kogemusi ning hakkab hiljem rohkem teenima“

 „Ühes Michigani Ülikooli uurimuses analüüsiti konkreetse hulga töötavate ameeriklaste käekäiku 1975 aastast kuni 1991 aastani ja avastati, et algselt alumisse 20% kuulunud inimestest 95% perioodi lõpul enam sinna ei kuulunud. Peale selle tõusis algselt alumisse viiendikku kuulunud inimestest 29% ülemisse ja ainult 5% jäi alumisse püsima.“

 „Kuna 20 protsenti 5% on 1%, oli kogu valimist uurimuse kõigi aastate jooksul vaene „ ainult 1%. Järeldused nende „vaeste“ sissetuleku kohta nende aastate jooksul saaksidki kehtida ainult tolle 1% suhtes.“

Vaat selline lugu. Miks ei vaata me olukorda niimoodi, et „jõukad“ (või lihtsalt keskendunud valikute haldajad) kolides uutesse elamutesse vabastavad taskukohase/odavama pinna järgmisele lainele, kes saavad enese üles töötada ja siis omakorda osta (mitte muretseda) endale järgmise kvaliteediastmega eluase? Eks ole? Nii see areng toimubki – aste astmelt, tase tasemelt, korrus korruselt.

 Kõrvalised otsustajad.

 Kas teie tahate, et teie eest otsustatakse? Miks peaks? No, mõned väidavad, et administratsioonides on targemad inimesed, kes näevad kaugemale, sügavamale? Hm.  T Sowell´i („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 195/193/178)) edastab  J. Stuart Mill (19 saj) mõttekillu, et  „Isegi kui valitsus on igast riigi kodanikust targem ja teadjam, on ta ikkagi rahvast tervikuna rumalam.“ ( Samasisuline on üks Jaapani vanasõna), siis tuleb kaaluda kõiki administratsioonide otsuseid läbi valitsuse tarkuse/rumaluse ja rahva terviktarkuse. Sest  „ Inimesed, kes püüavad kehtestada prioriteete lõhede kõrvaldamiseks, ei pruugi öelda, et seda tuleb teha „iga hinnaga“ või et selleks tuleb teha „kõik vajalik“, kuid igatahes ei ole nende eeliste ja puuduste üle  otsustamist jäetud inimestele, kes nendega vahetult kokku puutuvad. Veel tähtsam on see, et kõrvalised otsustajad ei saa kõiki, s.o mitte ainult rahalisi, vaid ka inimeste eluga seotud kulusid teada nii hästi kui inimesed, kes nendega vahetult leppima peavad.“ (linnaplaneerimine, uued kvartalid vanade poodide sidemete võrgustike lammutamine)

„Isegi kui riik maksaks sundvõõrandava vara eest jooksvat turuhinda, oleks seda ikkagi ilmselgelt liiga vähe, sest omanikel on juba olnud võimalus oma vara selle hinnaga müüa ja ilmselgelt ei ole nad seda tahtnud.“

 „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte, millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata. Pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“

Just, väga ohtlik. Kuigi võib-olla kohati mugav, kuid ohtlik – isemõtlemise/otsustamise muskel kängub ilma treeninguta. Kui nüüd poliitinimesed on loonud onudest-tädidest (ehk kõrvalistest otsustajatest) komisjoni milline töötaks välja arengukava kuidas ebaõigluse asemel luua uut ebaõiglust (õiglasemat ebaõiglust?), mis põhineks onude-tädide korruptsioonilembelisele tegevusele, siis … See ei ole meile teiega, ega meie ajale kohane,  arengukava, vaid allakäiguspiraal. Nii aineliselt kui ka moraalselt. Heaolu aluseks on ressursside tõhus kasutus ja tootlikkuse kasv. Luues need tingimused kasvuks oleneb edasine igaühe enda visadusest. Ning lõpetades mõttekild (PM 25.06.25): „Karl Oskar Söderlund on lapsena Eestist lahkunud ja elab Texases. Peab eestlasi praegu palju optimistlikumateks, kui on ameeriklased. Karl Oskar ütles, et teda üllatab eestlaste optimistlik olek. «Siin vaatavad inimesed tulevikku lootusrikkalt, ameeriklased aga tunnevad, et elu käib alla,». Laskem neil/meil siis oma optimismi realiseerida. Ise. Luua oma valikud . Ise. Seada oma eesmärgid. Ise.

Liigne kõrvaliste otsustajate ninnu-nännu sahmerdamine viib pendli tagasilangusele nagu juhtus USA-s, inimesed lihtsalt väsivad, et nende eest kõike otsustatakse..

 

 Targutusi:

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 Lk 26 „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“

Lk 27 „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“

 M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

 Lk 40 „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“

"Meil oli valida ..."

 

Elu koosneb valikutest. Me teeme pidevalt valikuid, mõned neist on banaalsed,  mõned eksistentsiaalsed, mõned autopilootsed. Kuid on olemas valikud, mis lubavad teha edasisi valikuid ja sellised millega valikud lõpevad. Umbes nagu arvutimänguga: eksid valikuga, eksid reaktsioonikiirusega - „Game over!“ (GO!). Enam valikuid pole.

