Pildil: Jauram
Tulen
linnast … pasasadu! Ränk ja lämmatav pasasadu…. (vabandan sõnakasutuse pärast, kuid kui olukod on nii essune kui see on, siis ei jää muud üle. Pidin küll alustama nagu eelmises osas, et
„tulen linnast padusadu“ ja arutleda siinkohal selle üle, et kuidas minu
õpetatud sõbra tähelepanekute kohaselt kilomeetrite viisi autosid tossutab
kitsasradadel, samal ajal kui tonnide viisi tühibusse nendest mööda tuhisevad,
mis on ere näide liikuvuse loogika mittemõistmisest. No, et kus siin kliimaeesmärkide
saavutamine on ja kas linnaparunid pole mitte loodusseadustest ja energia
püsivuse seadusest valesti aru saanud, aga … las see ootab natukene. Selline
plaan oli.
Administratiivne
liikluskaos ei kao kusagile ja me suudame seda veel kuidagi taluda, kuigi see
on poliitilise pasasaju ja asjatundmatuse üks komponente, kuid kõigepealt
tähtsamad asjad. Eksistentsiaalsed. Vaat selline plaan on nüüd.
Seega
padusadu on küll, aga see, et poliitiline kemplus Peamises Linnas on
meelelahutusüritusest üle kasvanud millekski muuks nõuab rutulisemat ja
tihedamat läbikammimist kui suveajal kombeks. Kahjuks pole see ainult peamise
Linna probleem, vaid defineerib kogu meie poliitturgu. Nojah, õnneks on
padusadu, mitte rannailm, nii tekib läbikirjutamiseks veidi mahti.
Meelelahutusest
püstijalakoomikute klounaadiks
Niisiis
… See mis algas kui tavaline poliitturuline meelelahutusüritus, kujunes
piinlikuks klounaadiks ja suubus enesehävituslikku spiraali, mis see on? Mis toimub? Paar
kuud enne KOV valimisi (valitsemishanget) hakati mängima paaride vahetamise
mängu? Ilmselgelt tekitab see publikumis küsimuse: Kas Linnakogu ja -võim
ei ole oma tööga hakkama saanud? Kas mitte ükski neist pole oma tööga hakkama
saanud? Igaüks eraldi ja kõik kokku? Hm, olukord on nii lõhki, et vägisi jääb
mulje, et kõik nad on ebaõnnestunud, pole mõistnud oma kohustusi, vastutust ega
eksistentsi aluseid. Samas, võib-olla oligi päramine aeg et meie teiega (kõrgeima
võimu kandjad) näeksime kogu selle inetuses, et süsteem kipub kokku jooksma ja vajab
tugevat kohendamist. Eh, vana teada-tuntud lohutav tõde on see, et sõnniku peal
kasvavad kõige kaunimad lilled. Igatahes Süsteemivälise tegija mängu toomine
tekitas paar päris põnevat arenguvõimalust.
Arbitraaž:
Kõrvaltvaataja pilk
Lilledeni on veel pikk maa arengut ja
haisu, alles käib sõnniku kääritamine, seega peame selles lehas kuidagi hakkama
saama. Pikalt?
Tundub, et praeguse olukorra
meisterdasid kogumis neli kehva suundumust poliitturul: kapseldumine/mullistumine,
usalduse erosioon, millele lisandusid ideede ja julguse puudus. Need
suundumused on omased kogu tänasele poliitturule, kuid eriti groteskse vormi on
need andnud Peamises Linnas. Tagajärjeks: mullistumine ehk oma mullis istumine
on tekitanud selle, et poliitturg ei suuda enam oma tegevuse
tõhusust/tõhusetust hinnata ja poliitturu mõistetamatud tegevused tekitavad
usaldamatuse poliitturu tegusa toimimise vastu.
Muide EKI järgi on „mullistus
(soome) ⇒ muutus,
muudatus, murrang, pööre; segadus; vapustus“ ja meil
kasutatakse seda tihti mulli tekke mõistes. Soome mullistumine (revolutsioon)
ja meie mullistumine (isekeskis jauramine) on vastandmaärgiga tegevused,
mispärast oleks vast mõistlik leiutada siinkohal uus termin nagu näiteks mullumine?
Tegelikult on omamaine termin „kapseldumine“ piisavat selge ja mõistetav. Seega
… räägime kapseldumisest.
-Kapseldumine
Nagu märgib J Diamond („Võim“ ÄP 2018 Lk
174): „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb
teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma
tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste
tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad
inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla
kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise.
Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad
emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“
„Kui kõik teiega samas mullis olijad
kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska
ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge
langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu
veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda
tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda,
mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma
võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu
kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea
võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“ Tundub
tuttav? Nii on: kinnituskalduvuse otsimine, tulemüürid jne. Lähme edasi. Kuidas
on meil lood poliitturul ja poliitturu suhtes usaldusega
-Usaldus.