 Alternatiivid meie valikupuul

 Veel natukene enne kriisikaskaadi olid „tähtsad“ poliitturu poolt genereeritud üha uued ninnu-nännu fantaasialennulised tasuta või poolmuidu teenused. Headel aegadel kipuvadki fantaasiad lendama. Nagu märkis P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024 lk 199):  „Kui kapital on piisavalt odav, siis oskavad isegi sead lennata. Ühe korra.“ „Odav krediit pakub inimestele ja firmadele, kes ei saa normaalsetes oludes mänguga kaasa minna, võitmatuse illusiooni. Aga see, mis tundub loomulik ja vürtsikas ja jätkusuutlik headel aegadel, ei kesta ega saagi kesta igavesti. Kui raha sissevool lakkab ja finantseerimiskulud kasvavad, kukub kogu asi kokku.“ Niisiis elasime illusioonis nii inimese, ettevõtte kui riigi tasemel. Lõputu hea ilm muutus ... tavaks.

Nagu täheldavad Rumsfeldi reeglid (RR) siis on süvenenud  poolehoid ideele, „et lakkamatult paisuvate kulutustega tuleks katta kõikide kodanike vajadused, samuti kapriisid“. Eks ole, kapriiside rahuldamine ühisraha eest on ka meil muutunud omamoodi „heade aegade inimõiguseks.“ Kuid head ajad ei jäänud kestma ja  Fukuyama ajaloo lõpp ei olnud lõpp, vaid uue uperpalli algus, mille tulemusel on maailm muutunud tunduvalt ebaturvalisemask. Sellest lähtudes on esmavajaduste valikupuu kaldunud kaitsevajaduste suunas. Liigume hoogsalt 5% SKT mahu poole, kuid ilmselgelt vajame lähiajal Kaitsekümnise kasutuselevõttu.  Muidugi ei kao kuskile tervishoiu, hariduse ja sotsiaalvajadused. Meid jääb vähemaks, mis tähendab ka vähemat piirtulu. Eriti tähtsaks muutub tasakaalu leidmine oludes kus kaitsevihmavari on nihkunud niimoodi, et kipume jääma räästa alla. Midagi pole teha, isegi kui vihmavari loperdab, peame tegelema oma isikliku süüdvesteri hankega, et kurivihm krae vahele ei soriseks. Sellest ka uued valikud Nüüd on prioriteedipuu valikud muutunud rõhuasetusega seda kaitseküsimustele.  Valikute prioriteedid on nihkunud, kuid meie reaktsioonikiirus pole sellele järele jõudnud. Mis aga põhitähtis vigade paranduse võimalused ahenevad. Valikutega ei saa enam "siksida".

 Hakkame valima.

 Esimene valik. Si vis pacem, para bellum "kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks". Meie oleme valinud rahu. See on valik millest lähtuvad kõik edasised valikud. Kõiki valikud tuleb võrrelda selle esmavaliku vastu, kas see toetab või lahjendab esmavalikut. Veel mõned aastad tagasi oli kaitse- ja relvatööstus valikupuu üpris ebaolulises osas, tänaseks on kaitsevõime/julgeolek muutunud valikupuu esmaseks tasandiks – kui kaitsevõime pole tagatud, siis edasistel valikutel pole erilist mõtet. Muidugi on võimalik ka Saksa noorukite hoiak, et „parem olla okupeeritud kui surnud“, valiku küsimus, kuid …Kuid see on variatsioon vanast muinasjutust, et kui lähed paremale kaotad elu ja kui lähed vasakule kaotad hobuse (mis tähendab, et kaotad ka elu. W.C ütlemine II MS alguse kohta, et „Meil oli valida sõja ja häbi vahel, me valisime häbi ja saime sõja“, kehtib ikkagi.

Niisiis meie praegune valik on ohtudele vastu astuda, kaitsevõime arendamine, et ei korduks IIMS stsenaarium. Meie oleme teinud rahuvaliku.  Tubli valik, aga … Aga selle deklaratsiooniga asi ju ei piirdu. Rahuvalikule peab järgnema rahavalik. Nüüd tuleb see valik täita sisuga. Tubli on seegi, et sellele valikule on Dr Riik hakatud sisugi looma. Kuid nii nagu kindralid valmistuvad enamuses eelmiseks sõjaks, nii loodavad ka poliitinimesed oma valikutes ennast trikitada mööda tegeliku panustamise raskusest, püüdes läbi ajada möödunud, rahuliku aja meetmetega. See on muide kõige kindlam GO! mängu variant. Kaitse ei saa olla retooriline, tükatine ja ajutine. Kaitsevõime peab olema pidev ja usutav.

 Kisakoor ja supiköök

 Meie poliitinimestele meeldib soojendada ennast väljendite „me oleme sõjas“, "me ..." paistel, kuid … me ei ole sõjas. Kaugel sellest, me oleme sõja taustamängijad, supiköök või pigem kisakoor. Kisakoorid heitlusi ei võida. Kisakoori mentaliteet, et katame kaitsekulutused käibemaksu tõusu, automaksu ja laenude abil on … eee … ma ei leiagi viisakat väljendust … võib-olla … eksitav? Või uinutav? See ei ole piisav. Õige on ennast raamidest välja mõelda ja kujundada ümber kogu kulude-tulude süsteem.

Väide, et lahendame oma kulu-tulu mudeli nii, et  kaitseinvesteeringuid eelarve tasakaalu mitte lugeda või me katame kaitsekulutused laenude abil on väga ohtlik enesepete. Laen on küll lühiajaline abikäsi, kuid selline abimees, mis tähendab, et me peame ühe asja eest maksma kaks hinda – ostetud asja enda hind ja selle asja ostmiseks ostetud raha hinda. Mõlemad tuleb ära maksta. Laen on meile kulu ja laenuandjale tulu. Elementaarne. Seepärast on eriti oluline valikupuu ajatelg, mida teha enne, mida pärast. Ressursse eriti finantse tuleb (paindlikult) juhtida. 

 Nagu märgitud, kaitse ei saa olla suuline, hüpoteetiline, kohatine ega tükatine. Kaitse peab olema usutav, pidev, jõuline ja vaatamata kulutustele (maksku mis maksab) toimiv. Kui kaitse ei ole toimiv, pidev ja tõhus, sest esmavalikule järgnevad rahavalikud ei võimesta seda valikut, siis … Siis kaitset ei ole. Kogu kulu on läinud tühja. G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.” Just nii ongi.

 Eeskujudest

 Taustal kihiseb püsivalt oht, et need ressursid, mida me (peame) suunama kaitsevõimesse võivad poliitinimesed valitsemishankes välja käia kui järjekordset tasuta ja odavasjade palagani. Milleks muretseda majanduse, tervishoiu, hariduse või julgeoleku pärast, kui  homset niikuinii ei ole, sest seda ei ole kui poliitinimest ei valita. Nojah, neid kes niimoodi on mõelnud, neidenam  polegi. Kuid meid innustavad hoopis teistsugused näited nagu  spartalased  Termopüülides või Šveits.

Pealegi … väikesed võidavad kui mitte kogu aeg, siis kogumis tihti. Nagu kirjeldab M Gladwell („Taavet ja Koljat“  Pegasus 2016 Lk 27) „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

„Me mõtleme pisitegijate võidust nagu ebatõenäolistest juhtumitest: sellepärast on Taaveti ja Koljati lugu kõigi nende aastate jooksul nii valjusti kõlama jäänud. Aga Arreguin-Toft leiab, et need pole üldse ebatõenäolised. Pisitegijad võidavad kogu aeg.“ Eks ole julgustav? Igatahes proovimist väärt, aga … Nüüd tuleb see kurikuulus „aga“ – tõdemusest üksi ei piisa, selleks on ilmtingimata jagada ressursid ümber.

 Kaitsekuludest

 Kui meie administratsioon muretseb selle üle, et kaitsekulutuste kasv 5% (või 6%) on raske ja kaitsekulude tõstmine tuleb eelarvetasakaalust „välja võtta“, siis näitab see, et administratsioon pole tegelikkusest aru saanud. Kui me praegu kohe ei tegele Kaitsekümnisega ja majandusstruktuuri raju muutmisega, siis järgmine valikuvariant on  70-90%. Nii, et Kaitsekümnis (halvima vältimiseks)  on küll raske, kuid siiski lustlik lahendus võrreldes kõige muuga. Y N Harari („Neksus“ PM 2024 Lk 422/423) on sõjakulutusi läbi aegade kirjeldanud järgnevalt: „Rooma impeerium kulutas 50-75 protsenti oma eelarvest sõjaväele ning 17 sajandi lõpu Osmanite riik  kulutas sellele umbes60 protsenti. Aastatel 1685-1813 moodustas sõjaväe ülalpidamine Briti valitsuse kulutustest keskmiselt 75%. Prantsusmaal moodustasid sõjalised kulutused aastatel 1630-1659 kogu eelarvest 89 kuni 93 protsenti, olid suurema osa18 sajandist üle 30 protsendi ja langesid 1788 aastaks 25 protsendini vaid selle finantskriisi tõttu, mis viis välja Prantsuse revolutsioonini. Preisimaal ei langenud sõjaväe osa eelarvest aastatel 1711-1800 kunagi alla 75 protsendi ja ajuti tõusis isegi nii kõrgele nagu 91 protsenti. Võrdlemisi rahulikel aegadel1870-1913 sõi sõjavägi keskmiselt 30 protsenti riigieelarvest Euroopa suurriikidest, Jaapanis ja USA-s, samas kui väiksemad riigid nagu Rootsi kulutasid sellel isegi rohkem. Kui aga 1914 aastal puhkes sõda, siis sõjaväe osa eelarves kerkis järsult. I maailmasõjas osalemise aastatel  moodustas see Prantsusmaal keskmiselt 77 protsenti eelarvest, Saksamaal 91 protsenti, Venemaal 48 protsenti, Suurbritannias 49 protsenti ja USA-s 47 protsenti. II maailmasõja ajal kasvas see Suurbritannias 69 protsendini ja USA-s 71 protsendini. Isegi 1970ndate pingelõdvendusaastatel moodustasid NSV Liidu militaarkulutused 32, 5 protsenti riigi eelarvest.“ „21 sajandil alguses on maailma valitsused sõjaväele kulutanud keskmiselt vaid 7 protsenti eelarvest, isegi domineeriv superjõud USA kulutas oma militaarhegemoonia säilitamiseks vaid 13 protsenti eelarvest.“ Ja veel võrdluseks: „21 sajandi alguses on maailma valitsused tervishoiule keskmiselt kulutanud umbes 10 protsenti eelarvest ehk umbes 1,4 korda rohkem kui riigikaitsele.“