Usaldus on
üks tähtsamaid liugaineid tegevuste sujuvaks toimimiseks. Teiseks võimaluseks
on hirm, kuid see on teise dimensiooni juhtimiskomponent. J. C. Maxwell („21
vääramatut juhtimise seadust” Thomas Nelson, Inc Lk 89)
nendib, et: „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga
kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva
otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes
taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab
vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise
järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast
halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see
enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba
hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.”
Kinnitan teile, et vahetusraha on otsas,
mull ei tooda uut vahetusraha. Meie teiega ei hooli enam Poliitturu lubadustest,
sest need lubadused on sündinud mullis „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa
tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.” (lk 142). Pealegi, … püüdke meelde
tuletada situatsiooni, mil te saite aru, et tegemist oli „Iga kord kui teed hea
juhtimisotsuse“ olukorraga? Isegi mitte iga kord, vaid see ainumas kord? Hm? Ei
tule meelde? Kui midagi meenub, siis vast mõni õhinapõhise jaburuse
tagasipööramise otsus. Kuid need ei lahe arvesse … täispunktina. Vigade
parandus siiski. Nagu ütles sir Humphrey (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“
Varrak. 1999 Lk 206) „“Härra minister, „ ütles ta siiralt, „me ei mõõda oma edu
mitte resultaatidega, vaid aktiivse tegevusega. Ja meie aktiivsus on
märkimisväärne. Ja produktiivne“ (Jutt käib poolteist aastat tagasi valminud
haiglast, kus on 342 administraatorit ja 170 muud töötajat, kuid pole
meditsiinipersonali, sest see läks kulukärbete nahka)
Häid juhtimisotsuseid ei saa teha vale põhja pealt. Vale
põhja pealt tehtud „hea otsus“ vaid kindlustab vale põhja. Kapseldumine ju
usaldamatus ei tekita pinnast uuteks ideedeks ega tegevusjulguseks. Tegevus küll
toimub, kuid see süsteemitu, tervikut lõhkuv ja hirmkallis. Tegevus siiski … poliitturu
enda arvates. Kapseldumine ja
usaldamatus on rikkalik pinnas vaid konfliktideks.
Ajend,
põhjus ja kinnijooksmine
Mis
siis oli käesoleva konflikti põhjus? Lasteaiakohtade tasumäär? Valitsemishanke
eelne paanika? Reitingupelg? Või õigemini, kas selles oligi põhjust? Võib-olla
oli see ajend? Täpselt nii nagu sõdades, kus on sõja põhjus ja ajend sõja
alustamiseks. Need kaks asja ei pruugi kokku langeda. Ajend on ilmselt õige määratlus,
kuid kuidas ja kes nii lootusetult trööstitu kombinatsiooni käima tõmbas on
veidi hämaram teadus.
Pealegi
tundub, et meie poliitturg on üles ehitatud kui kättemaksu- või kaklusklubi,
genereerides hunnitul määral viha, vihuti ütlemist, mahajooksmist ja
pahatahtlikkust. Nagu täheldavad S Levitsky D Ziblatt („Kuidas
demokraatiad surevad“ PM 2024 Lk 128): „Sallimatus on
poliitiliselt kasulik.“
Nojah, kehval ajal kütus seegi, aga kas see on see mida me
tahtsime? Mida meile teiega lubati? Jauramine
lasteaiakoha tasu ümber on ilmselge ajend, mitte põhjus konfliktiks. Muide
illustreerival pildil on meie üks Ürgjauram. Nii, et Jauramiga rütmi lüüa on
päris lustlik, kuid poliitjauramine publikumile väga väsitav. Üksluine ka.
Tegelikult
on käesolevas kaklusklubi raundis situatsioon „kaks ühes“, kus allakäinud
majandusstruktuuri tingimustes ongi lasteaiakoha maksumuse küsimus tõesti muutunud
tähtsaks (kuigi ei peaks oleme), kuna majandusstruktuur ei võimalda ootustele
vastavat sissetulekut. Seega tegelema peaks jõukuse kasvatamise, mitte vaesuse
ümberjagamisega. Ja meeldetuletuseks, et „tasuta asju“ pole olemas. Seega ravi
on vale. Segadusttekitav. Selle asemel, et tegeleda juurpõhjusega ülereguleeritud
ja ülemaksustatud majanduse reanimeerimisega, reanimeeritakse hoopis
sotsialismi. Oh, isegi sina – Muutustepidukond?