„Sõja tähtsuse vähenemine ei tulenenud mingist taevasest imest või loodusseaduse muutumisest. See juhtus seetõttu, et inimesed muutsid oma seadusi, müüte ja institutsioone ja hakkasid tegema paremaid valikuid, ühtlasi ka seda, et tegu pole millegi pöördumatuga.“ … nagu praktika näidanud on. Tundub muidugi mõistmatu, kuid ... siin me nüüd oleme. Clausewitzist käsitlus  „“Sõjas“ lõi ratsionaalse mudeli sõja mõistmiseks. Selle peamiseks maksiimiks on „sõda on poliitika jätkamine muude vahendite abil“. See annab mõista, et sõda pole tundepurse, kangelaslik seiklus või jumalik karistus. Sõda pole militaarne nähtus. Sõda on hoopis poliitiline vahend. Clausewitzi arust on sõjalised ettevõtmised täiesti ebaratsionaalsed, kui need ei lange kokku mingi laiema poliitilise eesmärgiga.“ (lk 197).

 Sotsiaalelust ka 

Lisaks sellele on C.v. Clausewitzilt pärit käsitlus, et: „Sõda ei kuulu teaduse ega kunsti valdkonda, vaid see on osa sotsiaalsest elust. See on suur huvide konflikt, mille lahendus on verine, ja vaid viimati nimetatu poolest erineb see muudest sotsiaalse elu nähtustest. Paremini kui mis tahes kunstiga võib seda võrrelda äritehinguga, mis on samuti inimlike huvide ja toimingute konflikt, ja palju lähemal sellele on poliitika, mida omalt poolt võib võrrelda kaubitsemisega suuremas mastaabis.“ (P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012 lk 218). Eks ole vahva – sõda, kui sotsiaalne elu. Niisiis milline on laiem eesmärk sõja loomiseks, jätkamiseks või lõpetamiseks?  Kas need käivitid on kadunud? Taandunud? Ilmselt mitte. Kõike seda peame (kindlas kõneviisis) arvestama oma kaitse(kulutuste) ülesehituse, eriti oludes, kus meie kaitsevihmavari on nihkumas selliselt, et me kipume jääma varju alt rästa alla ja nagu mainitud, just sellisel räästa alla jäämisel. Sellest ka oma süüdvesteri vajadus.

Jõukuse raskus 

„Sõjajärgne filosoof Hannah Arendt on öelnud, et kõige ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk. Jõukust saab kaitsta ainult jõuga, sest erinevalt vaestest rikkaid kadestatakse ja neil on asju, mida teised ihkavad, ning erinevalt tugevatest alluvad nad jõule. Minu isa ütles ikka, et ka maailma rikkaim inimene ei ela üle odava kuuli tabamust. See käib ka riikide kohta. Jõukus ilma rikkuseta on nagu kutse katastroofile..“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 Lk 183). Peame seda jõukuse kaitse komponenti ka silmas pidama, sest kui meil on vahendeid rahastada kapriise, siis oleme järelikult ka jõukad (olenemata sellest mida osad poliitinimesed arvavad). Meil on selle kohta isegi tõend – oleme OECD, rikaste riikide klubi liikmed. Tegelikult on teinegi tõestus, oleme rahaliidus. Vaat selline lugu.

 (asja)Kaotusvalust

 Selleks, et rahastada rahu, peame me rahastama … eee … mitterahu. See omakorda tähendab, et peame loobuma tervest reast „heade aegade“ illusioonidest. Põhimõtteliselt saavad kõik sellest aru,  kuid sellele astuvad jõuliselt vastu kaks inimlikku emotsiooni: harjumus ja kaotusvalu. „ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“ Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 47). Niisiis kõikvõimalikele ilmajäämisele nagu toetused, mille võimalikust olemasolust veel mõni aeg tagasi ei teatudki  või tasuta teenused nagu tasuta ühistransport nendest ilmajäämine muutub kaotuseks, kuigi on üldises mastaabis nagu see suvilariiuli mõrane tass, mille te kunagi kingiks saite, siis riiulile panite unustasite ning kraamimise käigus suvilasse viisite. Tegelikkuses on nii, et te panete riiulile üha enam kasutuid asju ja siis hakkavad sealt maha kukkuma nii kasulikud kui kasutud asjad. Või kukub kogu riiul ülekoormusest alla? Valiku tegemiseks vajate valikuarhitekti.

Probleem on selles, et kui teil enam ei ole ruumi kus kasutust ladustada, siis tuleb teha valikuid. Nagu hoomate on meie alternatiivipuud mõjutamas rajult kasvavad kaitsekulud, mis suurendavad ühiskonna piirkulusid ähvardades ära süüa sotsiaalvaldkonna, samuti mõjutavad ühiskonda vananev/väheneva elanikkonnast johtuv piirkulude tõus, mis omakorda ähvardav ära süüa kaitsevaldkonna. V Patrick („“Ei! Ütlemise jõud“ Pegasus 2024 Lk 112) kirjutab, et „Alternatiivkulu on majanduses sageli kasutatav termin, mis tähendab „saamata jäänud tulu parimast võimalikust kasutamata jäänud olukorrast“. Oxford English Dictionary (2010) defineerib alternatiivkulu, kui „teiste alternatiivide kaotamist ühe alternatiivi valimisega“, käitumisteadlased vaatlevad seda tavaliselt kompromisside kontekstis, nagu ressursside investeerimist (aeg, energia, raha) ühte asja, mille tulemus on see, et ei jää ressursse investeerida millessegi muusse, mis võiks osutuda paremaks valikuks“

 Vastusööja

 Kaitsekulude kasv juba mittesõja tingimustes, nõuab hoopis uut moodi valikute tegemist. Vaatamata üldisele olukorrale peame meie teiega tegema kulutusi haridusele, tervishoiule, sotsiaalvaldkonnale, kuid need valikud on hoopis teistsugused. Valikud on pigem eksistentsiaalsed, mitte kapriissed. Kaitstuse ja sellele järgnevate vajaduste uutmoodi ülesse ehitamine saab olema peen kunst.

Nagu täheldas „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 Lk 170/171: ” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Kahetsusväärsel moel kirjeldab see olukord meiegi olukorda. Probleem on muidugi selles, et „Megamuutuse“ ennustused on tehtud ajal, mil keegi veel ei osanud arvata, et maailm muutub nii kurjaks, et vajab rajult kaitsekulude tõusu. Nii, et ajal mil peljati et tervishoiukulud söövad ära kaitsevajaduse kulud ja siis kogu eelarve, siis tänane kaitsevajaduste üldine kasv sööb ära nii tervishoiu kui haridus, kui paljude muude vajalike valdkondade kuluvajaduse. Senine tavakäsitlus, et tõstame trahve/makse (eufemismina parandame riigieelarve positsiooni, halvendades iga pereeelarve positsiooni) enam ei toimi, sest: „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

 Ümberdefineerimine

 Seda viimatikirjeldatut me ju ei taha. Eks ole? Just seepärast peame nüüd tegema seda, mis oli meie kohus teha 20 aastat tagasi – vähem riiki, vähem kapriise, rohkem isiklikku vastutust. „Paraku ei ole kuskil kivisse raiutud, et inimesed peavad saama alates kindlaksmääratud vanusest , milleks on tavaliselt 65 aastat, riigipensioni ka siis kui nad elavad üha kauem. Samuti pole pensionäridel konstitutsioonilist õigust nõuda, et maksumaksjad tagaksid enam kui vaid baaspensioni. Riigid saavad oma kohustusi ümber defineerida ning tulevasi kulutusi kokku tõmmata. Seda tehakse kas ennetavate reformidega  või surve all olles. Nii või teisiti sõlmitakse uus leping, mis piirab nõudmisi maksumaksjatele pensionide ja tervishoiu finantseerimisel.”  „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.” „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.” (MM 171/172/173). Selline mudel siis …

 Just siis …

 Just siis kui meile hakkas tunduma, et me oleme kuludele lahenduse leidmas ilmneb, et nurga taga ootab uus kulumonstrum: „ Isegi kui pensionikulud püsivad aastal 2050 riigi kontrolli all, tundub tervishoiueelarvete taltsutamine rahvastiku vananedes üha raskem. Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui noortele täiskasvanutele. Suurbritannias maksab üle 85-aastasne NHS-ile kuus korda rohkem kui 16-44 aasta vanune.” „Eakate eest hoolitsemine maksab palju, kuid mitte selle pärast, et nad on vanad, vaid seetõttu, et nad palju suurema tõenäosusega surevad. Lähem pilk eluaja meditsiinikuludele näitab, et suur osa neist kantakse umbes aasta enne surma, olenemata vanusest. Tegelikult kipuvad väga vanade arved olema isegi väiksemad kui noortel ja keskealistel. Kui inimesed elavad kauem, siis nood elulõpukulud lükatakse lihtsalt edasi.” (MM 174/175)