Teisalt,
tuleme tagasi usaldusküsimuse juurde. Hea
tava nõuab, et, kui osapoolte vahel on midagi kokku lepitud, siis … kokkulepe
peab olema kui raudpolt. Kokkulepete pidavus on tähtis süsteemi ladusaks
toimimiseks. Kokkulepete pidavus on sama tähtis kui usaldus. Õigemini on
kokkulepete pidamine üks usalduse komponente. Kokkulepped ja usaldus on
kaksikvennad. Siinkohal on tegemist kahetasandilise kokkuleppega, millest lasteaiakohtade
maksumuses ei saadud kokkuleppele, kuid alusleping ehk KOLE oli ju jõus. Nii,
et jah, valikus on: kas kehv leping, kehv seltskond või kehv käitumine. Või
kõik kogumis. Kuna meie poliitmäng
toimub suuresti mitte usaldusformaadis, kokkuleppeid austades, vaid
kättemaksuklubi formaadis, siis ei jäetud kokkuleppe rikkumist (või selle
rikkumisena tõlgendamist) kasutamata. Kurakäelised tõmbasid käima massiivse
müüdiloome protsessi, et Muutustepidukond tahab valitseda koos
Kahevahelpidukonnaga. See oli
omakorda nii üledoseeritud, et muutus koomiliseks (või tülgastavaks). Pole
tõsiseltvõetav. Lisaks jäi mulje, et Pikapurjepidukonna eksistentsi ainsaks
väljundiks oli mahutada ühte hingetõmbesse võimalikult suurem kogus väiteis, et
Kahevahelpidukond on kriminaalne? Ehhee, nagu juba Lenin märkis „Vale,
mida korratakse piisavalt palju kordi, muutub tõeks.“ (M J Kari, A Helmila
„Miks Venemaa nii teeb“ PM 2025 Lk 232). Konflikti lahendamisele ei aidanud
kaasa ka selline uus fenomen, mis on tabanud üht linnajuhtidest: kõik mida ta
ütleb õigesti, see sumbub ja kõik mida võib
tõlgendada pahatahtlikult, seda pahatahtlikult ka tõlgendatakse ja
seejärel ka võimendatakse. Sellest on kujunenud juba õhinapõhine hasartmäng. Täiuslik
torm oligi sündinud – kõik kõigi vastu.
Väikest
täpsustamist vajab vast Peamise Ministi eemaldumine konfliktist. Pidukonnajuhina oleks
ta pidanud võtma seisukoha, mitte tõdema, et piirkonnad toimetavad kõik iseseisvalt.
Pidukonnajuhina oleks see jätnud mulje, et Muutustepidukonna puhul pole
tegemist mitte monoliitse pidukonnaga, vaid juhitamatu piirkondade
konföderatsiooniga, kuid Peamise Ministrina … pole see tõesti tema lahing. Hakates
tegelema vallatülidega saaks temast Vallavanem, mitte Peamine Minister. Peamised Ministrid tehku oma Peamise Ministri tööd ja kommunaalbeetad saagu oma tööga ise hakkama. Pean
siinkohal tunnistama, et Peamine Minister mulle lausa meeldib. See, ei tähenda,
et mulle tema seisukohad meeldivad, kuid peale aastaid närvilisi tänitamisi on
tänaseks omaette väärtuseks, kui rahulikult öeldakse, et „Maksud tõusevad, aga
inimestele jääb rohkem raha kätte.“ Rahulikult. Nii ei saa olla? Tühja sellest,
kuid tegemist on konstateeringuga mitte tänitamisega. Väga värskendav. Meeleolu
loov.
Valimisloosungi
küsimus
Ainuke
põhjuslik seos konfliktiks võiks olla vast see, et Muutustepidukonnal ei lastud
tekitada tulevaseks valitsemishankeks oma keskset lööklauset: „Kaotame
lasteaiakohatasud!“. See ajab närvi
küll, kui plaan ei õnnestu, kuid … Kuid siin pole ju midagi imestada, kuna mäng
käib kättemaksuklubi formaadis ju. Mängu põhireegel on see, et kõik takistavad
kõiku, mitte see, mida ühiselt paremini teha. Muutuste pidukonnal õnnestus
aastate eest loosungiga (ja teoga) emapalk, mis kostus (ja toimib) ju hästi,
siis seekord püüti trikki korrata läbi lasteaiamaksu kaotamise. Kui
valimishanke loosungiks on „Kaotame lasteaiakohatasud!!!“, siis mingi hale
vigin, et alandame kohamaksumust oleks valimishanke kontekstis … kohatu. Mannetu. See poleks
lööklause. See ei „töötaks“.
Jäikus
selles mängus muidugi kasuks ei tulnud. Nii, et me võime vaadata kujunenud
olukorda ka nii, et … Muutustepidukond püüti oma jäikolekus kenasti lõksu,
millest beetakommunaalid ennast välja tagurdada ei osanud. Ja ega teised
lasknudki. Miks oleksid pidanud? Ehhee Muutustepidukond pani iga järgneva liigutusega endale rohkem
puid alla ja põles maani maha. Ka võit valimisloosungi puhtuse nimel oli rohkem
Pyrhhose võit, kui päris võit. Nii, et kas neil üldse on asja valitsemishankele
ja kas see võib olla kogu pidukondliku struktuuri
luigelaul, seda veel näeme. Igatahes on selle võitluse bilanss sügavalt
negatiivne. Kui me vaatame natukene ajas tagasi, siis mõnedki valitsemishanke suurvõitjad
lõpetasid just võidu harjal oma eksistentsi. Pöörane? Eks ole - võita, et kaotada. Paar vale valikut ja … pidukonda
enam polnudki. Maastik, poliitmaastik, muutus. Jäädavalt. Varjulised
kurigeeniused on ikka võitnud. Tundub, et praeguseidki käivitajaid peab otsima
pigem kasusaajate leerist, mitte … ebaõnnestujate nukrast reast.
Ebaõnnestujatega on kõik selge, nemad on meile kenasti vitriini välja pandud –
teadmiseks ja õpetuseks. Nii on, kuid …
Stabiilsuse
ebastabiilsusest
Kuid
kui me mõtleme nüüd natukene järgi selle üle miks selline punnseis on tekkinud,
siis ilmselt on üks põhjusi selles, et Peamise Linna poliitturg on pikka aega
olnud … ebastabiilne. Ehhee, seda ebastabiilsust toitis pikaajaline … stabiilsus
ehk Kahevahel pidukonna domineerimine. Ülejäänud poliitturg püüdis seda
dominantsust väärata igal võimalikul ja võimatul juhul. Kogu ülejäänud
poliitturu eraldiseisvaks pühaks eesmärgiks muutus Kahevahel pidukonna
dominantsuse vääramine Peamises Linnas. Niimoodi sündisidki kõige
ebaloomulikumad kooslused eesmärgiga … võtta võim. Pikaajaline dominantsus pole
hea ühelegi süsteemile, muutes selle aeglaseks ja ülbeks. Nüüd on võim dominandilt
võetud. Järgmine valitsemishange näitab, õigemini meie teiega näitame, keda me
usaldame, mida usume Ja-ah, keeruline saab olema.
Mängu
kõrvalmõjud
Olenemata sellest, millised on käesoleva kaklusklubi
raundi tulemid, on nende kõrval ja järelmõjude osa suurem, kui oskame
esmapilgul arvata. Ühest küljest on teada, et inimesed unustavad kiirelt ja põhjalikult,
kuid samas tunnete tasandil võib toimuda midagi hoopis muud ja pikatoimelist. A
Peltola („Nakkavad tunded“ Hea lugu 2024 Lk42/61/68) defineerib seda olukorda,
kui tundenakkust: „Tundenakkus hõlmab empaatia afektiivset tahku. Selleta ei saa
me tabada teise inimese emotsionaalset seisundit ja mõista, mida ta tunneb.
Emotsioonide nakkamise aluseks on tugevalt neurofüsioloogiline ja nähtusena on
see seetõttu psühholoogia erinevatest tugiraamistikest sõltumatu ja iseseisev.
Tundenakkust kirjeldatakse kui automaatset, kiiret, primitiivset ja suuremalt
jaolt väljaspool kontrolli olevana,. Emotsioonide nakkamine viib jagatud emotsioonide
seisundini – „nakatanu“ inimene kogeb sama emotsiooni mida teine.“
Kusjuures „Negatiivsed emotsioonid nakkavad kergemini kui
positiivsed. Negatiivsed emotsioonid edastavad meile sõnumeid kas reaalsest või
läbielatud ohust. Meie püsimajäämise seisukohast on olnud tähtis õppida
ohusõnumitele kiirelt reageerima. Seepärast nakkavad negatiivsed tundes
positiivsetest kergemini. Ka on negatiivse tundenakkuse mõju sageli tugevam kui
positiivse oma. Negatiivsete tunnete nakkumise kahjustavad toimed vaimsele
heaolule on tavaliselt suurimad siis, kui tundenakkus toimub alateadlikult. „
„Emotsionaalsete
nakkuste tõttu hakkavad inimesed alateadlikult tegema oma keskkonna kohta
sarnaseis tähelepanekuid – nakkavad tunded häälestavad meid samadele
emotsionaalsetele sagedustele.“
Kui me lisame veel sellele „nakkusele“ T Eriksoni (
„Valetajad minu ümber“ Varrak 2025
Lk 146) väite, et „Vaimu- ja arengutreenerid teavad, et
aju ei suuda eristada kogemust ja mõeldut. „ „Kui sa mõtled ühte mõtet
piisavalt tihti, muutub see viimaks niivõrd tuttavaks, et tundub tõeline. Mõte
tundub mälestusena, mitte väljamõeldisena.“
Niimoodi ongi mänguväljak valmis seatud järgmiseks
raundiks, aga meie oleme tundenakkusest puretud ja pidevjuttudest segaduses … pidades
neid meie eneste mälestusteks, kuigi neid sündmusi pole kunagi toimunudki. Vahva.