Ei midagi uut, kuid õpitakse ikka mitte teiste vigadest vaid ena omadest. Nagu ERR meie olukorda kirjeldab, siis „Kui sotsiaalministri rehkenduse kohaselt jagub tervisekassa reservidest kaheks aastaks ja kui seejärel lisaraha ei leita, tuleb arstiabi kärpida kümnendiku võrra, siis tervisekassa hinnangul tuleb ravi kättesaadavust hakata piirama varem, sest olemasolevatest reservidest peab jaguma mitte kaheks, vaid neljaks aastaks.“ Siinkohal on tekkinud küll üks positiivne nihe SOMI „sõnul vajab tervishoid riigieelarvest lisaraha, aga tema seda praegu küsima ei lähe, sest ei ole selge, kuhu tervishoius raha kulub.“ Ja kui oleme selle selgeks teinud „siis me hakkame ühel päeval kindlasti ka lisaraha küsima. Pluss me tahame välja töötada ka selle printsiibi, kuidas kasutada eraraha tervishoius," Ütleme, et see on samm õiges suunas, kuid vajadus eraraha ja erameditsiini(kindlustuse) vastu tuleb varem kui arvatakse. Mõelge. Mõtlesite? Mõelge natukene, milline kasu võiks olla tervishoiusüsteemil mis põhineb „ravi kättesaadavust tuleb hakata piiramisel“, „arstiabi kärpida kümnendiku võrra“, ja „ravijärjekordade pikenemisel“. Kas see on midagi sellist nagu retooriline, tükatine ja edasilükatud riigikaitse? See ei ole valik. See on „GO!“. Ja sama suusoojaga räägime (ning tegutseme) sellise raharaisuga nagu Tartu-Riia suunalise rongiliikluse reanimeerimisega, valades sinna täiesti kasutult uusi miljoneid. Sellised ongi valikud: eksistentsiaalsed ja (poliit)kapriissed. Eriti mõistmatuks muutub selline valik kaitsekulude kasvu korral kurjas maailmas.

 Valikute inerts

Kui keegi väidab, et elame sõjaaja tingimustes, siis on see liialdus, sest sõdivate riikide kulu riigieelarvest on 60-90% ringis. Niisiis ikkagi pinev rahuaeg ning 6% on väike ohverdus, ilmselt peame mõtlema kaitsekümnisele. Nii või teisiti on kaitsekulutuste kasv muutnud meie võimalike kulude jaotust. Me peame ümber hindama oma (eksistentsiaalsed) vajadused ja prioriteedid. Ühisraha jagamisruum jään üha ahtamaks, kuid mine sa tea  ERR (21.04) ilmutas näiteks, et „Majandus- ja kommunikatsiooni ministeerium plaanib 1,4 miljoni euro suuruse programmiga meelitada Ida-Virumaal tööle 45 eesti keele oskuseta vanemat naist, kes tööturul ei osale.“ Tundub, et raha siiski on? Rumalusteks? Hm, milline võiks olla järgmine kabinetiigavuse „Projekt“? Võtta punt viisipidamatuid vanamehi ja koolitada neist tenoreid? Kevad on kevad, sõnnikuvedu on sõnnikuvedu ja eelarvepuhastus on aga nagu Augeiase tallide puhastamine – Heraklese vägiteo vääriline üritus. Olles läbinud kolm sandistavat kriisi, olles nüüd permanentses julgeolekukriisis ja väheneva/vananeva rahvastikuga väga vanaaegse majandusstruktuuriga on meie prioriteete tarvis hinnata hoopis uue pilguga. Nagu märkis F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022  lk 172): „Saksamaa peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““. Niisiis kas meil kuuldakse? Kui kuuldakse, siis kelle samme kuuldakse)? Kelle kiiluvette me ennast oleme seadnud? Kellena? Kas ainult kisakoorina? Millised on meie alternatiivid?  

 Alternatiivipuu viljadest

 Miks me peame oma alternatiivid paika saama? Just seepärast, et praeguse julgeolekuolukorra, majandusstruktuuri ja rahvastikuarengu juures ei jätku meil mitte mingil juhul ressursse selleks, et tagada kaitsevõime kulude kasv samaaegselt tervishoiu ja haridusvajadustega. Me ei saa endale lubada põrumist.

 J Watt („Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak. Lk 97) täheldab „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.“ Alternatiivkulu tähendab, et kui sa kulutad teatud summa villimisliinile, siis pole su pangaarve selle võrra lahjem, vaid sa ei saa seda enam mujal kasutada. See on summa, mida ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule, kontorile. „Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ Elementaarne? Või siis mitte?

(J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“). Alternatiivkulu tähendab, et kui sa kulutad teatud summa villimisliinile, siis pole su pangaarve selle võrra lahjem, vaid sa ei saa seda enam mujal kasutada. Sa ei saa kulutada uuele restoranile, lisatööjõule, kontorile. „Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss.“ Elementaarne? Või siis mitte?