Süsteemiväline tegur ja Juhtsats
Kogu kisma ainsaks positiivseks tulemiks võib nimetada
Süsteemivälise teguri pakkumine Peamise Linna pea kohale. Muidugi mitte
otseselt, sest nii nagu seda tehti polnud sellel minitki võimalust lendu
tõusta. Kuid uue teguri mängu toomine muudab vältimatult mängu, sest kõik
poliitinimesed küll välistavad Süsteemivälise tulekut, kuid igaüks salajas
ikkagi mõtleb, mida see enesega kaasa võib tuua. Poliitturul on omad reeglid ja kuigi
vahel seda näitemängu mängitakse, et meil on rivistuses mittepoliitinimesed vaid asjatundjad,
siis … Siis tõsiasi on see, et kõik „valdkonna asjatundjad“, kes täidavad
poliitilist ametikohti, need muutuvad paratamatult poliitikuteks. Eee … või marionettideks.
Poliitilises süsteemis ei saa mittepoliitiliselt toimida, selle
mittetunnistamine on enesepettus, või … teiste petmine.
Kuid linna juhtimiset saab küll üles ehitada asjatundjatest
koosneva juhtsatsi vormis, mis toimib kui äriühingu
juhatus (muide sellised mudelid ka toimivad). Sellel asjal oleks jumet juba seetõttu, et see juhtsats toimiks ühise
juhtimise ja eesmärgi nimel, mis oluliselt suurendaks linnmajanduse tõhusust.
No vähemalt ei ole siis olukordi, mil kaks asejuhti teineteist püsivalt
õõnestavad. Võib arvata, et satsijuht laseks sellisel juhul mõlemad lahti, mida poliitfarmis teha ei saa. Kuid
loomulikult toimuks linna üldjuhtimine poliitilisel tasandil, mil Linnakogu esitab juhtsatsile
oma visiooni ja eesmärgi ning juhtsats täidab selle kokkulepitud tegevustega.
Võiks ju unistada suuremalt, et Linnakogu valib erinevate juhtsatside vahel
parima lahenduse. Vaat see oleks tore. Muide pole üldse utoopiline. Vaevalt
kellelgi selliseks muutuseks julgust on (aga unistada ikka võib), sest põhitähelepanu läheb enese
alalhoiu kaitsele ehk nagu mainis sir Humphrey (J.Lynn,
. Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 Lk 54) „Seepeale võttis Humphrey
kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma
olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid
lõppevad julgete tegudega.“ Klassika.
Miilipõletajad
Pealegi
kogu poliitturu all miilab üks vana
vastasseis, vana lugu, vana müüt, mis pole leidnud lahendust. Isegi Moosese
valem pole siin aidanud. See miilamine
kestab ja kestab, jalgealune on tuline, kuid pealispinnalt pole midagi näha. Ilmselt
on see üks põhjuseid, miks poliitturg nii närviliselt kargleb. (EKI ühendsõnastik
annab miilipõletamise kohta järgneva selgituse: puusöe saamine mullakihiga kaetud puude põletamise teel).
Tegelikult algab tänane miilamine poliitturu all
teise ärkamisaja algusest, mil taasiseseisvumisega tegelesid jõudsalt peamiselt
kaks leeri. Õnneks lahenes kõik enamvähem õigeid valikuid tehes ja iseseisvusega, selle
suurima autasuga rahva elus. Võit. Kuid iga võit toob kaasa ka kaotajaid. Isegi
võitjate seas. Siinkohal pruugib meenutada vaid K Pätsi, W Churchilli ja C De
Gaulle´i, kes kõik kaotasid pärast suurt võitu. Nii ka meil. Oli võitjaid kes kaotasid võidu harjal ja kaotajaid kes võitsid. Seega mingid sissejuurdunud hirmud
ja sandi ilmaga sügelevad armid jäid. Kuna Kahevahelpidukond kasvas välja
tolleaegsest populaarsest rahvaliikumisest ja kõik teised tublid pidukonnad
teistest rahvuslikest liikumistest, siis vaatamata lõpplahendusele teatud
maailmanägemuslik erisus jäi. Loomulik. Mingi ürgne pelg Kahevahelpidukonna vastu
jäi ja ütleme niiviisi, et see pelg ei lubanud teda võtta ühte liivakasti
mängima koos teiste mängijate/mänguritega. Edasise arutluskäigu sujuvamaks selgituseks
üks vahelepõige poliitinimeste klassifikatsiooni (nähtamatud, silmavaatega, väsimatud
ja väsinud, head inimesekesed, üks plaat, kuldsuu, pisaranõristajad, õhuke
riik, noored (uued)).