 Ümberhindamine

 Me peame kõik valdkonnad ümber hindama lähtudes alternatiivkuludest ja uusprioriteetidest.  Meil on hirmutavalt palju harjumuslikkusest lömmi istutud mõtlemist ja raharaisku. Üks näide: ERR 6.04 tõdeb kurvalt, et „Praegused probleemid on, et ühistransport ei ole atraktiivne, käib harva ja pole mugav.“ Hm? Miks ometi? Dr Riigi korraldatud ühistransport (ÜT) on  valatud aastaid rohkelt ühisraha ja ikka pole atraktiivne ja ebamugav? TAK 2014-2020 mugavasse ja kaasaegsesse ÜT planeeriti investeerida 711 milj EUR. Muljetavaldav.  Eesmärgiks oli ÜT kasutamise tõstmine töölkäimiseks (22,8%-lt 25%-le)  Tore, kuid 2020. a aruanne  näitas osakaalu vähenemist. Tegime uhke plaani, valasime sellesse 711 milj EUR ja saime languse? Aga kui oleksime hoidnud kokku 500 milj? Languse genereerimiseks oleks vast aidanud ka 200 miljonist?  Või 100 miljonist? Nüüd valame sinna uusi miljoneid, sest „ Aastaks 2030 peaks aga kõik muutuma: liinivõrk tõhusamaks, inimesed avastavad ühistranspordi võlu, see on kiirem ja riik saab rohkem piletitulu. Ilus on see kahjuks ainult paberil“ (ERR). Kõlab nagu vene muinasjutt. Nagu asjaosalised ise tõdevad, siis kogu visiooni elluviimist hakkab dikteerima raha. Tegelikult mitte raha, vaid harjumus  ja võimalus seda rahastada. Niisiis jõudsime tagasi rahani – raha diktaadini. Nüüd valame uued sajad miljonid ÜT (taand)arengusse, kuid  ainuüksi olemasolevate lepingute täitmiseks  on juba 30 milj puudu? Miks? Kuidas? Mis edasi? Kui vaadata ministeeriumi kavasid ÜT rahastamiseks, siis ilmneb, et REMI-le antud järgmisel aastal ülesanne kulusid 8% kokku hoida. Seda kärbet sisustatakse niimoodi, et riigieelarvest küsitakse juurde u 50 milj EUR (+erinevad taristutasude muutused ja maksutõusudest tulenevad muutused). Selline kokkuhoiumudel siis. Mõnus. Tõsiasi on, et küsimus pole üldse rahas, vaid selles, et selline ÜT mudel ei toimi meie alternatiivide ja võimaluste menüüs. Rahaga suhkurdamine siin ei aita. Nagu täheldas J. W. Rawles  „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“ („Patrioodid“). Just seda teed on administratsioonid minemas. Milline on lahendus? Uut pirukaretsepti on vaja, mitte rohkem suhkrut.

 Suhkruvaba retsept

 Tuleme harjumuslikus mõttekrambist välja ja tunnistame tegelikkust. Meil on liikuvuskorralduses veel pikk maa minna, selleks keerame pildi õigeks:

-Esiteks ei vasta tõele libapilt, et veel natukene administratiivkiusu ja autondus on lõpetatud ning ümberringi liiklevad vaid ÜT, tõuksid ja ükssarvikud. Tõsiasi on, et senini toimub u 83,4% (Eurostat) sõiduvajaduste rahuldamisest autodega (bussiga 8,5% ja rongiga 8%). See on valdkond, mille saab uueks luu ainult konkurentsil põhinev eraalgatuslik leiutajakihk ja riskijulgus pakkudes uusi teenuseid uute standarditega. „Bussindusel“ ja „rongindusel“ seisab ees jätkuv ponnistus, et sõitjaid hea teenusega veenda oma teenuste eelises „autonduse“ ees. Just seepärast annab EL Transpordi Valge raamat (VR) juhise: „Täielikult kohaldada põhimõtteid „kasutaja maksab” ja „saastaja maksab” ning kaasata erasektor, et kõrvaldada moonutused, sealhulgas kahjulikud toetused, kasvatada tulusid ja tagada transpordisektorisse tulevikus tehtavate investeeringute rahastamine.“ Ainukene toimetõhus võimalus on liikuda turupõhisele mudelile. See on just see, mida eesmärgistab (VR): „ … kõrvaldada maksumoonutused ja põhjendamatud toetused ning tagada vaba ja moonutusteta konkurents. Kõnealuseid meetmeid on vaja ka selleks, et tagada võrdsed võimalused otseselt konkureerivatele transpordiliikidele.“ Konkurents on majanduse vedur, mitte dotatsioonid. Iga dotatsioonisent pole mitte abi indiviidile, vaid tugi ettevõtjale, see on ebatõhususe põlistamine ja arengu pidur.

-Teiseks, andmete tõlgendamine õigeks. Hea teada, et 70% inimestest elab raudteede mõjualas, kuid sellel ei ole põhjuslikku seost liikuvusvajadustega. Kui raudteed kasutatakse vaid 8% sõitudeks ja autosid 83,4% siis mõte, et seepärast tuleb arendada raudteed on mõtteinertsus. Tegelikult näitas meie statistika, et 2024 a ÜT-s sõitjate arv (tuh) jagunes järgmiselt: raudteetransport 7 928.8, muu maismaa transport 188 796.7 sh maakonna/kaugliinid bussid 31 138,1, kuid sellest pole meile abi, sest selline statistika on nagu keedus makaronidest, moosist ja heeringast, see on kasutu. Näiteks „ronginduse“ reisijanäitajaid koosnevad nii linnatranspordis, maakonnatranspordis, kui linnadevahelisetest sõitjatest, valdkondadest, mida kõiki reguleeritakse/rahastatakse erinevalt ja mis mõjutavad erinevaid turge. Sama kehtib ka maakonna/kaugliinid „kombo“ kohta. D H Meadows („Süsteemimõtlemise alused“) nendib, et: „Otsustajad ei saa reageerida infole, mida neil ei ole, nad ei saa täpselt reageerida ebatäpsele infole ja nad ei saa õigeaegselt reageerida hilinenud infole.“ Meie pilt liikuvusest pole mitte ainult puudulik, kallutatud ja hilinenud vaid suuresti … arvamuslik. Nii need miljonid põlevad laastades eelarvet ja saastades turgu. „Kui saaksin lisada kümnele käsule üheteistkümnenda käsu: Sa ei tohi moonutada, viivitada ega infot varjata.“