Gigandid
ja Põlvlased
Raamatu
„Bürokraat, võim ja Vanaema“ (Tallinn 2012) Osas kolm: Bürokraatia ja
poliitiline tahe. Poliitika kui ettevõtluse kõrgeim vorm on portreteeritud
erinevaid eelnimetatud poliitinimeste tüüpe ja selles sisaldab ka alajaotust: Gigandid
ja Põlvlased: „Läbi aegade on
Poliit-Inimesekesed jagunenud Gigantideks ja nendeks, kes ei ole teps mitte
gigandid. Nimetame neid selguse mõttes Põlvlasteks. Muidugi nagu päriselus jääb
nende kahe äärmuse vahele terve värvide ja üleminekute pilv, kuid laias laastus
võib väita, et Gigandid mängivad Gigantide liigas ja Põlvlased võistlevad
põlvlaste liigas. Loomulikult on Gigantide liigas tihe rebimine, nagu spordis
meistrite-/kõrgliigas, keegi ei taha sealt välja langeda, kuid … Alati on
võimalus, et kedagi tahetakse välja suruda, et ruumi teha mugavamatele
partneritele või omadele. Kuid Gigante pole kerge meistrite liigast välja
tõrjuda, õigemini võib ta välja tõrjuda kõrgliigast, kuid meistrite liigast
väljasurumine on hoopis midagi muud. Meenutage kas või vana head W. C.-d, kui
mitu korda tema välja ja pikali kukkus ning tundus, et ta ei saa enam iialgi
mängijaks, kuid … me ei arvanud ära. Kõrgliigas mängimiseks ei võtnud ta isegi
talle pakutud (peaaegu vägisi peale surutud) aadliku tiitlit vastu, sest siis
poleks ta iialgi pääsenud oma ihaldatud liigasse. Gigant ei kaota oma
meisterlikkust ka kõrgliigast väljajäämisel, ta mängib lihtsalt põlvlaste
liigas edasi. Kuid põlvlaste liigas on hoopis teistsugused mängureeglid, mäng
käib ju hoopis madalama silmapiiri ja ilma(piiri)vaate tasandil, kuid on kiirem
ja kukutakse tihemini. Mis on siis selle targutuse iva? Aga väga lihtne, kui
lükkate Gigandi Põlvlaste liigasse mängima, siis ärge imestage, et saate
pidevalt lööke alakehasse, põlvedesse ja mürgiseid pisteid kaudteid pidi. Lihtsalt
erinevates liigades on teistsugused reeglid ja Gigandid kasutavad oma
meisterlikkuse ja ande ära igas liigas. Mida madalamasse liigasse Giganti
lükata, seda madalamaks mäng läheb, kuid selle eest tõusevad panused. Kas
tahate endale sellist vastast? Kui arvate, et närutate Giganti niikaua, kuni ta
mängust lahkub või ära kooleb, siis on see ekslik arvamus, seesama eespool
mainitud W. C. elas väidetavalt, puht kiusu pärast, üheksakümne aastaseks.
Muide äkki olete midagi kuulnud maailmas valitsevast positiivse hõlvamise
(sala)kavalast meetodist? Sellest, et hoia sõbrad enda lähedal, aga mittesõbrad
veelgi lähemal? Ja te elate kaua ja õnnelikult.“ Vaat selline lugu
Gigandid
loovad oma isikliku liivakasti. Elementaarne.
Nagu
me praegusestki mängujoonisest näeme, siis meie noor (enam küll mitte nooruslik)
poliitmaastik ei oska hoida sõpru ega positiivselt hõlvata mittesõpru. Õnne
aluseks on kujunenud pisikestest/madalatest „ärapanekutest“ kujunenud üürike
eufooria. Kuid Kahevahelpidukonna lugu arenes selliseks nagu see on just
seesuguseks kuna neid ei tahetud samasse liivakasti. Nad tekitasid pelgu. Kuid nagu eespoolselt kirjeldatud Gigante ei
saa niisama lihtsalt mängust välja lüüa. Nii juhtuski, et Kahevahelpidukond tekitas
... oma liivakasti, leidis need
mängukaaslased, kes olid valmis temaga ja tema liivakastis mängima. Lõi oma
liivakasti Peamises Linnas ja leidis need mängukaaslased, kellega teised mängida
ei tahtnud. Meelsus … Meelsus oli … kahevahel. Edukalt (võib-olla isegi
Eedukalt) kahevahel … pikkadeks aastateks.