 Miljard nagu maast leitud

 Mõtleme nüüd alternatiivile, et kui oleksime otsustanud teisiti: oleksime kahest arengu(peetuse)kavalt kokku hoidnud … MILJARDI (esimesest 711 milj-st 500 milj, teisest 500 milj), lasknud ÜT turul areneda loomulikul moel, nagu VR seda ette näeb, ja investeerinud miljardi innovaatiliselt majanduskeskkonda, et anda tõuge kaitsevõime, tervishoiu ja hariduse arenguks, tekitanud sõitjatel valikuvabaduse, siis oleksime oma toimetuleku masina hulka kindlamale pinnale vedanud. Eh, miljard nagu maast leitud. Jah, tegemist on „erinevate rahadega“, kuigi raha on raha. Kuid kui saime kütuseaktsiisi ümberkantida „muudeks kuludeks“ ja kasutada teede ehituseks eurorahasid, siis … Miks me enam nutikad pole? Niimoodi peame (kindlas kõneviisis) ümber hindama kõikide valdkondade „ajaloolised“ kulud. Kriisikaskaad ettevõtluses on näidanud, et turupõhised ettevõtted oskavad/suudavad alati leida innovatiivseid lahendusi, eelarvelised kulupõhised … oskavad raha juurde küsida. Just see on see koht kus tuleb otsustada, kuhu eelarveraha kasutada

Rääkides (kuid veel mitte tunnetades) rahvastiku vähenemist/vananemist seisame silmitsi hoopis uute kulukomponentidega kui harjunud oleme. Meie kuluprioriteetideks kujuneb peale julgeolekut tervishoid, sotsiaalvaldkond, haridus, selleks prioriteediks ei ole doteeritud või tasuta ühistransport või plaanimajanduslikud üürikorterid. Vaatamata sellele, et paljud senised „tasuta valdkonnad“ (haridus, tervishoid, sotsiaalhoole) tuleb niikuinii viia mingist kokkulepitud ajajoonest tasuliseks, tuleb ka sellisel juhul teha valikuid. Need valikud ei ole ainuüksi valikud raha kulutamiseks, vaid eelkõige olemise ja mitteolemise küsimused. Eksistentsiaalsed. Sellisel juhul on loogika järgmine: kui tervishoid ja julgeolekut pole tagatud ja  te olete surnud, sest pole saanud õigeaegset terviseteenust, siis pole mingit tähtsust, kas te saate tasuta bussi või rongisõitu, kui julgeolek pole tagatud, siis pole mingit tähtsust tasuta rongisõidul, sest siis on valikus vaid kaks tasuta ühistranspordi võimalust, kas üksusega liinile või ülevõtja laagritesse. Just niimoodi eksistentsiaalsete  alternatiivkulude testimine toimubki. Vaid konkurents muudab meie tuleviku võimalikuks, mitte administratiivne plaanimajandus.

Ühistranspordi valdkond oli siinkohal toodud vaid üheks näiteks, kuid tõsiasi on see, et meie teiega peame lõpetama investaarimise arengupeetusse ja vananenud majandusstruktuuri tsementeerimisse igas valdkonnas. Selliseid valdkondi kus investeerimine tähendab tegelikult arengu taandarengut on küllaga. Väga vabandan, et ei ole jõudnud ära teha kogu majaduse arengupeetusse ivesteerimise kaartistust, kuid ... Ei taha ahneks minna, maailm on täis häid ideid ja ideegeneraatoreid. Mõned neist on ka integraatorid. Seega lootust on, sest kui me ei saa aru, kui palju meil metsa on või energiat vajame ja mida viienda klassi juntsu kümne minutiga kokku suudaks arvestada, siis on meie lood kehvapoolsed.

Ja muide ... Meil ei ole ÜT liikumisvaesust ega liikumivaegust, meil on kapriisid ja ebatõhusus, Kuiniimoodi kõik valdkonnad ümber kaevata, siis saame püsiva kaitsevõime, korras eelarve ja mõistliku toimetuleku. Me saame veel valida ...

Targutusi: 

P Zeihan „Maailma lõpp on alles algus“ PM 2024

 Lk 9 „Viimane sajand või umbes nii on olnud justkui progressi välksõda.“

J K Galbraith „Külluseühiskond“ Ilmamaa 2024

 

Lk 138 „Üldise vaate kohaselt on oluline ainult erasektori toodang ja peaaegu mitte miski muu. See tõstab riigi heaolu. Selle kasv mõõdab ühtlasi riigi rikkuse kasvu. Avaliku sektori teenused seevastu on ballast. Need on vajalikud ja neid võib olla tuntavas koguses, kuid selle koorma peab lõppkokkuvõttes kandma erasektori tootmine. Kui see koorem on liiga suur, kannatab erasektori tootmine ja see väheneb.

Parimal juhul võib avaliku sektori teenuseid võtta kui vajalikku pahet;

Isegi kui need teenivad vajalikku eesmärki, on need teenused viljatud.  „Valitsussektor on võimetu looma midagi, millel oleks samasugune tähendus kui äritegevuses toodetav rikkus …““