Kaadrite
sepikoda
Kuid
Kahevahelpidukonna arengulugu pole ainult ühe pidukonna lugu, see on kogu
poliitturu arengulugu. Kahevahelpidukonnaga arenguloos on märkamatuks jäänud
või „sujuvalt“ unustatud paar tähtsat tegurit, mis on aastate jooksul vorminud kogu
meie poliitturgu.
-
Esiteks oli selle moodustamise algrivistuses terve plejaad meie tolle aja kõige
tarmukamaid inimesi. Meiemeelseid inimesi. Mõtlejaid. Tegijaid. Liivakastimängud
tekitasid siinkohal erosiooni, mis kestis pikki aastaid, viies ühe särava mõtleja
teise järel pidukonnast välja. Ilmselt
oli siinkohal pöörde (või murdepunktiks) ELga ühinemise referendum ja 2007 a
sündmused Peamises Linnas, milledes Kahevahelpidukond jäi väga … kahe vahele. See
seisab meeles.
-Teisalt
on sujuvalt unustatud, et Kahevahelpidukond on olnud tõeline kaadrite sepikoda.
Kahevahelpidukonnas tuule poliittiibadesse saanud on tänaseks kandunud kõigisse
tegutsevatesse pidukondadesse, olles nendes isegi juhtpositsioonidel. Sedagi
tõsiasja ei tohi unustada. Tänased Paulused teatavasti on eilsed Saulused. Mis
aga põhitähtis, kõik need meiemeelsed, kes lahkusid Kahevahelpidukonna ridadest
andsid hingamis- ja kasvamisruumi kellelegi, kellest me veel ei tea, mis meelsed
nad on. Nii, et „tekitatud“ Kahevahelpidukonna meelsuse probleem on tekitatud
meie eneste poliitinimeste poolt. Eriti meiemeelsete lahkumise poolt. Lahkuti võitlusväljalt.
Kõige sellest tulenevaga.
Väljaarvamismäng
Selleks et saavutada head
tulemust hüppe või jooksuvõistlustel peab olema kindel äratõukekoht. Sama ka
poliitturul. Poliitturul on parimaks tõukekohaks võimsa vastase
leidmine/leiutamine. G Potšeptsov („Propagandasõda
21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 78) toob sellise selgituse: „Propaganda, nagu
muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks,
kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on
kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha.
Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber.
Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane.
Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes
võitleb niivõrd tugeva vastasega.“
Tugeva vastase leidmine/leiutamine pole niisama sõnakõlks:
„Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“ (P.
Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 lk 196). Saite aru – 20%!!! Poliitturu
lööklause võiks olla: „Oma vägevat (või vägevaks maalitud) vastast või sind pole olemaski!“
Nüüd
siis on poliitturul käimas tormiline vaenlase leiutamine ja väljaarvamismäng.
Algas see märguvoor aastate eest Konservaatorite pidukonna väljaarvamisega ja
nüüd on sellesse liigitatud (jälle?) ka Kahevahelpidukond. Hm? Ütleme nii, et
ühtede poliitinimeste arvates tuleks teine pool poliitinimesi mänguväljakult
välja arvata, kuigi kõik on valitud kõrgeima võimu kandjate poolt. Kas siis pooled kõrgeima võimu kandjad tuleks ... Eks ole, hea küsimus demokraatlike vääärtuste jutlustajatele. Punnseis. Kaklusklubi formaat muidugi nõuabki seda, et see oleks
väljaarvamismäng, mitte kaasaarvamise mäng, kuid …
Kitsasdemokraatia.
Kuid kui Konservaatoritel ja Kahevahelpidukond poliitturu liivakastist välja avata, siis neilgi (viimase
osas pole ma väga kindel) on pidukonnad, milledega nad mitte mingil juhul ühes
liivakastis ei mängi. Nii, et lülitame veel ühe laama kõrgeima võimu kandjate tahet välja? Tasalülitus? Pealegi, kui Pikapurje pidukond on poliitturu arvates
kadunukeste hulka arvatud (mis võib, kuid ei pruugi tõeks osutuda) ja Hüvakäelistepidukond pole veel tuult tiibadesse
saanud, siis kes üldse mänguväljak osalemiskõlblikud oleksid? Eks ole … Kitsas, väga kitsas kombinatsiooniruum. Vaadake, olemata poliitinimene, olen siiski süsteemianalüütik ja analüüs näitab, et
väljaarvamismäng viib väga rabeda kitsasdemokraatiani. Või mis demokraatia see
enam on, pigem poliittehnoloogiline „kompunn“, mis vaheldub sama kiiresti kui
kaleidoskoobipilt I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019
Lk 10) on esitanud ühe mõttetera, mis käib küll EL kohta, kuid ilmestab ka meie
poliitturul toimuvat: „Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit
ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“. Niisiis meie
poliitturu liidud saavad olema pelgalt saatuseliidud? Saatuseliidud, millised
venitavad ennast ühest valimisest teise? Iga selline koalitsioon on kipakas,
kergesti lagunev ja teovõimetu.
Saatusekoalitsioonide tehnoloogiavõistlus
Ja
siis me olemegi silmitsi kahe tendentsiga. Tihe ja tige poliittehnoloogia hägustab meie teiega arusaamist poliitturu tegelikest
suundumustest: „Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest
tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid
erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end
sellele projitseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ .
Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures
ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi
varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem
ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad
selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita
tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk
on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“
„Sellise
improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“.
Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise
leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab –
või siis „eliit“, „mädasoo“. (P. Pomerantsev „See ei ole
propaganda“ Tänapäev 2019 lk 196) . Eks
ole, tundub ju tuttavlik. Või juba harjumuslik?
Viimase võimaluse …
Demokraatia hapruses pole midagi uut juba Isokratese arvas,
et „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele
kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust
vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis
„Bumerang“ ÄP 2012 lk 89). Hoiatav eeskuju onsee, et „1930 aasta märtsis
purunes Weimari Vabariigi viimane suur koalitsioon, kuhu olid kuulunud Saksamaa
Sotsialistlik Partei (…), Saksa Demokraatlik partei (…) ja Saksa Rahvapartei
(…). Kompromissitus ja laialt levinud antiparlamentism nurjasid riigipäevas mis
tahes uue valitsuse moodustamise, nii et 83-aastane riigipresident Paul
Hindenburg pani kokku nn presidendikabineti ning võttis Weimari riigipõhiseadus
eriolukorra-artikli 48 abil vabariigi juhtimise enda kätte. Saksamaa esimese
parlamentaarse demokraatia lõpp oli alanud.“ H B Görtemaker „Hitleri õukond“ ÄP
2020 lk 99). Kõik väga demokraatlik mäng. Väljaarvamismäng. Mis seisus meie
oleme? Kas me peaksime eelnenust midagi õppima? Midagi teisiti tegema?
Kui Karumetsas kõmiseb ähvardavalt ja Jänkistan on
tõmmanud segumikseri käima, et uut maailma korraldust valmis mätsida, siis … mida
teeb meie poliitturg? Kas tõesti on maailmakorralduse muutumisele kaklusklubi
formaadis enesehävitus ja poliitilise konsensuse otsimine … kasside kiibistamisele?
Me imetleme oma põhjanaabrite visadust, vaprust ja võidutahet
Talvesõjas, ülistame nende parlamentaarse korra jõulisust. Kõik õige, kuid me
unustame ära ühe tähtsa teguri: Soome poliitmaailma suutis enne sõdade algust
lepitada ühiskonna, luua ühtsuse. Leiti lahendus. Leiti lepitus. Meie? Seega see, mis poliitturu jaoks võib olla meelelahutusüritus
meie Peamises Linnas ja mis meie teiega arvates on muutunud klounaadiks, on
tegelikult eksistentsiaalne küsimus kogu riigi jaoks. Aitab püstijalakoomikute
klounaadist, aeg on majandusstruktuur õigeks väänata mitte sotsialismi reanimeerimisega
tegeleda.
Järgneb
…
Targutusi
…
M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013
Lk 189 „Inertsus
on väga võimas jõud. Me oleme harjumuse orjad. Ja meie harjumuste hulka ei
kuulu ainult nähtavad harjumused, nagu näiteks see, et iga kord pärast tööd
elutuppa minnes paneme käima televiisori või siis vaatame, mis külmkapis
leidub, vaid meil on mõtteharjumused, ettearvatavad mõttekäigud, mis käivitudes
viivad ettearvatavale teele. Ja just mõtteharjumust on väga raske muuta.“
„Üks võimsamaid
jõude, mis mõjutab valiku tegemist, on vaikimisi valiku efekt – see on juba
varem käsitlemist leidnud kalduvus valida kergema vastupanu tee, leppida
sellega, mis on käes, niikaua kuni see valik on piisavalt mõistlik. „
F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele
maailmale“ PM 2022
lk 172 „Saksamaa
peaaegu üksinda ühendanud Otto von Bismarck kirjeldas enda rolli järgmiste
sõnadega: „Riigimehe ülesanne on kuulda Jumala samme läbi ajaloo marssimas ja
proovida pääseda Tema kiiluvette, kui ta mööda marsib.““
